Vastukaja riigi sünnipäevapeole

Päev pärast presidendi vastuvõttu võttis minuga ühendust Õhtulehe reporter Silja Paavle ning palus kommentaare ja vastuseid allolevatele küsimustele:

* Kuivõrd rahvuslikud motiivid/rahvariided Teie meelest presidendi vastuvõtule sobivad? Kas pigem peaks panustama lilledele või võiks kasutada ka erinevate tähendustega märke?

* Kui Te neid pilte vaatate - kuidas on rahvuslike motiividega ringi käidud?

* Milliseid detailid tunduvad eriti põnevad? Millele võiks tähelepanu pöörata?

* Kas on millegagi ka mööda pandud?

* Kui vaadata fotosid, kus kantakse rahvariideid - kas kõik on ok või on midagi, mida peaks tuleval aastal sellist kooslust kandes arvestama? Kuivõrd sobib ülikond/frakk naise rahvariiete kõrvale?

* Äkki vaatasite ka ise ülekannet - kas ehk tekkis ka endal mõni mõte just rahvuslikkuse poole pealt?

Kuivõrd tundus mulle selline küsimustering andvat võimaluse muu hulgas promoda Viljandi meistreid, võtsin neile küsimustele vastata. Lühendatud versioon ilmus täna Õhtulehes:

***

Rahvuslikud motiivid/rahvariided presidendi ballil: praktilises mõttes tuleks siin minu meelest väike vahe sisse teha. Kui investeerida korralikku autentsesse rahvariidekomplekti, teenib see kandjat terve eluea, parimal juhul saab seda ka edasi pärandada. Rahvariided on küll märkimisväärne väljaminek, kuid kui juhuseid, mis nõuavad ülipidulikku välimust, on üksjagu, tasub investeering end kuhjaga ära. Keegi ei pane pahaks, kui sama komplektiga iga aasta käia – ka on selline lähenemine loodussõbralikum. Soovitaksin komplekti tellida usaldusväärsetelt, pärandit täiuslikult tundvatelt meistritelt, et see oleks väga headest materjalidest ja lõiketäpne ning et see oleks täielik. Täielikuks, tähenduslikult korrektseks teevad komplekti kõikvõimalikud aksessuaarid, nt staatusele vastav peakate, sobilikud jalanõud ja sukad, „vahukooreks tordil“ peaksid aga olema ehted, mille puudumine või vähesus ei ole rahvariidekontekstis hea toon. Oli ju ehete paljusus vanastigi asi, mille poole iga naine püüdles ja mis oli mehe rikkuse mõõdupuu. Meenutagem siinkohal tänavuse vastuvõtu arvukaid Setu naisi, kes nägid oma ehetekoorma all vägagi kompud välja. 

Janne ja Helir-Valdor Seeder. Foto: Postimees.



Tooksin välja veel ühe aspekti: rahvariiete kandmise ajastul oli naisterahvastel kohustuslik kanda staatusele vastavat peakatet. Tänavusel vastuvõtul märkasin aga mitut naist, kelle muidu kenast komplektist puudus just abielunaist märkiv tanu. Kõige tuntum sellekohane näide oli Mari Tarand, aga neid oli teisigi. Täiskomplektid olid õnneks siiski enamikul, mulle isiklikult sümpatiseerisid kõige enam proua ja härra Seeder. Paistu naise keskaegne komplekt mõjub tänapäeval väärikalt ja suursuguselt. Valge värv taimevärvsete motiividega küllastatult on pidulik ja samal ajal maagiline. Täiuslikkuse pitserit kandsid selle konkreetse komplekti tikitud aksessuaarid (rätik, puusapõll, põll ja sõba), enam paremini ei ole võimalik neid valmistada (tikandite autor Viljandi meister Christi Kütt). Kahtlaste, omavahel mittesobivate värvidega tikitud Mulgi komplekte on siinkirjutaja silm kahjuks liiga tihti näinud, seepärast rõhutangi hea meistri leidmise olulisust.



Anne Ermi tore vormsilik pluus.

Frakis mees rahvariides naise kõrval: parem oleks muidugi, kui ka mees kannaks rahvarõivaid, kuid siinkohal tuleb inimlikult aru saada, et kõik mehed ei pruugi neist piisavalt palju lugu pidada, kulutamaks nende peale head hulka raha. See aga ei ole põhjus, miks naised peaksid oma komplektid kappi jätma. Nii et minul isiklikult pole sellise koosluse vastu midagi. Pigem tuleks jälgida, et kui mehel on seljas tavaline õhtuülikond, võiksid selle detailid naise riietega sobida.

Rahvuslik stiil presidendiballil: praktilises mõttes pole see parem ega halvem valik kui ükskõik milline teine stiil. See on ühe-õhtu-ehe, millega järgmisel aastal uuesti tulla ei sobi. Rahvuslik aitab siiski omaltpoolt rõhutada sündmuse  – riigi sünnipäeva – eripära ja seetõttu on see igati omal kohal.  

Omamaist algupära, nagu eelnevatelgi aastatel, väljendas parimal tasemel presidendiproua kleit (autor Merike Pääro): Hiiu rõhkudest ja Setu kaelarahadest inspireeritud metallrahadest komponeeritud kleidilisand mõjus värskelt ja huvitavalt, minu jaoks tohutult originaalne! Võib-olla kleidi värv võinuks pisut koloriitsem olla, kuid ka helehall sobis Evelinile nagu valatult.

Hulgaliselt oli rahvuslikke stiliseeringuid, mis mõjusid igavalt – aastast aastasse kasutatakse ikka neidsamu motiive, mis hakkavad pisut ära tüütama. Kleiditegijate lemmikuteks näikse olevat Muhu lilltikand, Mulgi pikk-kuubede kaaruspaela dekoor ja kõikvõimalikud Põhja-Eesti lilltikandid. Muidugi võib antud elemente julgelt kasutada, kuid sel juhul tasuks otsida tegijaid, kes tunneksid meie rahvapärandit sügavamalt ja leiaksid neile elementidele uudsema ja värskema kasutuse (nt Aldo Järvsoo disainitud lilltikandiga kaunistatud kleit Kaire Raigi seljas oli antud grupi parim näide) või näitaksid publikule hoopis midagi uut – meie rahvakunst on põhjatu inspiratsiooniallikas. Kahju, kui sellest võetakse vaid üldtuntud osiseid.

Setu identiteeti saab ka ainult ehetega
väljendada: Inara Luigas.

Mõned head näited olgu veel ära nimetatud: Ahto Raudoja proua, kes kandis Setu ainelist valget kleiti, mille meistri Kristina Libe kohta on teada, et ta valdab Setu teemat nüanssideni. Isikupäraselt mõjus ka Priit Sibula naise Ulve Kangro valmistatud Setu pitsi aineline must kleit koos sobilike ehetega. Anne Ermi kostüümist meeldis selle ülaosa – Vormsi päritolu rõhutav lilleline pluus.

Üldiselt aga tuleb tõdeda positiivset trendi meie koorekihi kleidinduses. Kasutatakse aina rohkem rahvuslikke ornamente. Hinnanguliselt oli neid sel aastal kogu kleidimassist tubli kaheksandik kui mitte rohkemgi. Kui aastaid tagasi mõjus Signe Kivi kollane Muhu aineline kleit kui revolutsioon, ja vahepeal hakkasid vähesed teisedki ärksamad tegema esimesi katsetusi etnolaadis, siis nüüdseks hakkab see muutuma järjest iseenesest mõistetavaks, hoides kindlat positsiooni ka massimoes. Edasi tuleks püüelda isikupärasemate väljenduste suunas, et koguhulgas silma torgata (kui see on eesmärk). Ei piisa sellest, kui võtta rahvarõivaste raamatu mustrilehelt üksühele mustrijoonis ja see kleidile üle kanda, äge tulemus eeldab rohkemat. 

In this entry I argued about ethnostyle clothing presented at our state's birthday at the President gala.

Tähekindad/Gloves with Stars

Need on üle pika aja kindad, mille tegin kavandi järgi. Omanikke neil veel pole, kuna saadan nad maikuus TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia juubeliaasta raames toimuvale näitusele Kondase Keskuses. (Seal saab näha rahvusliku tekstiili eriala diplomandide ja vilistlaste näitust.)
Kinnastel on vägagi põhjendatud välimus. Nimelt on mul õpingutest saati meeles mõlkunud üks Anu Raua kodus nähtud vana Lääne-Eesti põimevaip, mille värvimäng mind tohutult lummas, sest must ja roosa kõrvuti on üks mu lemmikkombinatsioone.  See oli tore, musta värvi vaip, kärtsroosasid ja muid kirkaid kaheksakandu tihedalt täis põimitud. Noh, kuna minust tõenäoliselt ei saa põimevaiba kudujat - vähemalt mitte praeguses elus -, siis jäädvustasin ma selle kauni mälestuse hoopis kinnastesse.

Ten years I have carried a memory about an old tapestry that I once saw at Anu Raud's (she is a famous textile artist in Estonia and used to be my teacher). I was fascinated by the bright coloured octagon stars of that black Western-Estonian tapestry. Obviously I'll never weave a tapestry myself, so I decided to knit this memory picture into the gloves instead.

Meriti kindad/Merit's gloves

Setu sõle ainelise hõbekaelaraha
autor Evar Riitsaar,
selle kinkis mulle mees sünnipäevaks.

Neid kindaid olete "Käsitöö" ajakirjast ja "Hingekirjade" raamatust kindlasti juba näinud. Nüüd aga tekkis neile õnneliku kokkusattumuse tõttu ka nimi. Kui enne olid nad lihtsalt Setu meestesuka ainelised sõrmkindad (randmekiri on kohandatud ühelt muuseumisukalt), siis nüüd said neist Meriti kindad.
Kohtusime Meritiga, keda ma varem ei tundnud, täiesti juhuslikult minu naabrimehe Ennu ehk Rohelise Maja kohvikus, kus jutt minu Liina Viira mütsilt (oo-lahe-müts-kust-said-stiilis) sujuvalt kinnastele üle läks. Kuna olin enne kohvikut oma viimase kotitäie kinnastega raamatu jaoks pildistamas käinud, siis oli see kott mul nüüd kaasas: mõtlesin, et oleks mõnus enne kojuminekut üks kuum kohv kaasa osta. Kuidagi tekkis jutu käigus võimalus oma kindaid näidata ja Meritile saigi see paar kohe lemmikuks. Ostis ära! Noh eks Enn kiitis ka takka, oli ta ju jõulude aegu Kaari soovil mult kolm paari ostnud.

Estonian audience has seen those gloves in the local craft magazine. The pair didn't have name until now. They used to be "gloves inspired by Setu mens's stockings" but now they are called "Merit's gloves".
We met with Merit, whom I didn't know earlier, in my neighbour's coffee. Somehow we started talking to each other and eventually I showed her five pairs of gloves that I was carring with me because I had just came from the photoshoot. As these all were available, Merit choosed this pair from the first glance and bought it.

Kitty randmekatted/Kitty's wrist cuffs

Meeldiv oli minu üllatus, kui ühendust võttis vana klassiõde Rapla päevilt. Kitty kurtis, et tal randmed külmetavad ja oleks vaja sääraseid soojendajaid nagu ta minu blogist nägi, ainult et pikemaid. Kuna roheline tema värvisoovide hulka ei kuulunud, vaid hoopis lilla, siis saidki hoopis sellised toredakesed. Üks tumedam pealetikitud joon on tunnistus selle kohta, et vahel ei tule tasakaalukas värvide järjestamine kohe esimesel katsel välja ja siis tuleb hiljem pisut parandada.

These wrist cuff were ordered by my class mate from the high school period in Rapla. She asked me to knit for her quite the same cuffs as for Mirjam, only longer and without green. One darker line was embroidered afterwards because I couldn't compose the excellent composition at once.