Gudrun Sjödén

http://www.gudrunsjoden.com/ - usun, et kommentaare polegi vaja:)

Pühadesoov ja peediroog

Minu jaoks on jõulud vaikne perepüha - võõristan mitu kuud varem algavat tingel-tangelit, mis kõige silmatorkavamalt lähtub poodidest. Kingitusi teen vaid tõeliselt korda minevatele inimestele - see on minu viis tänada neid olemasolu eest.

Rahulikku mõtisklusaega ja uusi kohtumisi (igas mõttes)!

Kristi

PS! Kingin teile maitsva pühade- või muidu roa retsepti, mille ma äsja leiutasin:

Õlita ahjuvorm, lao sinna kooritud, poolitatud peedid ja kartulid (1:1). Peetide peale viiluta küüslauku ja laota tükkidena Rakvere "Kodust soolapeekonit" (toores). Kõige lõpuks piserda õliga (mul on pihustiga õlipudel) ja raputa kuivatatud basiilikuga üle (suvel saab ka värsket tarvitada:)) U 55 minutiga on 200-kraadises ahjus roog valmis. Soola raputab igaüks pärast ise (peekon on juba ise soolane). Head isu!

Mustjala kindaranne

Tänu Tuulikesele selgus, et ajakirjas "Käsitöö" (sügis 2009) minu avaldatud Mustjala kindarandme juhendisse on kogemata kombel sattunud suurema silmuste arvuga skeem kui fotokinnastel. (Tuleb välja, et toimetus ei kontrolli üldse üle teksti ja juhendite omavahelist kattuvust. Ma ajan alatasa midagi segi ja vajaksin küll, et keegi teine kõik üle vaataks:)

Palun, kui keegi veel soovib neid kindaid kududa, siis vaadaku ta randmejuhendit nõnda, et ridu tuleb kokku 15 (mitte 21). Esimesel real ei ole õhksilmuste vahel mitte 9, vaid 7 parempidi silmust. Iseenesest pole tegu vale juhendiga, kuid sellisel juhul tuleks kududa peenema lõnga ja varrastega, et 104 silmust/ringil liiga suureks ei jääks:)

Palun vabandust ajakirjas oleva eksitava juhendi eest!

Kindad Evele

Tänud minu loomingu kannatlikule austajannale Evele, kes jaksas kuu aega neid kindaid oodata. Eve teadis täpselt, et tahab musti kindaid must-valge tikandiga. Andsin oma parima - said päris ilusad, kui mitte arvestada asjaolu, et kihnu tikand on minu jaoks suhteliselt ära leierdatud. Aga ma saan aru, värsked vaatajad leiavad selles ikka ja jälle ilu ning väge:) Kindarandmetes leidsid kasutust aastatega kogunenud erinevate hallide lõngade jäägid, mis niiviisi sätitult andsid mõnusa sujuva, üksteisesse sulanduva ülemineku.

Kihnu tikandi kohta võib öelda veel seda, et minu arvates saab originaalikaugete tikandivärvidega palju huvitavama tulemuse. Ainult nii suudan ma enda jaoks paeluvat motivaatorit leida. (No muidugi ei taha ma olla nn "reatikkija", kes valgele taustale sini-puna-kollase-rohelisega tikib ja nõnda 20 aastat.)

Viimase leiutisena lisasin ka hõbeda värvi metallpärleid, mis annab tikandile sära ja pidulikkust. Eve suure hõbedaaustusega sobib see, ma olen kindel, sajaprotsendiliselt:) Kestku need kindad kaua!

Ahsoo, kudumisandmed ka: Evilla lõngad nr 8/2, vardad nr 1,5, tikand kahekordse peenvillasega, metallpärlid.

Haigusi pole vaja ravida:)

Kui mõni tuttav käsitööinimene teatab teile, et ta põeb NEERUHAIGUST, siis ärge hakake talle kaasa tundma, ta mõtleb selle all hoopis seda, et ta ei suuda vastu panna imeilusatele neerumustritele:)

Mina olen ka täiesti parandamatu!

Ella Leas (Lohu Ella) Kihnu saarelt kannab fotol neerumustrilist sitsijakki (klikka pildil, siis näed suurelt!), mis on kördi (seeliku) värvidega kooskõlas. Antud juhul tähistavad need seda, et Ellal oli leinaaeg - punast värvi ei tohi riietuses, v.a seelikuääres olla.

Süda taob - ostsin mütsi:)

Ostsin 10 minutit tagasi Teopesast mütsi! L. Viira disainitud. Oranzhi, et oleks ikka kaugele näha:) Mulle meeldib mütsi juures see, et materjaliks on vill ja et kuju on selline, et minu suurte patside jm imelike soengutega mahub loodetavasti pähe ka. Eks ma annan teile teada (loe: näha), kui müts on kohal. (Algul kaalusin kohalikku Mulgimaavillaste klubi toeatada ja Juulikeselt tellida, aga Viira müts tundub minulikum.)
Teopesa puhul oli võluv ka see - ja mis eristab teda teistest netipoodidest - et tellimuse järgselt tuli mulle tänukiri "aitäh, et toetasite eesti käsitööd jne".
Jõudu tegijatele. Mulle see leht ja tooted igatahes meeldivad. Tuleb säilitada kainet mõistust, et mitte hakata kokku ostama liiga palju ilu, mis kodu ummistama hakkaks. Aga kingitusteks igati väärt paik, kui ei viitsi mööda poode traavida või pole aega enda osavaid näpukesi liigutada..

**** Paar päeva hiljem...

Müts käes - vaadake ise:

Kangaste trükkimise ja värvimise ajaloost

Kuna ma ei saanud rahu, otsisin välja materjalid indigoga trükkimise ajaloo kohta.
Viljandi Kultuuriakadeemia raamatukogus on olemas selline raamat, mis on ka üpris asjalik ja eriti tehnoloogia külje pealt: http://ester.utlib.ee/record=b1972891~S1*est
Usun, et kuna paljusid see teema huvitab, siis teen tõlke sissjuhatusest raamatusse "Indigo Dyeing in Hungary", autor Ottó Domonkos, a 2007. Sain selle raamatu oma eelmiselt Ungari reisilt (märts 2009) kingituseks Ungari Tekstiilimuuseumilt. Eestis seda raamatut rohkem ei leidu.



lk 7-9. SISSEJUHATUS
Euroopa tekstiilitrükkimise, k.a indigo reservtrüki ajaloo kohta on ilmunud tohutult kirjandust, rääkimata 18. ja 19. sajandi käsiraamatutest, mis kirjeldavad tehnoloogiaid, töökodasid ja tekstiilitrükkijate värve ja meetodeid. Nii lai huvi oli loomulikult arusaadav, kuna nimetatud käsitööliik, trükkimine oli argiriietuse vajaduste rahuldamiseks tol ajal üks põhilisi, omades sealjuures salajaste retseptide ja valmistamisprotsesside näol parajat müstilisust. /.../
Valdkonna silmapaistvamaid esindajaid oli R. Forrer, kes kirjutas 2 väga põhjalikku tekstiilide trükkimise ja värvimise ajalugu puudutavat süsteemset ülevaadet (eriti Euroopa kohta). Tema raamatutest saame teada, et tekstiilide trükkimine ja värvimine on Indias, Hiinas ja Egiptuses kestnud juba terve aastatuhande, ja et need tehnikad levisid kaubateid pidi ja Rooma vallutuste tõttu tasapisi ka Vahemere piirkonda. Neist raamatutest leiame ka viiteid antiikajaloolaste teostele. Forreri arvates polnud kahtlustki, et indigovärvimine ning reservainega värvimine pärinesid Indiast. Osaliselt jõudsid vastavad kaubad Vahemere piirkonna idakallastele maad mööda liikuvate kaubakaravanide kaudu läbi Egiptuse ja Põhja-Aafrika. Teine osa jõudis Lõuna-Euroopasse aga laevadel.
Eksisteerib veel üks arusaam, mis põhineb rikkalikul tõendusmaterjalil. Selle kohaselt jõudis uus tekstiilide trükkimise moodus 16. sajandi Euroopasse hoopiski Anatoolia türklaste kaudu. Mõlemaid hüpoteese tuleb aktsepteerida, kuna keskaegsel kaubandusel oli tõepoolest mitmesuguseid marsruute. Samuti on võimalik arvukaid kirjeldusi lugeda tolleaegsete rändurite autentsetest kirjeldustest jm dokumentidest. Võime nõustuda ka A. Bolligeriga, kes põhjendab uue meetodi laialdast levikut navigatsiooni osatähtsuse tõusuga, Indiaga kaubavahetuse laienemisega ja tekstiilide laevaekspordiga 16. ja 17. sajandil, olles põhjustanud 17. sajandi turgudel suurt konkurentsi (Kristi: ja-jaa, kehv tõlge, aga oli ka väga keeruline lause). India saadik esimesena tutvustas Prantsuse kuningale idamaiseid mitmevärviliste mustritega kangaid, mis muutusid Prantsuse õukonnas sestsaadik väga moodsaks. Sellega olid orientaalsed kaubaartiklid alustanud sissetungi. Isegi kõige tõsisemad kuninglikud patendid - Inglismaa, Prantsusmaa ja Saksamaa ähvardasid impordikeelu seaduse murdjaid koguni surmanuhtlusega - ei suutnud peatada nende levimist. Laevakonvoid ujutasid Hollandi sadamad üle indigoga ning idamaiste puuvilla- ja mustriliste kangastega.
Prantsusmaal moodustati nende importimiseks Ida-India Kompanii (Compagnie des Indes). See saavutas monopoli ja lõikas tohutut kasumit, jõudes vaevu rahuldada nõudlust niinimetatud "indienne'i" kangaste järele.
Ida-India kunstkäsitöölised valmistasid tõeliselt vaimustavaid valgeid kangaid, mis olid mitmevärviliste mustritega (paku)trükitud. Kasvavad moevajadused ja imporditud valged kangad panid prantsuse käsitöölisi "indienne'i" imiteerima. Mitmevärvilise trüki elemente täiendati käsitsi maalingutega. Prantsuse töökodades ja manufaktuurides jõudis oma kõrgtasemele kalikotrükk, arenedes mitme dekaadi vältel edasi. Euroopas levis see tänu hugenottidele, kes põgenesid religioosse tagakiusamise eest. Kinnitusainete ja värvide täiustumine lõi mitmeid erinevaid tekstiilitrükkimise variante.
Näiteks kasvas reservtrükk (samuti Indiast pärit) välja kahest eelkäijast. Üks oli batikatehnika, milles kasutatav vedel vaha takistas kangaid osaliselt värvumast. Teine oli pakutrükk, mis võimaldas reservaine (ingl resist pasta) pealekandmist. Nende kahe mooduse ühendamine koos indigo kasutusega andis tagajärjeks valgemustriliste siniste kangaste sünni, mis olid sarnased tollal moodsate sini-valgete portselannõudega.
Tohutus tekstiiliproduktsioonis olid reservtrükk ja indigovärvimine kahtlemata pelgalt orientaalsete tehnikate imiteerimise lihtsustatud vormid. Need muutusid väga laiaulatuslikuks mitte ainult linnades, vaid ka maaelanike hulgas. Seepärast on nende ajalugu ja tehniline areng väärt eraldi uurimist sotsioloogia ja tekstiilikunsti vaatenurkadest.

Valgeid, siniseid, rohelisi ja oranže mustrivariatsioone edasi arendades toetusid käsitöölised oma kogemustele kalikotrükis kasutatavetele kinnititele. Paljudes töökodades kasutati samaaegselt mõlemaid mooduseid. Maades, kus olid enam arenenud manufaktuurid ja tööstused, loodi viie- või kuuevärvilisi mustreid, kasutades selleks alisariini (punast), punapuud (redwood) ja logwood'i (eestikeelne vaste puudub), samuti erinevaid kollaseid värvaineid.
Naabermaade avaldatud kirjanduses leidub hulgaliselt eri pikkuses esseid ja kompleksuuringuid meie teema kohta.
Roman Reinfuss kirjutas Poola tekstiilitrüki kohta monograafia. Poola rahvakunstis mängis kuni 19. saj keskpaigani suurt rolli positiivtrükk, olles külaühiskonnas tähtis kaunistamistehnika. Reinfuss nõustub ka R. Forreri teooriatega indigo reservtrüki levimise kohta Euroopas. Kahjuks aga ei viita ta gildide dokumentidele ja suhetele naabermaadega antud valdkonnas. Kuid tema motiividevaramu on eriliselt külluslik ja kasulik - illustratsioonid tõestavad motiivide laialdamast levikut erinevates maades, hõlbustades sellega erinevaid võrdlusi.
Ungari vaatepunktist on väga oluline Jozef Vydra monograafia indigoga värvimisest Slovakkias. Ta käsitleb rikkalikku materjali, kirjeldades ülima selgusega tehnoloogiat, trükipakkude tegemist ning indigoga värvitud materjalide rolli riietuses ja kodukaunistuses. Rohked illustratsioonid pakuvad suurepärast pilguheitu indigoga värvimise mitmekesisusele. Ajaloolisest peatükist ilmneb, et kuigi autoril oli tohutu ülevaade valdkonna kirjalikest ja ainelistest uurimustest, ei vaevunud ta seda kahjuks detailsemat edasi andma ning seetõttu jäi üldiste teemade käsitlus tal nõrgaks. Sellegipoolest soovitame seda siinsetele lugejatele.
Järgneb ülevaade erinevatest saksa- vm keelsetest ülevaadetest, mis keelebarjääri tõttu, ma oletan, eestlastele väga huvi ei paku (kui kedagi huviatb, küsigu, ma võin saata kirjanduse nimistu). Seega jätan siinkohal tõlkimise pooleli. Nendin vaid seda, et edasisest tekstist selgub, et tõepoolest, Ungaris on esimesed teated kangaste värvimise kohta 15. sajandist (s.h indigoga ja sinerõikaga). /.../

29. november 2009 trükkimistöökojas

29. november oli meie Ungari reisi tipphetk, seepärast kirjutan eraldi postituse kavatsusega ohtralt fotosid näidata.
Sõitsime bussiga Kecskémeti linnast välja 2000 elanikuga asulasse Kiskunfélegyhaza'sse (proovige hääldada!). Eesmärk oli külastada üht vähestest alles jäänud indigoga värvitud kangaste trükkimise töökoda ja selle meistrit, 82-aastast vanapapit. Väidetavalt on kangatrükkimine Ungaris alguse saanud juba keskajal. Selles ma küll pisut kahtlen, kuna üks Rootsi spetsialist esines hiljuti väitega, et asi sai alguse hoopis Indiast ja mõnevõrra hiljem.. kui meeles, katsun välja uurida, kuidas sellega siis lood ikkagi on..
20. sajandi alguses oli trükkimine õige popp, töökodasid oli koguni 400. Nüüdseks on neid vaid 8. Räägivad, et õnneks on seis stabiliseerunud ja tehnoloogia väljasuremise ohtu hetkel karta ei ole. Ungari naised õmblevad meeleldi indigokangastest seelikuid, kardinaid, laudlinu jne.

Edasi järgneb fotoreportaaž - meie tõlk oli inglise keeles väga nõrk, seega liiga palju infot ma ei saanud, kuigi vanamees rääkis ohtralt.. (NB! Klõpsa fotodel, näed neid suuremalt!)

Kõigepealt TRÜKKIMISE TEHNOLOOGIAST:

Valgele puuvillasele kangale, laiusega 80 cm, trükitakse reservainega muster peale. (Lihtsam tehnoloogia on teistmoodi: kõigepealt kangas siniseks ja siis valgega muster peale. Aga reservainega trükkimine on vanem ja väärikam.) Seejärel värvitakse kangas spetsvannis (vt allpool fotosid) 85 kraadises sünsteetilise indigo lahuses 1 minut korraga. Reservainega muster jääb valgeks, st ei võta sinist värvi külge. Kahjuks ei saanud ma täpsemalt teada, kas kogu kangas pannakse korraga sisse või kuidagi jaokaupa. Viimane variant tundub loogilisem.
Peale värvimist tuleb reservaine mingi aja jooksul maha võtta. Seda tehakse väävlilahuses!
Järgneb loputamine, pesemine ja siis omakorda tärkliselahusega töötlemine ehk tärgeldamine.
Seejärel kuivatatakse ja triigitakse. Iga asja jaoks on oma masin:) Isegi kuivatamiseks on masin, aga meister on ehitanud hoovi ka kuivatusrestid - milleks elektrit raisata, kui päikest on Ungaris külluses! Seega eelistatakse kangavärvimist suvel ette võtta.

Meistrisilt maja tänavapoolsel müüril.

Kovacs Miklos on trükkimisega tegelenud 63 aastat, sai selle ameti pärandusena. Pöörake tähelepanu, millised elegantsed vuntsid!

Trükipakke on ca 500, igaüks umbes 15 cm lai ja 80 cm pikk. Mustri taob meister käsitsi, telekavaatamise ajal. Fotol lähemalt näidatud pakul on 20 000 mustrinõela! Ühe õhtuga jõuab umbes 10 x 10 cm mustrit teha..

Trükkimismasin, pakk asub pildil valgest kangast allpool põiki. Teisel fotol näha kangas alt vaadates.

Masinad on auväärses eas. Kuna meister on väljaõppinud masinist, on ta kõiki masinaid edasi tuuninud, varustades need elektri ja varugeneraatoritega (generaator alumisel fotol).

Selline on värvimistünn, sealt liigutatakse kangas sujuvalt läbi. Ikka ei tea, kuidas täpsemalt, mingid rullid ja kangid igatahes paistsid.

Väävlilahuse tünn ja loputamise tünn.

Tärkliselahust ootavad kangad..

Kuigi on olemas ka kuivatusmasin, eelistatakse kangaid vabas õhus kõrgetel kuivatusrestidel kuivatada. See on umbes 2 meetrit lai ja kümmekond meetrit pikk.

Triikimismasin.

Viimane masin. Viimistletud kangas volditakse meetri kaupa, et pärast oleks seda lihtsam ostjale välja mõõta. Vanasti olevat Ungaris hoopis teised mõõtühikud kehtinud, aga selle süsteemi kirjeldus osutus meie tõlgile üle jõu käivaks. Nii palju siiski, et igasugu töötlemiste tulemusel tõmbab kangas esialgsest pikkusest neljandkiku kokku.

Kangast on võimalik ka topeltlaiuses trükkida, sel juhul on see ka 2 korda kallim. Fotol näha kangaid ja mustreid, mida tehakse spetsiaalselt ungari söögikohtade tarbetekstiilide jaoks (laudlinad, kardinad jm).

Meister ise kannab oma kangast õmmeldud särki:) Fotol oleme ühes tema lapselapse söögikohas, kus ta end väga koduselt ja võimukalt tundis - kohe uksest sisse astudes kukkus ta lapselast kamandama:) Naljakas vaatepilt, kuigi sõnadest ei saanud tuhkagi aru.

Nonii, lõpuks saime ihaldatud paradiisi - kodupoodi. Valik võttis silme eest kirjuks! Oli nii laudlinu, põllesid - Mammi õmmeldud, kui ka kangaid. Kuna me osutusime heldeiks klientideks, viidi meid ka keldrilattu, kus seisid virnades kangarullid, mida pidime ümber tõstma, et soovitud mustrit kätte saada. Mustreid oli veel rohkem kui poes (neerudega jms). Mina igatahes jätsin kogu vahetatud raha neile (ostsin 17 m erinevaid kangaid, Hundu pisut vähem). Meeter 80 cm laiust kangast maksis u 75.-. Jäime oma tehingutega koguni nii palju hiljaks, et meie buss läks ära. Itsitasime, kui kujutlesime, mis oleks siis saanud, kui kogu meie kolleegide kamp oleks poodi lahti lastud:) Pärast sõidutas papi meid sööma (ajades, muhelus näol, "tranduleti" PULDIGA töötavast garaažist välja) ja minutilise täpsusega järgmise bussi peale.

Minu ostetud kangad - teen neist kleidi, seeliku, põlle jne. On ju ilusad?

Alumisel fotol ülevalt vasak kangas on väga vana mustriga. Seda lasime keldrilaos spetsiaalselt kaevata (õigemini terve kangahunniku ümber tõsta, kuna kangas asus kõige all), kuna see on nii Kihnu:)

Näitusest ja trükkimisest Ungaris

25.-29. novembril toimus meil hea sõbra Mare Hundiga (edaspidi Hundu) reis Ungarisse Keckémeti nimelisse väikelinna. Eesmärk: näituse "Eesti mänguasi - traditsioon ja tänapäev" ülesseadmine kohalikku mänguasjamuuseumi.
Meie näitus on valminud Tartu Mänguasjamuuseumi ja minu töökoha, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna ühistööna (algselt pidi näitus toimuma Portugalis, aga segastel asjaoludel kolisime selle hoopis Ungarisse).

Näitus tutvustab traditsioonilisi Eesti talulaste mänguasju (väljas on vanade esemete koopiad või analoogid), mille kõrval on eksponeeritud värvika kontrastina Eesti rahvakunstist inspireeritud kaasaegsed mänguasjad ja lauamängud, mis on valminud rahvusliku tekstiili üliõpilaste õppetöödena viimase 10 aasta jooksul.
Kuna olen nimetatud eriala vilistlane, on näitusel ka mitmeid minu valmistatud asju: nt kootud lestakala, tikitud part, lauamäng "Kihnu doomino" (NB! saab osta Eesti Loomeagentuurist: www.loomeagentuur.ee) jt.

Nüüd kõigest lähemalt:
25. november 2009
Pidime Ungarisse sõitma läbi Helsingi (alustasime teekonda k 8:25). Kõik algas hästi.. kuni selgus, et Helsingi kohal on udu ja meie lend hilineb. Hilineski. 25 minutit. Jäime järgmisest lennust Budapesti maha (kuna puudus kogemus, et lendude vahele võiks planeerida rohkem aega kui pool tundi).
Õnneks saime piletid õhtusele lennule läbi Varssavi, mis tähendas aga terve päeva raiskuminemist ja Helsingis munemist. Munesime. Käisime soome disaini kaemas ja akadeemilises raamatupoes. Pettusime kesklinna salatikohvikus - meie rahas 150 kroonine caesari salat oli kokku segatud eelpakitud materjalidest (s.h ülekuivanud röstsaiakuubikutest) ja soolasest majoneesist, kokku maitses see pehmelt öeldes kehvasti, ja latekohvgi oli leige ning väga lahja. (Kuigi soomlasi ja eestlasi tituleeritakse maailma suurimateks kohvijoojateks, meile erinevatest soome kohvikutest see mulje ei kinnistunud.)
See kõik oli väsitav. Budapesti jõudsime hilisõhtul.
Võõrustaja, Keckémeti Mänguasjamuuseumi direktriss Àgnes Kalmari, külalislahkus algas sellega, et käis k 23 ajal meile poest võileivamaterjali toomas, kuna kartis, et oleme näljas. Sama jätkus järgnevatel päevadel - süüa saime kuninglikult..
Ööbisime ühes odavas kesklinna hotellis kiriku kõrval (mis äthendas, et hommikuti äratas meid lakkamatu kirikukellahelin).
PS Kecskémet on u Tartu suurune linn Budapestist 100 km lõunas.

26. november 2009
Kella 8-st hommikul jalgadel. Näituse ülesriputamine. Jalgadel 12 tundi. Väsinud.

Näitus on avatud 27. nov 2009 - 21. veebr 2010 Kecskemeti Mänguasjamuuseumis. Asub teisel korrusel, mis kujutab endast ringset rõdukorrust. Terve ring on meie näitus.

27. november 2009
Juba talutavam. Näitus õnnestus esmaklassiliselt. Kohale tulid ka sõbrad Eesti Instituudist (kes olid meil aidanud asju ajada ja silte tõlkida). Meid tervitasid väikesed ungari lapsed rahvariietes. Laulsid ja tantsisid. Meie avakõnesid tõlkis EI-s töötav ungarlanna Réka. Nii meie kui Agnes Kalmar jäime kõigega väga rahule. Tegime kingitusi ja saime kingitusi. Õhtul tähistasime nö töövõitu Boras'i nimelises, väga õdusas ungari rahvusrestoranis. Vein..

28. november 2009

Ainus vihmane päev meie sealviibimise ajal. Tavaliselt päike siras ja pooled puud olid veel rohelised.

Päev läks kohalike muuseumide külastamise tähe all: Mänguasjamuuseum, Naiivkunstimuuseum (mis asub eelnimetatuga ühel territooriumil, moodustades huvitava kontrasti ümbritsevate kortermajadega) ja Rahvakunstimuuseum.

Esimene pilt: Naiivkunstimuuseum, kus oli ülal rikkalik näitus; teine: Mänguasjamuuseum (allservas pisut näha ühes tükis puust pinki, nagu meil haabjaid tehakse).

Päev lõppes Agnese vanema poja sünnipäeva tähistamisega kohalikus noortemajas. Kohal oli iga laupäevaõhtune rahvamuusikaansambel ja uskumatult palju noori ungarlasi, kes väidetavalt vihtusid tantsu väikeste pausidega hommikuni (pole sugugi lihtne - teate ehk küll ungari tantse:))