![]() |
| Foto: Grete Ojamaa |
oktoober 19, 2010
Vöökirja kindad
oktoober 14, 2010
Helme kindad
Üks kaduvikku läinud kindapaar, mille kohta pole isegi korralikke fotosid...
Tegemist oli minu esimese katsetusega nn miinusvarraste ja ühekordse lõngaga imepeente mulgi labakinnaste kudumise vallas.
Natuke mulgi kinnaste ajaloolisest taustast:
Mulgimaal Hallistes, Karksis ja Helme khk. lääneosas kooti erilisi kirikäpikuid (laba- ehk mulgikeelselt peokindaid), mille valmistamisel kasutati hästi peent - kahekordset! - lõnga. Sellisel tasemel "miinus"kudumist harrastati mujal Eestis veel vaid Muhus jt üksikutes kohtades.
19. saj alguse Mulgi käpikute kiri koosnes vaheldumisi ühest-kahest või rohkemast motiivist, mis paiknesid diagonaalvõrgustike sees või vertikaalridadena. Värvidest kasutati valget ja tumesinist, vahel ka lambapruuni. Kindarandmed on olnud lühikesed ja võrdlemisi lihtsa koega, pidulikumatel juhtudel aga ka mitmevärvilises siksak-koes. Mõnikord on kootud ka eraldi randmekirja (nt kalasabakirja või loogelist) või kaunistatud randmeid keerutuste ja vitsadega.
Need konkreetsed helme kindad on kootud ühekordsest (8/1) lõngast nr 1 varrastega - igal vardal silmuseid 36. Kirjaks kasutasin arhailist ristikirja, mis peaks kandjat kurja eest kaitsma. Ja tegelikult on see kiri sellise koetiheduse korral äärmiselt kaunis - jämeda lõnga ja paksude varrastega ma seda ei kasutaks. Kindaid kudusin 40 tundi (vrdl tuletan meelde, et minu teine katsetus, halliste koopiakindad, mida siin blogiski kaeda saab, oli sammuke edasi autentsuse ja ajamahukuse poole: kudusin need 0,7 varrastega ja minu arvutuste kohaselt kulus paari peale 100 tundi).
Kindad kudusin Signe käe järgi, tema üllatuseks kinkisin need talle sünnipäevaks:) Kahjuks aga pudenesid need tal üsna pea kusagil Tartu vahel taskust ja silmist.. Ei leidnudki üles. Loodetavasti oskab uus omanik neid vääriliselt hinnata.
Miks ma üldse selle teema juurde tulin. Eile kohtasin oma vana õpetajat Anu Rauda, kes tegi ettepaneku, et kooksin Heimtali Muuseumisse ühe paari mulgi kindaid müügiks ("ükskõik millise hinnaga," ütles ta). Kuna lõdvalt kootud jämedalõngalised kindad on kahjuks hakanud Eestis saama müügikinda valdavaks sünonüümiks, siis oleks sellise kindapaari ostuvõimalus teretulnud alternatiiv. Noh, mulle see mõte igatahes meeldib, kuigi kahjuks ma ei usu eesti ostjasse. Arvatavasti rändavad need õiglase hinnaga tulevikukindad kuhugi Lääne-Euroopasse, kus osatakse traditsioonilisest käsitööst ja tema tegijast rohkem lugu pidada. (Natuke vist kibe jutt, aga see tuleb puhtalt kogemuse pealt. Kui palju olen kuulnud ohkeid laadis "niiiiiii kallid!". Tulev tuttav ette, eks ole?)
Another pair of mittens that were lost and I don't even have proper photoes of these.
The pair was my first trial to make very fine mulgi mittens with thin needles and yarn.
Historical backround.
In South-Estonian historical region called Mulgimaa they used to knit very special patterned mittens with very thin needles and yarn. That kind of fine knitting was elsewhere in Estonia used only in very few places (for example on Muhu island).
The patterns on mulgi mittens were constituted of one or two motifs that lied in diagonal grids or were put into the vertical rows. The colours were white and indigo or sometimes sheep brown. The wristlets have been relatively short and simple, the festive ones more elaborated and multicoloured.
Why all this story? Yesterday I met my former teacher, famous Estonian textile artist Anu Raud, who proposed that I should knit a pair of these exclusive mulgi mittens for her little museum shop near to Viljandi (Heimtali Museum). She would like to have these on the sales desk just to educate buyers that besides loose and thick mittens he/she can find some very fine and authentic handicraft as well. I like the idea although I am not sure that the buyer is going to be Estonian.. As I sell my items with rather fair prices (in Estonian context) I have sometimes heard visitors complaining my gloves and mittens to be too expensive. Well, I have said, you don't have to buy if you don't respect me, my skills, work quality and time effort enough. You always have a choice to buy from pensioners who sell very cheap and often ugly handicraft. What is the reason for me to do so? I am a craftwoman with master degree yet with high manual skills and knowledge.
Tegemist oli minu esimese katsetusega nn miinusvarraste ja ühekordse lõngaga imepeente mulgi labakinnaste kudumise vallas.
Natuke mulgi kinnaste ajaloolisest taustast:
Mulgimaal Hallistes, Karksis ja Helme khk. lääneosas kooti erilisi kirikäpikuid (laba- ehk mulgikeelselt peokindaid), mille valmistamisel kasutati hästi peent - kahekordset! - lõnga. Sellisel tasemel "miinus"kudumist harrastati mujal Eestis veel vaid Muhus jt üksikutes kohtades.
19. saj alguse Mulgi käpikute kiri koosnes vaheldumisi ühest-kahest või rohkemast motiivist, mis paiknesid diagonaalvõrgustike sees või vertikaalridadena. Värvidest kasutati valget ja tumesinist, vahel ka lambapruuni. Kindarandmed on olnud lühikesed ja võrdlemisi lihtsa koega, pidulikumatel juhtudel aga ka mitmevärvilises siksak-koes. Mõnikord on kootud ka eraldi randmekirja (nt kalasabakirja või loogelist) või kaunistatud randmeid keerutuste ja vitsadega.
Need konkreetsed helme kindad on kootud ühekordsest (8/1) lõngast nr 1 varrastega - igal vardal silmuseid 36. Kirjaks kasutasin arhailist ristikirja, mis peaks kandjat kurja eest kaitsma. Ja tegelikult on see kiri sellise koetiheduse korral äärmiselt kaunis - jämeda lõnga ja paksude varrastega ma seda ei kasutaks. Kindaid kudusin 40 tundi (vrdl tuletan meelde, et minu teine katsetus, halliste koopiakindad, mida siin blogiski kaeda saab, oli sammuke edasi autentsuse ja ajamahukuse poole: kudusin need 0,7 varrastega ja minu arvutuste kohaselt kulus paari peale 100 tundi).
Kindad kudusin Signe käe järgi, tema üllatuseks kinkisin need talle sünnipäevaks:) Kahjuks aga pudenesid need tal üsna pea kusagil Tartu vahel taskust ja silmist.. Ei leidnudki üles. Loodetavasti oskab uus omanik neid vääriliselt hinnata.
Miks ma üldse selle teema juurde tulin. Eile kohtasin oma vana õpetajat Anu Rauda, kes tegi ettepaneku, et kooksin Heimtali Muuseumisse ühe paari mulgi kindaid müügiks ("ükskõik millise hinnaga," ütles ta). Kuna lõdvalt kootud jämedalõngalised kindad on kahjuks hakanud Eestis saama müügikinda valdavaks sünonüümiks, siis oleks sellise kindapaari ostuvõimalus teretulnud alternatiiv. Noh, mulle see mõte igatahes meeldib, kuigi kahjuks ma ei usu eesti ostjasse. Arvatavasti rändavad need õiglase hinnaga tulevikukindad kuhugi Lääne-Euroopasse, kus osatakse traditsioonilisest käsitööst ja tema tegijast rohkem lugu pidada. (Natuke vist kibe jutt, aga see tuleb puhtalt kogemuse pealt. Kui palju olen kuulnud ohkeid laadis "niiiiiii kallid!". Tulev tuttav ette, eks ole?)
Another pair of mittens that were lost and I don't even have proper photoes of these.
The pair was my first trial to make very fine mulgi mittens with thin needles and yarn.
Historical backround.
In South-Estonian historical region called Mulgimaa they used to knit very special patterned mittens with very thin needles and yarn. That kind of fine knitting was elsewhere in Estonia used only in very few places (for example on Muhu island).
The patterns on mulgi mittens were constituted of one or two motifs that lied in diagonal grids or were put into the vertical rows. The colours were white and indigo or sometimes sheep brown. The wristlets have been relatively short and simple, the festive ones more elaborated and multicoloured.
These concrete mittens, originally from Helme district, I knitted from single-spun yarn (8/1) and with needles number 1 mm. On each needle there were 36 stiches. I used an archaic cross pattern that is meant to protect owner against evil eye. In fact I find this pattern in such a dense and fine knitting style very beautiful (that is not true if you use thick yarn and needles). It took 40 hours to knit (and if you use nr 0,7 mm needles, it could even take up to 100 hours!)
The forst owner of the mittens was my good friend Signe who unfortunately lost them. Hopefully the new owner can value them highly enough.
Why all this story? Yesterday I met my former teacher, famous Estonian textile artist Anu Raud, who proposed that I should knit a pair of these exclusive mulgi mittens for her little museum shop near to Viljandi (Heimtali Museum). She would like to have these on the sales desk just to educate buyers that besides loose and thick mittens he/she can find some very fine and authentic handicraft as well. I like the idea although I am not sure that the buyer is going to be Estonian.. As I sell my items with rather fair prices (in Estonian context) I have sometimes heard visitors complaining my gloves and mittens to be too expensive. Well, I have said, you don't have to buy if you don't respect me, my skills, work quality and time effort enough. You always have a choice to buy from pensioners who sell very cheap and often ugly handicraft. What is the reason for me to do so? I am a craftwoman with master degree yet with high manual skills and knowledge. oktoober 11, 2010
Vaikelu kinnaste ja keega
![]() |
| Foto: Grete Ojamaa |
oktoober 09, 2010
Ja veel üks kihnu... müts
Nagu näete, Kihnu teema on minu loomingus üks läbivamaid. Antud müts sündis ajakirja "Käsitöö" esimese peatoimetaja Siire Vanaselja tellimusel. Olles tema juures oma kudumitega castingul käinud, valis ta ajakirjas avaldamiseks välja traditsioonilised kihnu kindad ning soovis, et nende juurde tekkiks lisaks müts. Et saaks sellise toreda komplekti, mis kõik ka fotole ära mahuks. No olgu, tegingi siis. Kuigi mulle eriti ei meeldinud mõte, et kindamuster kolib üks-ühele mütsile üle, tuli tulemus sellegipoolest huvitavapoolne. Kui vähegi viitsimist oleks, võiks sellest edasi arendada vähem või rohkem samas laadis mütse. Kindlasti saaks kihvti tulemuse, kui vaid üks väike detail oleks originaalmotiiv, ja taust midagi rahulikku, ühevärvilist.
Tagasi pildil oleva mütsi juurde: kui keegi soovib omale seda kududa, leiab ta juhised ajakirja "Käsitöö" 2007. a talvenumbrist. Sealsamas on ka autentsete kihnu kinnaste tegemise õpetus.
oktoober 01, 2010
Kihnu forever
Tegelikult on tegemist juba vana teemaga - kevadel andsin VKAs valikainena lapitehnikat, kus treisime igasugu mõnusaid asjakesi, s.h kihnu körditaskuid. Lisaks titemütside vaimustusele tabas nii mõndagi meie seast ka taskumaania.
Varsti hakkab neid minu "vabrikust" tulema kui saelaudu, sest mul õnnestus hanikda ülivinget punast, neerudega kandiriiet. Kohe, kui aega leian..
On the photos you can see the traditional pouch (or pocket, what is the right term?) that Kihnu women wear under the striped folkskirt. Last spring I supervised quilting course in Viljandi Culture Academy and everybody fell in love doing these.As I bought a super fancy fabric some days ago for making the stuff,
soon there will be plenty of them:)
Varsti hakkab neid minu "vabrikust" tulema kui saelaudu, sest mul õnnestus hanikda ülivinget punast, neerudega kandiriiet. Kohe, kui aega leian..
On the photos you can see the traditional pouch (or pocket, what is the right term?) that Kihnu women wear under the striped folkskirt. Last spring I supervised quilting course in Viljandi Culture Academy and everybody fell in love doing these.As I bought a super fancy fabric some days ago for making the stuff,
soon there will be plenty of them:)
![]() |
| Kihnu dolls (Kihnu tited) - the miniatures of the real life |
Tellimine:
Postitused (Atom)







