Kristi käsitöömõtted

Margiti kindad/Margit's Gloves

2012-01-24T10:49:00.000-08:00

See on minu 100. postitus, nii et priske juubel juba! Selle rõõmsa verstaposti täitumise puhul panen välja kindad, mille vahtralehekiri pärineb ühtedelt Viljandi khk labakinnastelt. Algselt oli tumepruuni asemel tumesinine ja kiri oli kõvasti suurem, kuid ma tegin selle väiksemaks, et kohandada sõrmkinnastele. Selle kindapaariga õppisin, et kolmevärviline kude nõuab tunduvalt rohkem silmuseid, sest ta ei anna üleüldse venima ja on ka paksem. Tulemus on küll soe, kuid tegemine kõvasti aeganõudvam. Seega on kahtlane, kas ma seda enam kunagi ette võtan, eriti veel tellimustööna.

ERM A 176:28b

Guess what: this is my 100th entry! This time I present a pair of gloves which' pattern is adapted from the mittens of Viljandi parish. It was called maple-leave pattern. I have made the original pattern smaller and used dark brown instead of indigo. With this pair I learned that pattern with three colours needs considerably more stitches because it doesn't stretch at all and is thicker. The result is very warm but in the same time too time-demanding. I am very satisfied but have serious doubts if I ever am going to knit a three-colour-pattern again.

Marika müts/A Gap for Marika

2012-01-12T08:05:00.000-08:00

Idee: K. Jõeste, teostus: Triin Amur, modell: Marika

Mäletate Marika Muhu kindaid? Nüüd valmis ka müts minu tubli praktikandi Triinu näppude vahel, kes ilmus välja just siis oma sooviga praktikat teha, kui mul kõige kibedam tellimuste täitmise periood oli. Teadsin, et Triinu võib usaldada, kudumiskvaliteet on sama nagu mul endal, ideega varustasin ma teda üpris üldsõnaliselt, ja näete, kuidas ta võttis seda lennult! Kokku sai tore komplekt, mis püüab tänaval pilku!

Do you remember Marika's gloves? Now I present you a gap that completes the gloves and I'm sure these both are going to be eyecatchers on the street. The gap was made by my apprentice Triin, she is studing in our specialty (Estonian Native Textile), is very creative and her knitting quality is as high as mine. I'm very satisfied with what she has done, so did Marika.

Kaari kindad/Kaari's gloves

2012-01-01T23:59:00.000-08:00

Viimane paar Muhu seeriast on värvidelt üpris originaalikauge, kuid kirjad ei ole seda mitte. 8/2 lõngale sobiva suurusega ristimotiivid leidsin Meite Muhu mustrite raamatu meestekampsunite sektsioonist:) Tunnistan, et seekord jäin kinnaste koloriidiga kaunikesti hätta. Kaari tahtis selliseid kärtspunaseid kindaid, kus oleks ka roosat sees. Noh, see polnud keeruline, aga kõik kokku koos randmevärvidega tundus mulle esialgu kahtlane. Kõhutunne ei valetanudki.. Ka meie värviguru Kersti Rattus arvas, et midagi on nagu puudu. Tema hüval nõul asendasin randmes paar värvi pealesilmamise abil välja (türkiissinine ja tuhm salatiroheline tulid kasuks küll). Pilt muutus kardinaalselt, erksad türkiistäpid päästsid asja. Mina aga õppisin, et teinekord tuleb intuitsiooni ja värviteooriat usaldada, ja mitte üle mõelda! Nii endale kui kõigile teistele kõhklejatele soovitan mõnest kunstitarvete poest värviratta hankida, selle pealt on hea värvide kooskõlasid välja arvestada.

The most recent pair from Muhu serie is with quite strange colours but the patterns are authentic. The cross motifs are taken from Muhu mens' jumpers' patterns. There was some trouble with the colour choice at first but eventually my friend (artist) gave some good advice and I managed to save the whole picture by adding turquoise spots into the wrists. I learned that I'll never mistrust the first intuition again. Sometimes it's useful to think less.

Pühad 2011/Holidays 2011

2011-12-27T03:51:00.000-08:00

Tegin kuuseehteid juurde - vanad hakkasid ära tüütama, on aeg neil kapis paar aastat paremaid aegu oodata. Mulle oli suvel kingitud kotike valmisvilditud pallikesi läbimõõduga 1-2 cm ja nii oligi lihtne selliseid ussikesi tekitada:)

These is my new christmas tree jewelry, made of felted balls.

Mae Muhu kindad/Muhu gloves for Mae

2011-12-20T01:31:00.000-08:00

Muhu seeria jätkub selle leekiva paariga. Jäin ka ise ülimalt rahule - värvilahendus õnnestus 120%. Sellist imet ei juhtu just iga päev, et suudan täiusliku koloriidi tekitada:) Soe ja külm tasakaalus.

Kirjad komponeerisin kokku taas kord raamatust "Meite Muhu mustrid" - tuleb välja, et see on üks väga inspireeriv raamat! Linnumustreid igale maitsele. Randmel aga jäin ühe kunagise kirja juurde, mille olin kohandanud 8/2 lõngale - originaallõnga (tänapäevane vaste 6/1) kasutades oleksid motiivid palju suuremad.

Kindad rändasid Ameerikasse uut omanikku, eestlast muide, jõulude puhul üllatama:)

Ahjaa, kes tahab taolisi sõrmikuid kududa, siis minu soovitus on, et te silmustearvu kasvataksite vastavalt käe suurusele, kuna kiilu puudumine võib muidu osutuda pisut ebamugavaks. Mina nt alustasin randmes 88-ga, seejärel I mustri ajal oli summa 92, II mustri ajal 96, peale pöialt jälle 92 (kindad sobivad suuremale käele). Täpid sõrmedel on soojuse pärast. Roosad toonid värvitud rodamiinpulbriga, hangitud paar aastat tagasi Pilvelammastest.

Muhu serie continues with this lovely pair that I myself fell in love with. In my eyes the colours are excellent, it doesn't happen every day truth to tell that I could choose a perfect combination:)
The gloves will be sent to an Estonian who lives in New York, hopefully this pair will remind her our sweet homeland.

HÄID JÕULE!/MERRY CHRISTMAS!

Marika Muhu kindad/Muhu gloves for Marika

2011-12-12T11:09:00.000-08:00

Jõulukuul näitan teile erinevaid värvikirevaid kindapaare. Selle paari mustrid on kokkukorjatud raamatust Meite Muhu mustrid. Ma ei tea, kas Muhus on mustal põhjal seda konkreetset kirja kasutatud, aga mulle igatahes meeldis. Lisasin vürtsikuse huvides ka sinised täpid ja mugavuse eesmärgil kudusin kindad pöidlakiiluga. Väikeste mustritega on niimoodi lihtne ja loogiline teha, suurematega pole veel proovinud.
Vaat selline värviteraapia pimedasse poriaega:)

The next serie of gloves is dedicated to bright colours just to drive away autumn stress. This pair was made for Marika who did'nt know the exact appereance of the future-gloves. So she asked me to pick up the colours and patterns by myself. I chose them from the big Muhu book. I don't know if they knitted that particular pattern on the black backround but I decided to try that. I also added turquise spots.

Halliste kindad/Halliste gloves

2011-12-03T07:49:00.001-08:00

ERM 3479a, kassikäpakiri

Fotod räägivad enda eest rohkem kui sõnad. Tegemist on tellimustööga Norrasse - üle-eelmise postituse kangelase Dagi pojale. Algupärane kinnas on Halliste labakindakudumistraditsiooni ehe näide (ca 160 silmust ringil), minu versioon aga tellijasõbralik kohandus 8/2 lõngale 1,5 mm varrastel (104 s.). Mõõdud on keskmise mehe käe järgi, äärekiri lisatud traditsioonist kantuna - punased ristid annavad väge juurde, sõrmedel esineb aga kudumismugavuse huvides väiksem kiri.

These gloves are made for Dag's son. Instead of knitting the original number of stitches (ca 160) I adopted them to 8/2 yarn and got 104 stitches per round. The pattern (cat's paw pattern) is taken from an authentic Halliste mitten. Although they never knitted gloves in Halliste I think my version with red crosses and different pattern on fingers is a nice try, don't you think?

Ristilised randmekatted/Blue wrist cuffs

2011-11-19T02:29:00.001-08:00

Foto: Grete Ojamaa

Sinise seeria jätkuks ühed ristilised randmekatted, inspireerituna Saaremaa värvidest ja kirjadest. Mõlemad paarid, mille kudusin, asuvad praegu Norras ja ei teagi, kes neid kannavad.

The blue serie is continuing with these cross patterned wrist cuffs inspired by Saaremaa island's gloves. Wearers of these live somewhere in Norway as I sold two pairs there.

Dagi kindad/Dag's gloves

2011-11-11T00:37:00.001-08:00

Need kindad tellis minult üks tore Norra mees. Kohtusin temaga talvel Telemarki Ülikooli Raulandi rahvakunstiosakonnas nädalasel õpetamisreisil olles. Dag tellis mult koguni kaks paari kindaid, ja kirjutas nüüd hiljaaegu, et kindad löövad laineid ja tahaks ka oma poegadele osta.
Kindad kuuluvad Mustjala/Saaremaa seeriasse, mida ühendab Mustjala kindarandme tehnika ja Saaremaa stiilis ristilised kindakirjad (vt ajakiri "Käsitöö" 2009/sügis või värske raamat "Hingekirjad. Eesti käsitöö kuldraamat"). Sõrmede vahedesse tegin teistsugused mustrid, et väheke innovaatilisemad oleksid.

PS. Tänavune Mardilaat rõõmustab silma - nii palju kvaliteetseid kindaid polegi enne näinud. Olustvere kooli õpilaste tööd olid väga ilusad - mul oli lausa kiusatus omale ühed pruunid hallide ristidega ära osta - ja meie oma üliõpilasedki pakuvad väiksemat sorti kvaliteetvalikut. Üks Norra tuttav, kes on minu õpitoas peenikeste varrastega higistamas käinud, märkas sama asja: teil on siin laadal nii palju ilusaid peenelt kootud kindaid, mille tegemine võtab tohutult aega, aga miks nad nii odavad on?

These gloves were ordered by a Norweigian man while I was teaching Estonian knitting in Rauland last winter. He asked me to knit two pairs: gloves and mittens. These gloves belong to the serie of Mustjala and Saaremaa gloves that are in blue and grey shades and with cross patterns.

Tulge näitusele!/Conference and exhibitions

2011-11-07T06:19:00.000-08:00

Sel nädalal hakkavad toimuma paralleelselt mitu käsitööalast tippüritust Tallinnas: Mardilaat, käsitöökonverents "Ornament - võti maailma" ja sellega seoses ka rida näituseid. Rahvusraamatukogus on kuni 13. novembrini võimalik näha minu väikest kindaseeriat ühisnäitusel "Traditsioon". Samuti esinen ma konverentsil ettekandega kindakudujate elust minevikus ja tänapäeval. Olete lahkelt oodatud!

In this week there are some top priority craft events: Mardilaat (international handicraft fair), conference "Ornament - key to the world" and some exhibitions. One of the exhibitions there are displayed six pairs of my gloves as well, so if you plan to visit Talllinn, please hurry up! It's going to be open only until 13th of November in National Library of Estonia.

Eesti käsitöö kuldraamat/Golden book of Estonian Handicrafts

2011-11-01T07:28:00.000-07:00

Ilmunud on kakskeelne raamat ajakirja "Käsitöö" parematest paladest. Raamat (320 lk) sisaldab ohtralt pilte ja tegemisjuhendeid ning on jaotatud peatükkidesse erinevate käsitöötehnikate järgi.
Minult on selle raamatu esikaane kampsun, erinevaid kindaid jm. Hea, et ei pea enam õpitubadesse patakat ajakirju kaasa vedama, vaid saab selle toreda raamatu ette panna.

Estonian craft magazine "Handicraft" has published a book of its best works . It is simultaneously in two languages (Estonian and English). The book (320 pages) is divided into eleven chapters on the basis of techniques. Main theme is traditional or ethno.
The cover photo is taken of my Muhu cardigan and there are different gloves etc. in it. You can order the book from http://www.apollo.ee/product.php/3006510

Marika randmekatted/Marika's wrist cuffs

2011-10-28T11:06:00.000-07:00

Kõige värskemaks vardasaaduseks on need küünarnukkideni pikad ja daamilikud külma aja randmekatted, kootud kõige tüüpilisemas ja paljudes maades levinud kindarandmetehnikas. Kudusin need eri jämeduses varrastega, et kindlustada anatoomilist vormi. Fotolt ei paista pronkshelmed, mis lisavad delikaatset vürtsi lähedalt vaatamiseks. Kahjuks oli nende käekatete üleandmisega nii kiire, et ei jõudnud käes pildistada. Aga siis kujutage ette "kukekate" varrukatega musta sametjakki, mis laseb neil katetel täies hiilguses välja paista.

These wrist cuffs are knitted in internationally known wrist technique. I used different sizes of needles to create anatomic shape. I was too busy to pass the cuffs on to their owner so I had no chance to take a proper photo. Imagine Jackie Kennedy style jacket with midlong sleeves that allow these wrist cuffs to show all their elegance!

Ene kleit/Ene's dress

2011-10-22T05:58:00.000-07:00

Seekord tahan teile näidata, et ma pole vaid kuduja. Seda linast varrukateta kleiti paluti mul oma äranägemise järgi kaunistada. Algul mõtlesin, et tikin musta-punase puuvillase Mulgi põimpilu, kuid kuna kleit oli juba kokkuõmmeldud olekus ja voodriga, siis otsustasin oma elu mitte nii raskeks teha. Pealegi ei osanud ma ette näha, kas vooder hakkab pilu taga oma elu elama ja seda "ära sööma". Kohandasin kaunistuseks hoopis Kihnu käiste varrukaotste mustri ja kasvatasin selle ümber sobiliku raamistuse. Ja muidugi helmed ka!

This time I'm going to prove that I am not only a knitter but can do other things as well. I decorated this linen dress with motifs taken from historical Kihnu shirt's sleeves. I also constructed a suitable frame-embroidery and added beads.

Made kindad/Made's gloves

2011-10-15T03:08:00.000-07:00

Otse vardalt! Roositud ja narmalistest Pärnumaa kinnastest inspireeritud kindad oli Made kindel nägemus ja soov. Tüüpilisest kindaseljal asetsevast põhimotiivist Made loobus - algul plaanisime miskit täpindust selle asemele sobitada, kuid pärast selgus, et need ei haaku igati sümmeetriliste ja kindlakujuliste mustritega teps mitte. No jäigi siis selline lihtne ääreroos helmeslisanditega. Tikand randmeosal on aga puhas uusversioon - sellist asja pole ajalooliselt tehtud, kuid minu arust sobib sama hästi kui ükskõik milline sissekootud kiri. Ka värvid olid tulevase kandja poolt dikteeritud, üks lõngadest on tema enda lamba villast tehtud, seega lisab kinnastele emotsionaalset väärtust. Madele, kes on ühtaegu moodne autoomanik kui ka arhailise eluviisiga taluperenaine, igati sobilik kindapaar. Mida saaks üks looja veel tahta, kui et tema looming sobiks kandjale nagu valatult!

A brand fresh pair! These gloves are inspired by historical gloves of Southwestern Estonia. The embroidery on the wrist is my own addition, so are the beads and different cross patterns. Made choosed the colours and gave me a brown yarn made from her own sheep's wool. I think that these gloves are just as modern and in the same time ancient as Made herself.

Tuuli kindad/Tuuli's gloves

2011-10-06T02:08:00.000-07:00

Vaatan, et viimased postitused kajastavad kõik lambatoonides kindaid. Ega siis midagi, jätkan.
Need kindad valmisid aastaid tagasi ühele lähedasele sõbrannale. Komponeerisin kujunduse mitmest erinevast kihelkonnast: kindakiri on pärit vanadelt Paistu kinnastelt, ranne Kihnu kinnastelt. Värvide suhtes lähenesin vabalt, sest originaalkindad olid teist värvi. Et eesti rahvatraditsioonis on lambapruun tähtsal kohal, siis tegelikult ei ole neis kinnastes mingit põhimõttelist ega esteetilist vastuolu. Mulle tundub, et mõnd keemilise päritoluga värvi oleks ideoloogilselt palju keerulisem põhjendada, kuigi see pole võimatu, kui ka seda traditsiooni põhjalikult tunda. Siinkohal viibutan taas sõrme algajatele: kui te pole oma teadmistes kindlad, jääge truuks eesti põhivärvidele: valge, tumesinine, must, lambapruun, hall, madarapunane, kuuseroheline, sinepikollane - aniliinvärvide suhtes uurige vanu kindaid või pidage nõu teadjatega.

ERM 3444 Paistu

This is another pair of sheep brown gloves that I knitted years ago for my good friend. I combined the design from different original items: the pattern was taken from Paistu ethnographical gloves and the wrist part from Kihnu gloves. As my friend asked me to use brown I ignored the authentic colours of the mentioned gloves. Knowing that sheep brown has been an important colour in Estonian folk textiles I think that this particular pair is despite of the different colourscheme still very traditional. If I had used chemical colours instead I should have explored very carefully the authentic colour tradition in order to avoid the ideological conflict between old and new. For those who are not sure of their knowledge about Estonian colours I advise to prefer always a safe choice between white, dark blue, sheep brown, grey, maddar red, mustard yellow, spruce green rather than chemical colours with what you could easily fall into tasteless exaggeration.

Joonase labakindad/Mittens for Joonas

2011-09-28T00:07:00.000-07:00

Nagu lubatud, tutvustan, mis mõte mind eelmises postituses kirjeldatud kihnu labakuid kududes tabas, kui otsustasin oma väikesele pojale samas laadis kindad kududa. Et need on väiksemõõdulised, siis pidi ka kiri olema väike, et ei hakkaks proportsioone ebasoodsalt mõjutama (liiga suur kiri väiksel kindal mõjub imelikult). Kihnu traditsiooniliste labakinnastega seob neid kindaid vaid kudumislugu, kujunduselt on need läinud palju vabamaks ja autori nägemust kajastavaks - mingitest kindlatest traditsioonilistest kudumisreeglitest pole ma kinni pidanud. Silme ees oli vaid eesmärk hoida isa ja poja kinnaste välimuses kindlat joont, et need sobiksid omavahel nii värvide kui kirja poolest.
Samas aga võib neid kindaid julgelt Eesti omadeks nimetada, sest eelkõige värvid on meie ajaloolisele traditsioonile väga iseloomulikud. Selle viimase vastu eksitakse üpris tihti.. kurb on, kui eesti kindamustreid kasutatakse ajalooliselt mitte kasutusel olnud värvides ja nimetatakse seda "Eestiks". Aastate pikkuse kogemuse põhjal julgen soovitada, et kui te pole oma värvivalikutes kindlad, siis kasutage pigem lihtsaid ja turvalisi, kindlapeale õigeid kombinatsioone: valge-tumesinine, valge-lambapruun, sekka madarapunast või mõnd muud looduslikku tooni. Erksad värvid tulid Eestis kasutusele võrdlemisi hilja, alles 19. sajandi keskel, säilitades mõnede eranditega salapärase "Eesti puudutuse", mida tänased kudujad tihtipeale ei suuda enam tabada. vaadates vanu muuseumikindaid võib ainult väga harva nentida, et need oli koleda värvikasutusega. Tänapäeval kipub see suhe pigem vastupidine olema..
Aga eks ta ole üks suur maitseküsimus - minu tagasihoidlik eesmärk oli pisut tähelepanu juhtida.

As I promised last week today I am going to introduce you the pair of mittens that I knitted for my little son. The idea of knitting similar mittens emerged when I was knitting Kihnu mittens for my husband. The current pair is not in Kihnu authentic style. My main purpose was to create a nice combination for father and son - so the colours and patterns were quite similar. You could name it a pair of simple Estonian mittens inspired by our folk tradition.
Note for knitters: In my opinion - as I am explored the tradition for 14 years - there are very particular colours that are suitable for Estonian mittens and gloves - so please try to consider those if you use Estonian patterns. I have seen loads of mittens that are called "Estonian" but in fact are not because of the usage of wrong colours that have never been used in my country. Try to respect that or do not call your mittens "Estonian". If you are not sure, try safe combinations such as white and dark blue, white and lamb brown or something else in natural colour scheme. Be careful with bright colours, there is a danger to exaggerate and the outcome would not be "Estonian".

Kihnu labakud/Kihnu mittens

2011-09-21T05:02:00.000-07:00

Nende kinnaste kudumislugu sai alguse Norras õpetamisest (eelmisel talvel olin nädalakese vahetusõppejõuks Raulandi Akadeemia tekstiili eriala üliõpilastele). Üks sealne meesõpetaja sattus ka minu õpitoast läbi astuma ja nähes kaasa võetud kindaid, tahtis omale kohe tellima hakata. Telliski lausa kaks paari: ühed saaremaised sõrmkindad ning teiseks soovitasin talle märksa soojemaid labakindaid. Lasin tal sirvida Eesti kindaraamatuid ja nii jäigi ta pilk pidama Kihnu Roosi omale. Palusin tal siis sellest meelepärase mustri välja valida ja lubasin õige pea kindad valmis teha ning postiga saata.
Lõpuks pidin neid kihnu labakuid kuduma koguni kaks paari, sest minu mees hakkas neid kaunite randmemustrite pärast ka endale tahtma. Tõepoolest - kui tarvitada autentseid värve ja kirju, siis pole kihnu kindarandmetele ilu poolest võrdseid! Madarapunase asemel kasutasin krapiga värvitud lõnga (madar ja krapp on pisut erinevad taimed, kuigi annavad ühesugust tooni) ja kirjalõngadeks valisin valge-lambapruuni kombinatsiooni. Oma mehele valisin vasakpoolse ristilise mustri, et kinnaste vägi eriti mõjus oleks (punane värv + ristiline kiri!).
Et kindad ikka tõepoolest soojad saaksid, otsustasin seekord kasutada nr 2 vardaid ja kolmekordset lõnga. Eks siis talvel kuuleb, kas see valik õigustas end. Ega Norra ja Eesti talvedel enam suurt vahet polegi - külm on nii siin kui seal.
Järgmises postituses tutvustan, mis sai edasi. Kogu see teema hakkas mulle nii meeldima, et otsustasin ka pojale talveks labakud kududa. Millised just, vaadake järgmisel nädalal!

The story of these mittens began last winter while teaching Estonian traditional knitting to Norweigian students in their school. A man saw my gloves and started to desire them. He ordered two pairs of Estonian gloves and mittens from me. The first pair I decided to knit in Saaremaa style, the other in authentic Kihnu manner. I asked him to choose congenial pattern from the book of Kihnu Roosi.
Eventually I knitted two pairs of Kihnu mittens because my husband also fell in love with the colours and patterns of Kihnu. I used needles nr 2 mm, 3-ply woolen yarn instead of 2-ply (just to guarantee the warmer result): white, sheep brown and madder red (instead of northern bedstraw). It was believed in earlier times that red colour and cross patterns kept people safe when used on textiles. That was my intention with these mittens as well.
In the next blog entry I will introduce the mittens I knitted afterwards for my son, inspired by the Kihnu mittens - stay tuned!

Kersti kindad/Gloves for Kersti

2011-09-13T23:32:00.000-07:00

Need arhailisest mulgi tikandist inspireeritud kindad valmisid Kerstile, kes oma asjade tegemisel kasutab sama alglätet küllaltki sageli. Minult soovis ta kindaid ühele olemasolevale valgele tikanditega mantlile. Et mulgi tikandit on viimasel ajal kõvasti üleekspluateeritud ja ma ei tahtnud mingil juhul kõike olemasolevat korrata (s.h oma eelmisi töid), siis esitas see ülesanne mulle päris korraliku väljakutse. Kuidas kasutada neid motiive nii, et nad mõjuksid värskelt ja ei tekitaks kogenud vaatajates ööki - vaat see oli paras pähkel. Aga selliseid pähkleid krõmpsutada mulle just meeldibki. Tervelt nädalakese ei tulnud ühtegi head mõtet, kuid siis lõin tikandiraamatu lahti ja voila! - silma hakkasid mulgi ninarätikute joonised. Keskse motiivi laenasingi siis ühelt vähetuntud karula rätikult ja ülejäänud ehitasin ise juurde. Otse loomulikult muutsin ka värve. Kuna tikand ise pidi tulema üpris rammus, siis randme otsustasin seekord tagasihoidlikult ühevärviliseks jätta, lisades vaid pronkshelmeste rea.

These are handknitted and embroidered gloves inspired by Mulgi medieval embroidery (Mulgimaa is the part of South-Estonia where the historical folk textiles had their own unique style). The gloves were ordered by Kersti who uses the same influences in her own creation quite often. As Mulgi embroidery has been rather over exploited lately in Estonia then the new task was a big challenge for me. How to make it freshlooking was my main problem to struggle with. I certainly did not want to use the same methods and motifs that I had used/created before. A whole week I could not embroider anything and then suddenly the inspiration came from a book about Estonian ethnographical embroidery. I discovered a motif that I knew had not been used by anyone else before in nowadays (of course I can be wrong) and added some other stilistic elements from the same period of time and ready it became. I changed authentic colours as well and left the wrist part modestly unicoloured.

Rahvakunst ja autoriõigus/About folk art and copyright

2011-09-09T12:39:00.000-07:00

Esimest korda loodan puudutada blogi pealkirjas lubatud teemat otsesemalt kui seni. Kristi käsitöömõtted. Seekord siis rahvakunstist ja autoriõigusest - esmalt ilmus artikkel Facebookis, kuid suurema kõlapinna saavutamiseks teen seda ka siin.

Lihula pulmakinnaste ainelised kindad. Foto: Grete Ojamaa

Olen viimasel ajal tihtipeale mõelnud autoriloomingu ja reprodutseerimise vahekorra teemadel. Kas need kaks vastanduvad üksteisele? Või kui mitte, siis kuidas panna neid sõbralikult koos elama? Tean paljusid käsitööinimesi-kunstnikke (nimetagem neid kunstnikeks, sest teevad nad ju originaalesemeid), kes kurdavad, et aeg-ajalt näevad nad laatadel või poodides massiliselt enda pealt kopeeritud esemeid müüdavat. Vangutame selle peale päid, aga mingit lahendust pole suutnud välja mõelda. Kasutan minagi ju oma loomingu lätetena etnograafilist materjali, mis on meile kõigile kättesaadav ja vabalt tõlgendatav - mõni nimetab seda koguni rahva varaks, tehtagu sellega mida tahes. Nojah: rahvakunsti olemus ongi seisnenud kopeerimises, kuigi iga uus tegija lisab asjale isikliku puudutuse: mõne mõnusa pisidetaili, mis eelmiselt esemelt puudub.

Ajad on edasi läinud, tegijate nimed vastupidiselt 100 aasta tagustele anonüümsetele meistritele järjest paremini teada. Oli haruldane, kui vanavarakogujatel oli taipu saadud esemete autorite nimed üles märkida. Mida aga öelda kaasaegsete, ammusest "anonüümsest" rahvakunstist inspireeritud asjade kohta, mis ei ole koopiad, vaid kasutavad üksikuid peene tasandi tsitaate? Julgen enda omi nimetada just sellesse valdkonda kuuluvaiks. Mõnikord on vihjed märgatavamad ja äratuntavamad, kuid teinekord pean ma oma asju põhjalike legendidega varustama, et kasutatud alglätted "kohale jõuaksid". Sest mõnikord olen rahvakunstiliste detailidega nii kaugele läinud, et algsest on järele jäänud vaid kõhutunne, et see on eesti asi. Ilmselt on see tase, milleni jõuavad vähesed. Pärimusekandjaks muundumine. Tasemel, kus nõudlikule värvimaitsele ja püüdlusele luua kaunis ning kordumatu ese, on asetatud ka tehnilise teostuse kõrge latt. Aga sellest ei tahtnud ma rääkida.. läheb iseenda kiitmiseks.

Tulles tagasi autoriõiguste ja järeletegemise suhtele, muutub muret tekitavaks kogu lugu aga siis, kui seda minu kas rohkem või vähem originaalisarnast tõlgendust võtab keegi teine jäljendada - kas ilma minuga arutamata või erilisi muudatusi tegemata oma nime all müümise eesmärgil või mõnes muus avalikus kontekstis. Ma ei hakka oma isiklikke konkreetseid valusaid olukordi siinkohal täpselt kirjeldama. Neist üks oli mitutpidi tõlgendatav, kuid teine puudutas mind juba palju otsesemalt: minu edasiarendus ühest vanast Eesti Rahva Muuseumis asuvast originaalkindast oli esitatud konkursile, mille žüriiliige ma juhtumisi olin. Teise inimese nimi all ja puha. See kindapaar, mis on minu blogist ja näituselt ammuilma läbi jooksnud. Ainus erinevus konkursikinnastel olid pisut teised värvid (sinise asemel punane), kuid mustrikasutus ja minu poolt lisatud pisiasjad, mis ERMi originaalkinnastel puudusid, kordusid peaaegu üks-ühele. Saatsime inimesele järelepärimise, kust täpselt ta ikkagi oma inspiratsiooni sai, kuid ta otsustas meile mitte vastata. Võistlus oli tema jaoks sisuliselt lõppenud, kuigi me väliselt mingeid samme ei astunud.

Ma ei tee probleemi, kui kasvõi siinsamas blogis või ajakirjas avaldatud asju tehakse järele oma isiklikuks tarbeks või kinkimiseks, sest sellega olen teadlikult arvestanud, kuid asi muutub ebaeetiliseks, kui seda tehakse isikliku kasu ja kuulsuse nimel. Ja mina idee autorina ei saa tegelikult mitte midagi muud teha, kui silmad lahti hoida ja sellise teguviisi harrastajate õlule koputada. Seadus mind justkui ei kaitse, või õigem oleks öelda, et käsitööliste autoriõiguste spetsialisti, kelle poole abi saamiseks pöörduda, minu teada tänases Eestis veel ei leidu. Ja tõestamine oleks nagunii sedavõrd keeruline, et parem juba eos loobuda. Rahvakunst, rahvakunst!

On viimane aeg tõstatada Eestis diskussioon rahvakunsti olemuse ja tänapäevaste nimeliste autorite tõlgendusloomingu teemadel. Kust jookseb autoriõiguste piir ja kuidas end kommertskopeerimise vastu kaitsta? Et rahvuslik stiil on saavutanud praeguseks oma haripunkti, tekib neid küsimusi aina sagedamini. Midagi peab ette võtma, kuid mida? Mõni konverents, mõttetalgud? Esialgu soovitan sel teemal ise edasi mõelda ja seejärel sellest avalikult rääkima hakata. Ehk siis jõuab kohale ka neile, kellele pole emapiimaga sisse söödetud teadmist, et teiste asju ja mõtteid luba küsimata ei võeta.

In this text I tried to look at the relations between folk art and copyright. As it's time demanding to translate such a long text into English I'll just want to request that before making money out from someone else's idea (even if she got her's from anonymous folk art), please think twice!

Ruudulapi/Entrelac

2011-08-28T00:43:00.000-07:00

Foto: Grete Ojamaa.

Ühed popimatest asjadest minu loomingus on kahtlemata lapilised randmekatted. Alguse sai see Ave soovist. Iseendale antud lubadus esialgseid, üleni lapilisi randmekatteid lihtsuse suunas arendada sai tegelikult juba ammu teoks. Roosa paar oli esimene, hiljem tegin neid terve seeria erinevates värvides. Müüsin kõik 6-7 paari välgukiirusel maha, mistõttu jäi mulje, et ju läks see inimestele korda. Rahvusvaheliselt tuntud tehnika faktuuri võlu, konkreetse disaini uudsus, lihtsus ja värvirikkus kõnetavad ka neid, kes tavaliselt ei arva rahvuslikust kudumiskunstist midagi. Mõned paarid on hetkel müügis Etsy-poes ja füüsiliselt Tartus Disaini Maja poes Kalevi 15.

One of the beloved articles in my creation is undoubtedly these wrist warmers knitted in entrelac technique. It all began in 2010 when my friend Ave asked me to knit the first pair. After that I simplified the design and made a serie in different bright colours. I sold them off very quickly and realized that it was the nice facture of the internationally known technique, the simplicity, brightness and novelty of the design that attracted people. Even those who normally had not been fascinated by traditional handknitting and its patterns. Some pairs are currently on sale in my Etsy shop.

Mirjami randmekatted/Wrist warmers for Mirjam

2011-08-20T01:12:00.000-07:00

Need on ühed ammu kootud randmekatted - lihtsad, kuid pilkupüüdvad. Oli mõnus punaste toonidega mängida. See leekiv värvikooslus sai üheks mu lemmikuks ja nii olengi seda ikka ja jälle kasutanud.

These are the wrist warmers knitted quite long time ago. They are simple but still eye-catching. This fiery colourscheme became one of my favourites that I later have used over and over again.

Liivi kindad/Gloves for Liivi

2011-08-12T01:08:00.000-07:00

Ärge laske end pealkirjast kõigutada - need kindad on kootud Liivile, ühele ääretult soojale ja värvikale Eesti naisele -, mitte ei ole mõeldud Liivimaa päritolu, mis võiks iseenesest ka päris intrigeeriv ülesanne tuleviku tarvis olla.
Kindad on kaunistatud tulevast kandjat täpselt silmas pidades: neis on näpuotsatäis erinevaid algupärasid Mulgist, Rõugest ja Muhust. Viimasest siis eelkõige värvikäsitluse mõttes. Tulemus sai just nii särtsakas ja silmatorkav kui Liivi ise on. Kes teavad, millisest Liivist ma räägin, need on kindlasti nõus, et enam paremini ei saaks isiksust kinnaste kaudu tabada:)

Do not let yourself confused with the title, I didn't mean the Livonian origin of these gloves (Estonia was once divided into Estonia and Livonia - the southern part of current Estonia and northern part on Latvia). It was a woman named Liivi I knitted these gloves for. I think it's the best result that I have ever achieved unifying the wearer and the design. As Liivi is very warm and colourful personality I tried to knit and embroider the gloves that would be worthy of her in every aspect. So I created these gloves using allusions to Mulgi, Rõuge and Muhu original motifs or colours and the very spunky gloves were born:)

Poed avatud!/E-shops ready!

2011-08-07T02:27:00.000-07:00

Veidi pusimist ja valmis nad ongi: üks on Etsys ja teine kodumaises Disainimajas. Olete lahkelt oodatud külastama!
You are welcome to visit my e-shop at Etsy!

Tikitud sinised/Emroidered blues

2011-08-03T00:44:00.000-07:00

Foto: Grete Ojamaa

Siin on minu kõige viimased kindad. Labaosad on masinal kootud, käsitsi vanutatud, randmed käsitsikootud. Tikand inspireeritud mulgi keskaegsest ning ühest Norra rahvariideajakirjas nähtud labakindast. Kasutasin siin Monika tehtud ehtsaid tinulisi, hõbehelmeid ja pisut siidikangast. Need kindad on muide müügis.

Here are my latest gloves. Part of them are made by knitting machine and the other (wrists) by hand. The embroidery was inspired by medieval Mulgi embroidery and a mitten that I had seen in a Norweigian folk costume magazine. I used genuine tin plates made by Monika, silver beads and tiny pieces of silk fabric. These woollen gloves are for purchase, so if you are interested, please contact me! The size is S-L.

Lapilaines 2: vardakotid/In the Mood of Patchwork 2: Knitting Bags

2011-07-16T05:25:00.000-07:00

Kuna Eestis on vardakudumine olnud läbi aegade praktiliselt vajalik oskus, siis olid kudumite hoidmiseks ja kaasaskandmiseks tarvitusel mitmesugused iseõmmeldud kotid. Nende tegemiseks kasutati peamiselt muudest õmblustöödest järelejäänud kangajuppe-lappe, mida kenasti kokku kombineeriti. Mõned olid kujult kandilised ja piklikud, mõned aga ümara põhjaga, ringselt kokku õmmeldud.

Eesti Rahva Muuseum: A566:173, A 490:152, A 447:379

Kotid olid voodriga, kotisuud tõmmati kinni pealtega, nii et neist moodustusid käele riputamiseks sobivad sangad. Sedamoodi oli võimalik kotti alati kaasas kanda ja igal vabal hetkel pooleliolevat tööd edasi kududa. Paelad olid enamasti värvilistest villastest lõngadest palmitsetud. Mina kasutasin oma kottidel aga puuvillaseid paelu, kuna kotte pesumasinas pestes võivad villased paelad liiga kokku vanuda ja siis pole nad enam nii kenad. Ei või ma ju ette näha, kuivõrd on tulevased ostjad valmis kotte käsitsi hooldama. Seepärast otsustasin oma kottidele puuvillased paelad õmmelda. Ja mis seal salata, niimoodi pisut ka tööaega kokku hoida, et lõpphind kujuneks soodsam.

Minu tehtud kotid

Oli igavesti mõnus tegemine. Kangaste kokku sobitamine oli mingis mõttes lausa meditatsioon. Tellisin neid ka Inglise Ebayst juurde, et aga ilusam saaks. Kõige suurem töö nende kottide juures ongi kangaste valimine, kokkusätitamine ja lõikamine. Õmblemine on asja juures kõige mehhaanilisem tegevus, mis rohke harjutamise tulemusel aina kiiremini ja kiiremini hakkab minema.
Kangaid kogunes mul mitmeid aastaid. Usun, et teate, millest räägin - niikui midagi ilusat (eriti tore, kui neerumustriga) näed, ostad ära ja paned ootele. Kui rahaga laiata pole, siis nende korraga ostmine läheks kalliks - lõpptulemus sõltub just kangaste kaunidusest ja iga ettejuhtuv jupp selleks siiski ei sobi. Mulgi jäid paremaid aegu ootama mitmed kangad, mis iseenesest on tohutult ilusad, kuid mis omavahel kokku ei sobi. Eks tuleb edasi otsida. Ja eks saigi mul selleks korraks lapitehnika isu otsa. Edaspidi on plaanis katsetada ka ümara põhjaga kotte. Praegused, eri suurustes kotid on õmmeldud Kihnu stiilis, lihtsate ruudukujuliste lappide mosaiigitehnikas. Sarnaseid kotte tehti ka mujal Eestis, kui vaadata vanu fotosid. Kihnus tehakse veel praegugi selliseid kotte ja õmblemistehnikat on kirjeldatud ka raamatus "Mõned nopped Kihnu käsitööst".

Knitting in the past was very widely spread skill in Estonia. For holding unfinished stuff women used homemade knittingbags. Bags were mostly made of cotton fabric remnants that were nicely put together. The shape of the bags was facetted or round depending of the sewing technique. Bags were pulled together with woollen braids and by doing so it was comfortable to wear them on the hand. I decided to sew cotton ribbons for my bags because after washing in the machine the woollen braids could become quite felted and therefore not so esthetic anymore.
Making these bags was very pleasant for me, at some moments it felt like meditation. Combining and cutting were the most time demanding stages of the work. Sewing was the easiest.
I had gathered the fabrics for many years. As you surely know the essence of the patchwork lies in the beautiful fabrics. I ordered some from the English Ebay as well although it's pretty expensive. These bags I designed in the Kihnu style, the mosaics of the squared quilts. In the future I'll hope to try some other designes. But right now I am little tired as I have sewn several bags. I am going to sell them off. If you are interested, don't hesitate to contact me.

Lastekindad 2

2011-07-08T00:32:00.000-07:00

Veel ühed ammused lastekindad, mis on samuti ajahambale kenasti vastu pidanud. Nagu näete, olen šnitti võtnud muhu kinnastest - nii värvist kui mustrist. Päriselt ma ei ole nii pisikest kirja kohanud, seega võtke seda kui minupoolset edasiarendust, mis lähtub lapse käe mõõtudest. Kuigi pildil tunduvad kindad ehk üpris suured, siis tegelikult lähevad need kätte u 4-aastasele lapsele. Vardad ikka nr 1,25 ja lõng kahekordne villane, isevärvitud.

These children's gloves I knitted long time ago. On the picture they seem quite big but in reality are meant for 4-year-old. As you may have already recognized I was inspired by Muhu ethnographical material, the colour and the pattern. My personal input are new, tiny patterns that they haven't used originally on Muhu gloves as far as I know. Thus the principle of designing the pattern is authentic one. Once again I used 5 needles nr 1,25 and 2-ply thin woollen yarn, dyed by myself.

Lastekindad/Children's gloves

2011-07-01T01:18:00.000-07:00

Need roositud kindad on ühed vanimad minu kollektsioonis. Kudusin nad siis, kui tütar oli u 5-aastane, seega 9 aastat tagasi! Nüüd on nad üle elanud ka minu poja trööpamise ja isegi ärakadumise (õnneks leidsin ühelt teatud teelt porilombist ikka üles). Sellegipoolest on kindad oma suhtelise kaubandusliku välimuse säilitanud ja pole pidanud neid isegi veel kordagi nõeluma. Ilmselt jäävad lapselapsi ootama või niisama mälestuseks:)

These gloves I knitted 9 years ago for my daughter. Now they have survived my son too and have even been lost once and then found from the muddy puddle after long search! Despite everything the gloves are still in good condition, I even haven't darned them yet.

Lapilaines/In the Mood of Patchwork

2011-06-20T07:49:00.000-07:00

Kuigi mul on hetkel tegemisel mitu paari kindaid, tahaksin siiski kirjutada teistel teemadel. On kätte jõudnud õnnis hetk, mil töö juures on tunda puhkuseaja hõngu ja sestap jääb käsitöistele tegevustele rohkem aega:)

Terve nädalavahetuse lõikusin kangaid. Et lapitehnika ilu seisneb õige vurtsuga kangastes, siis minu kollektsioneerimiskirg oli jõudnud vormistamist nõudva tasemeni. Nüüd ei jää muud üle, kui lõikuda-lõikuda-lõikuda ja siis õmmelda-õmmelda-õmmelda:)

Uskumatu, kui palju aega nõuab kangaste millimeetritäpne lõikamine.
/Hard to believe how much time the correct cutting demands!

Although I am in the knitting of several pairs of gloves, I directed my attention to the other subject - patchwork. After 2 days the vaccation starts and I will have more time for handicraft.
The whole weekend I cut different beautiful fabrics that are suitable for patchwork. I have collected so many cool fabrics that now it is time to create something out of them: at first to cut-cut-cut and then to sew-sew-sew:)

Raamat kihnu körtidest/Book of Kihnu skirts

2011-06-09T12:20:00.000-07:00

Kihnu titt. Näituselt Kihnu Rahvamajas dets
2004./Traditional Kihnu doll.

Suvel lähevad kindamõtted hajali. Aga sellel on ka kindel põhjus. Viimasel ajal olen oma vaba aega sisustanud hoopis oma paari aasta taguse magistritöö ülekõbimise ja täiendamisega. Teos on detailne sissevaade kihnu körtide ajalukku ja tänapäeva. Kes meist ei seostaks Kihnu saarega selle kirevates rahvariietes naisi? Kas teadsite, et seal kasutatakse 5 eri värvi seelikut? Igalühel on omad kindlad kasutusreeglid. Nii sellest kui veel paljust muust saab tulevasest raamatust lugeda. Lisan võrreldes magistriööga ka hulgaliselt fotosid nii Eesti Rahva Muuseumist kui oma välitöödelt.

Millal raamat ilmub, ei oska täpselt prognoosida. Trüki ettevalmistuseks (käsikirja uuendamine, toimetamine ja kujundus) olen saanud toetust Kihnu Kultuuriruumi programmist. Trükkimiseks aga tuleb rahad alles leida. Ehk läheb õnneks. Usun, et kui aeg küps, küll siis sujub kõik iseenesest. Ma lihtsalt tean seda. Sest see raamat on midagi, mida Kihnul on vaja. Viin oma töö sel teemal lõpuni, ja raamat oleks viisakas punkt. Või alles algus?

There haven't been much of gloves' thoughts lately. The reason is because I have been working hard with my book about traditional Kihnu skirts. All of my spare time has been spent with it.

Kihnu is a special island in Estonia where women still wear folk costumes daily. Did you know that there are 5 different colour of skirts, designed for the certain occasions? Find out about this and that from my book! Unfortunately not in English..

It's going to be the renewed version of my master thesis in 2008 ("Artifact, identity, society: the semiotic analyse of Kihnu skirts"). I'll add lots of photoes as well. It's not sure when the book will be published because I'll have to apply for an extra funding for it. Previous support was given to me from the Ministry of Culture but they didn't give me the whole sum. Anyway I am somehow sure that it will happen when the time is right. We'll see.

Roosi ja Ella - minu lemmikud istumas
Kihnu Muuseumis eelmisel suvel,

kui väljas oli 30 kraadi kuuma ja nemad

sellegipoolest oma villastes körtides.
/Roosi and Ella - my favourite Kihnu women
sitting next to each other last summer when it
was 30 degrees outside and they were

wearing their traditional woollen skirts.

Sellekevadine körditegu Ella juures. Kördi-
kangaid kootakse lihtsatel maatelgedel.
Pildil natuke punast ja sinist.
/Skirtcloth at Ella's simple loom this spring.
Here's a view to the red and blue type.

Siia lõppu link ka imelisele fotoreportaažile, mis on hetkel näitusena ülal Kihnu Muuseumis kuni 30. septembrini:
http://www.annehelenegjelstad.com/#/client/template.xml?aaa=portfolio/31277

Imelik, aga mitte kauaks

2011-05-31T04:21:00.000-07:00

Näitus sai alguse Viljandi Muuseumist.

Täna võtsin maha ja pakkisin kokku oma näituse Põltsamaal. Natuke tühi tunne on.

Tore on olnud - palju tänulikke vaatajaid, kes oma head soovid mu jaoks kirja pannud. Tänan teid väga! Loodan, et nüüd leiab Eestist ka aina rohkem ja rohkem nr 1,25 varrastega kudujaid:) Ja neid, kes ei pea paljuks lähtuda muuseumikinnastest, mida Eesti Rahva Muuseumi kogudes näiteks on 5000 ringis (pane veel teised Eesti muuseumid lisaks ja arvuta!).

Saladuskatte all julgen esimest korda välja öelda ka selle, et tuleb raamat. Võib-olla juba Mardilaadaks:) On, mida jälle oodata!

My exhibition serie has reached to the lucky end. The last one was in Põltsamaa.

From now on I am going to prepare a book about my gloves:)

Kooririided / Costumes for a choir

2011-05-16T00:27:00.000-07:00

Siinkohal tutvustan teile üht erandlikku juhtumit minu loometeel. Nimelt sattusin (jah, sattusin) eelmisel kevadel kavandama TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia koorile esinemisrõivad. Neil oli vaja septembris osaleda rahvusvahelisel kooride festivalil (naasid, muide, hõbemedaliga, kui mälu mind ei peta) ja selleks puhuks taotlesid nad projektiraha, et investeerida heasse väljanägemisse.

Pöördutigi siis rahvusliku käsitöö osakonda ja sealt see lahti läks. Kaasamõtleva tiimi koostööna, Signe Susi vedamisel, valmisid järgmised esemed: lahttaskud ühe ajaloolise Viljandi tanu ainetel (kavand: Jõeste, teostus masinatel: Ilme Kosseson) ja linased randmekatted ise punaseks värvitud poepitsiga (idee: Jõeste, teostus: Ilme Kosseson). Klaashelmekeed ja villased säärepaelatehnikas taskupaelad tehti valmis lauljate endi poolt suvelõpulaagris Võsul. Nende juhendamisel oli mulle abiks Grete Ojamaa. Muud riided osteti poest, helmeid käsime Signega Tallinna pealt tuulamas. Jne-jne.

Poistele kudus kangastelgedel vestikanga Astri Kaljus, valmis õmmeldi need Bonifatiuse Gildis. Sitsirätikud õmbles jällegi Ilme.

Tulemuseks sündis lihtne ja Viljandi identiteeti rõhutav aksessuaaride komplekt, mida järgmistele lauljatele hea mugav edasi pärandada. Lauljad ju vahetuvad üpris tihti.

Viljandi tanu muster ERM 43
Originaalvärvid pun, sin linasel taustal

Materjal: peenvillased ja sametkangas. Kandi
saime ühest vanast kuldvärvi pluusist. Tikand
teostatud osaliselt metallniitidega tikkimismasinal,
helmed hiljem peale tikitud.

In this record I introduced the costumes for the choir of University of Tartu Viljandi Culture Academy that were created on the basis of my idea. I took the inspiration from the old textiles or styles from historical Viljandi parish.

Vene risti/Russian Cross

2011-05-07T10:03:00.000-07:00

Margiti vanavanavanaema kootud kindad

Mulgi labakindad. Üks minu kolleeg tõi näha oma vanavanavanaema kootud kindad. Need osutusid autentseteks halliste või karksi kinnasteks. Väga hästi säilinud, valge-tumesinise kirjaga. Konsini raamatut lapates avastasin, et samasuguse kirjaga kindaid on Eesti Rahva Muuseumi kindakogus vähemalt 2 paari (üks Hallistest, teine Karksist, viimase värvid on peegelpildis, s.o valge kiri tumedal taustal, kirja nimeks märgitud veneristikiri, XIX saj lõpp).

Kudusin oma kindad 8/1 lõngast (vanasti kooti koduskedratud kahekordsest), varrastel nr 0,8, ühel ringil 164 silmust. Aega kulus u 60 tundi. Võrreldes kolleegi kinnastega, lisasin punaste ristide rea enne põhikirjaga alustamist. See peaks kinnastele lisama kaitsvat väge. Arvestades seda, et ka põhikirjas on hulgaliselt ristimotiive, on need kindad järelikult eriti vägeva mõjuga.

Kindad tellis minult Anu Raud, kes tahab proovida need oma Heimtali Muusuemisse müüki panna. Nüüd on aga selline lugu, et ei tea, kas raatsingi.. Ilusad said ja mulle endale täpselt parajad!

Mulgi mittens. My collegue brought her grandmother's mittens for me to see them. They proved to be authentic Mulgi mittens, very well preserved, at least 120 years old. I later discovered from a book that in the collection of Estonian National Museum there are at least 2 pairs of mittens with such pattern.

My mittens: Estonian woollen yarn 8/1, needles nr 0,8 (ordered from an English blacksmith), 164 stitches per round, time ca 60 hours. Compared to the originals I added red cross pattern before starting the main pattern. Now I am sure that these mittens own very great and protective power because of the crosses all over the mittens.

Muhu vurtsu /The Power of Muhu

2011-04-21T05:29:00.000-07:00

Sellised kevadroosad randmekatted muhu võtmes. Vihjed värvile, pitsile, helmestele ja toredale kandjale:)

Springpink wristlets in the colours of Muhu ethnographical textiles. Referances to the lace, beads and the lovely wearer:)

©

Kolga-Jaani mustad

2011-04-13T23:09:00.000-07:00

Siin on minu Kolga-Jaani kinnaste interpretatsioon mustal põhjal. Muutsin kirju ja lisasin pronkshelmeid.

Here is my black interpretation of Kolga-Jaani white gloves. I changed the patterns and added some pearls.

PS. Tegemist on autori tõlgendusega, mis ei kuulu järeletegemisele. Tuletan meelde, et peaaegu kõik minu blogi esemed on rangelt iseendale kopeerimiseks, kuid mitte müümiseks või muuks avalikuks kasutuseks, nt nagu konkursid. Esmaallikana käsitletakse muuseumiesemeid vms, ja see "kuulub" rahvale. / Remind that almost all the things in my blog are not for coping for sale or using in public context such as contests etc. Only the authentic museum stuff that "belong" to the crowd.

Kolga-Jaani valged

2011-04-06T05:59:00.000-07:00

Eesti Rahva Muuseum,
Kolga-Jaani 14160

Eesti etnograafilises kindavaramus esineb väike hulk tikitud kindaid. Oletatavasti on see vanem vorm kui silmkootud kirjadega sõrmikud ja sellepärast neid nii vähe säilinud on. Just see arhailisus ja tikitud mustrite vägi mind nende puhul võlubki ja otsustasin kududa 2 paari, valged ja mustad. Mustri osas ei teinud ma mingeid olulisi muudatusi, mõned asjad tasub alles hoida algkujul.

There are few embroidered gloves in Estonian gloves tradition. Assumably these kind are older than stranded knitted gloves and that is the reason why there are so few of them preserved in museums. The ancienty and symbolic patterns is why I love these gloves and decided to knit them 2 pairs, white and black. I did not make any particular changes in patterns, I think that some things are worth to preserve in authentic manner.

Nööbi-ja-neerukott/Buttonbag

2011-03-28T07:02:00.000-07:00

Ükskord ammu elas üks velvetvest.. kellest sai kotiäär ja palju muid asju. Seekordne postitus on pühendatud kadunukesele ja minu ravimatule neeruhaigusele:)

Once upon a time there lived a waistcoat... who eventually became an edge of a bag and lots of more new things..

Püha kindad vol 4/Püha gloves vol 4

2011-03-20T06:39:00.000-07:00

Foto: Grete Ojamaa

Püha kindad vol 3/Püha gloves vol 3

2011-03-13T00:33:00.000-08:00

Foto: Grete Ojamaa

Ja punased, verrevad, kindad. Neil lugu puudub, lihtsalt ilmekas näide sellest, kuidas mõte läheb rändama. "Et mis oleks, kui nüüd teeks punased ja siis veel sellised ja sellised." Tootearendus nii öelda:)

The red gloves. These gloves don't have particular story behind, it's just an example how the idea is being processed. "What if I knitted with red yarn etc." So-called product development.

Püha kindad vol 2/Püha gloves vol 2

2011-03-07T00:40:00.000-08:00

Foto: Grete Ojamaa

Püha kindaseeria teine paar. Tumesiniste näpuotstega - vihje Mustjala kihelkonna pruudikinnastele.

The second pair from Püha serie. Blue fingertops refer to the historical Mustjala bridegloves. Püha and Mustjala are from the island of Saaremaa.

Muusikapaus

2011-03-07T00:37:00.000-08:00

Nagu ma korduvalt olen vihjanud, on muusika minu elus väga tähtsal kohal. Viimastel aastatel olen küll rohkem popile ja etnole keskendunud, kuid ei ütle ära ka ükskõik millisest intellektuaalsemast (loe: klassikalisest) värgist. Olen ju isegi omal ajal Rapla Muusikakooli klaveri eriala lõpetanud.
Siinkohal toon ära ühe oma - Londonist pärit White Lies'i, kellel ilmus jaanuaris II album, mille ma nädal tagasi ostsin. Nii see kui eelmine on metsikult head 80-ndate sugemetega teosed, mida kuulan pidevalt ja väsimatult. WL'i on võimalik peatselt ka Eestis näha, nad esinevad 17. aprillil Rock Cafés Tallinnas. Mul igatahes on piletid juba ostetud!

As I have mentioned, music is very important to me. It gives me a great inspiration and chillout. Although I have concentrated on pop and ethno lately, I don't mind classical stuff as well. I graduated from the children's music school once, learned to play piano.
This is the second album of White Lies from London. They are going to perform in Estonia on 17th of April.

Tänan!/Thank you!

2011-03-02T09:34:00.000-08:00

Kummardan teie, mu armsa publiku ees, ja tänan soojade sõnade eest! Fotodel meenutus Tartus Eesti Rahva Muuseumi fuajees olevast näitusest, mis on avatud 20. märtsini.

Thank you for visiting my exhibitions or/and saying warm words about my gloves! On the photos there's a flashback from the current exhibition in Tartu, Estonian National Museum until 20th March.

Püha kindad vol 1/Gloves from Püha vol 1

2011-02-26T02:48:00.000-08:00

Järgnevatel nädalatel näete fotoseeriat ajaloolise Püha khk kindast inspireeritud kinnastest. Kindad valmisid aastatel 2004-2005 ja neid sai lõpuks 4 paari. Näituse huvides üritasin pikemaaegselt ühes teemas püsida. Alloleval fotol on näha esimene paar, millele - võrreldes originaaliga - lisandusid rõõmsad punased värvitäpid.

During the next weeks I am going to demonstrate a photoserie about Püha gloves. I started to knit the serie in 2004 and got finished 4 pairs. On the photo you can see that compared to the original I added tiny cheerful red spots.

Originaal ERM 11405 Püha

Foto: Grete Ojamaa

Eesti-norra kindad/Estonian-Norweigian gloves in Rauland

2011-02-22T02:20:00.000-08:00

Kihnu-norra kinnas sinistes toonides

Käisin terve eelmise nädala Norra Telemarki Ülikooli Raulandi Akadeemias eesti silmuskudumise lühikursust läbi viimas. Minu käik sai võimalikuks Erasmuse õppejõuvahetusstipendiumi toel. Rauland on olnud pikemat aega meie kooli sõber, mitmed meie üliõpilased on vahetuse korras seal õppinud ja paar nende oma ka meil.

Mul oli 11 tublit ja taibukat üliõpilast, kes andsid oma parima, et harjuda nr 1,25 varraste ja keeruliste kihnu kindamustritega. Loen oma käiku kordaläinuks, kuna usun, et edaspidi kasutavad vähemalt mõnedki õpilased ainult ja vaid peenikesi vardaid:)

I spent last week in Norway, Telemark University Raulandsakademie teaching Estonian handknitting methods to textile students. They were very smart, although at first it take some time to get use to the needles nr 1,25 and Kihnu complicated knitting methods. I really believe that I was successful in converting them to the religion of thin needles:)

Flöödikott/Bag for a flute

2011-02-12T05:41:00.000-08:00

Juhendaja/supervisor: Reet Talimaa

Kindateemale vahelduseks näitan teile hoopiski üht hästi ammust kangastelgedel pindpõimitud flöödikotti. See võis olla u 10 aastat tagasi, kui rahvamuusika eriala üliõpilased tellisid meie kursuse plikadelt omale pillikotid, mis peale praktilise väärtuse omaksid ka pilkupüüdva esinduseseme funktsiooni. Minule sattuski siis flöödikoti tellimus. Veel praegugi võin uhkusega öelda, et lisaks tellija kiitusele jäin ka ise oma kotiga rahule. Kahjuks pole selle hilisemast käekäigust enam midagi teada, küllap on juba ammu ribadeks kantud..

Just for a change I'd like to present you something that I made 10 years ago as a student at Viljandi Culture Academy. Folk music students of that time ordered bags for their musical instruments from our girls. They ought to be something in Estonian native style, something that besides being very practical would also have a representative and eve-catching function. So I made a flute bag that has presumably worn down to shreds for today.

Pärnu näituse järelkaja/An interview with me

2011-02-06T08:14:00.000-08:00

http://www.24tundi.ee/?id=381594

Muhu kindad/Muhu gloves

2011-02-03T23:10:00.000-08:00

Foto: Grete Ojamaa

Mul on Muhu saarega eriline side. Seal elab minu ristiema, kes on abielus mehega vanast põlissuguvõsast. Ja kuna mulle meeldib muhu rahvariiete päikeseline koloriit, siis olen mõned katsetused teinud ka muhu kinnaste vallas. Originaalis on Muhu kindaid kootud sama peenest lõngast kui mulgi omi (u 150 silmust ringi kohta), aga et mul tol hetkel polnud sellist lõnga kusagilt võtta, siis kudusin tänapäevase 8/2 jämedusega lõngaga kohandusvariandi ja varrasteks valisin nr 1,25.

Kui ükskord aega saan, värvin omale sobivates toonides peenemad lõngad (üks vanainimene annetas kahekordset ülipeent lõnga) ja koon ühed õige ilusad ja autentsed muhu kindad.

Aga ega neilgi kinnastel midagi viga pole, eks ole?

Originaalid Eesti Rahva Muuseumist:
heegeldatud randmetega muhu kindad
A509:2839

I have a special bond with Muhu island, my godmother is living there. She is married to a man from old Muhu family.

These are gloves inspired by historical gloves of Muhu island. Originally they knitted as fine gloves as in South-Estonia, Mulgi area but I did not have such a thin yarn at home so I made some adaption with the nowadays yarn. Just for the comparison: old gloves had ca 150 stitches per round, in my gloves there are 92 stitches per round.

An old woman gave me wonderfully thin yarn - some day I will dye it into proper tones and try to knit authentic Muhu gloves.

Signe randmekatted

2011-01-30T04:09:00.000-08:00

Foto: Grete Ojamaa,
valgest kullast tsitriiniga sõrmus/ring of white gold and citrine:
Urmas Laanaru (2006)

Mulgi-kihnu tikandiga seeria viimane eksemplar. Koloriidi valisin lähtuvalt tellija värvitüübist Jahe Suvi (tuhkblondid juuksed, hallid silmad ja hele nahk). Püüan alati arvestada, et minu tehtud asjad kaunistaksid kandjat parimal võimalikul moel.

The last pair from Mulgi-Kihnu ensemble. I choosed colours in accordance to client's skin and hair tone (colourtype: Cool Summer). I always try to make my items suit the wearers in very best manner.

Kollase ratsaniku vaip/ Yellow Horseman's Rug

2011-01-25T03:26:00.000-08:00

Kavand./Sketch.

See intrigeeriva pealkirjaga kaltsuvaip valmis viimase nädala jooksul. Kuna minu juhendada oli TÜ VKA rahvusliku tekstiili I kursuse üliõpilastele sissejuhatav kursus kangakudumisse, siis puhtpraktiliselt osutus võimalikuks ka minu enda järjekordne katsetus.

Vaiba pealkiri on seotud ruumiga, kuhu ta on mõeldud. Toa seinal on ühe aktsendina tikitud muhu vaip, teisena Kersti Rattuse muinasjutuline maal kollasest mõõka kandvast ratsanikust. Vaip saigi selle arvestusega, et sobiks mõlemaga. Seega koloriit on valitud muhu seelikust, kuid maaliga sobib see samuti nagu rusikas silma auku.
Materjal on, nagu ikka, iselõigatud T-särgid jm, sekka ka Türi Vaibavabriku kalts (viimast võiks tuimuse tõttu võimalikut palju vältida). Kollase, sõlmilise materjali värvisin ise. Soa number on 10, s.h lõim kääritud topelt, et peaks vaiba raskusele vastu. Vaiba pikkus on 3 m, kaal ca 6 kg.
Samades toonides materjalid annavad tulemuseks maalilisuse. Kes vähegi viitsib, siis garanteerin, et tasub jännata:)

Valmisvaip on pisut sõjaka olekuga, kas pole? Selge viide maalile..

This cotton rug with an intriging title was created during last week at Viljandi Culture Academy where I supervised introduction course into weaving.
The title is linked with the room where it was planned. On the walls there are Muhu embroided carpet and a big fabulous painting from Estonian artist (my former painting teacher) Kersti Rattus which depicts a huge yellow horseman or warrior with a sword in his hand. So the colours were chosen on the basis of each item and the resultate is a bit militant, don't you think?

Kersti Rattuse maal kollasest ratsanikust.

Tuulikese randmekatted/Tuulike's wristlets

2011-01-10T00:47:00.000-08:00

Foto: Grete Ojamaa

Enamik esemeid valmistan ma tellimuse peale. Need eksklusiivsed käsitsikootud, kihnu tikandiga randmekatted olid samast seeriast kolmandad. Kogu idee sai alguse Kristiina Ehinilt, kes tellis lisaks katetele ka säärised, mis olid arhailiste mulgi motiividega - väga sarnased kihnu omadele. Tegelikult käib pidev teaduslik spekuleerimine, et keskaegne kihnu tikand on hoopiski mulgi importkaup - sisserändajate liikumine 1700.-tel peale suurt katku võib selle põhjuseks olla küll. Aga kes seda enam täpselt teab. Säilinud on vaid üks kihnu põll. Me ei tea enam, kas tikand sellel oli üksikjuhtum või oli taolisi põllesid Kihnus laialdasemalt.
Nagu ikka, kasutan ma originaalvärve harva. Kui klient jätab vabad käed, teen kõike suure improvisatsioonitundega, sest muidu läheks igavaks. Antud randmekatted ulatuvad poolest küünarvarrest pöidlakiiluni. Selline pikkus võimaldab neid argipäevadel kasutada pisut varruka alt piiludes ja pidulikumatel juhtudel täies pikkuses hiilata väikese musta kleidi juurde, nagu Tuulike just teebki.

Most of the craftitems I make by order. These exclusive handknitted and embroided wristlets were a third pair of the serie. The whole idea was created by famous Estonian poetess Kristiina Ehin - my good friend - who placed an order to wristlets and gaiters with medieval Mulgi embroidery. These on the photo are embroided in Kihnu medieval embroidery that is very similar to Mulgi. In fact there's a thorough discussion about which the original was, wheather Mulgi or Kihnu. It is believed that Mulgi embroidery was imported by Mulgi immigrants on the island of Kihnu in the beginning of the 1700s after the great plague. There's only one embroided apron preserved from Kihnu so it's very hard to tell if the style was more spread there or not.
Usually I change the original colours into more modern. That ise the case with these wristlets too. The original colours were dyed with plants but my choice was artificial reds, greens and blue. The length of these wristlets is about 22 cm and can be worn in every thinkable ways and occasions.

Reklaamipaus/Commercial break

2011-01-08T05:56:00.000-08:00

Käsitööväline vaimustus, mis saadab/hakkab saatma mu käsitöötegemisi.

Ostsin kodumaise muusika plaadi, mida kuulasin ühtejärge kolm korda ja sattusin hüpervaimustusse - kuidas ma varem selle peale ei tulnud? Ise käisin veel kontserdil ja puha:)

http://www.myspace.com/rooveloobik

Something other than handicraft.. I've just bought a latest LP from Estonian band Röövel Ööbik and listening to it already the third time:) Check it out! All in English, except 2 songs.
3 hours later: the 5th time..

Uus aasta/New year

2011-01-05T08:00:00.000-08:00

Foto: Grete Ojamaa

Käisin eile Tallinnas oma näitust üles seadmas. Mõtisklesin, millised kindad mulle endale kõige rohkem meeldivad. Ei teagi - armsad on nad kõik. Vahest pildil olev punane mulgi inspiratsiooniga paar? Tikand on küll algse kujuga võrreldes suure muutuse läbi teinud, kuid mingi vihje on minu arust alles. Edasijõudnute tase?
Hetkel on käsil randmekatete hulgikudumine - varsti tulevad fotod, püsige lainel!
Head uut aastat teile kõigile!

On the photo you can see a pair of red gloves inspired by historical Mulgi embroidery (again!). I have changed it significantly but to my mind there are still some clues left.

At the moment I am knitting a set of colourful wristlets for sell, soon I'll publish some photoes, stay tuned!
Happy New Year!

Häid pühi/Merry Christmas!

2010-12-22T06:31:00.000-08:00

Minu eelmise aasta jõulupuu - ehteidee Mari Viik.
My last year christmas tree - idea from Mari Viik.

Rahulikku jõuluaega ja tänan kõiki, kes mind sel aastal hea sõnaga toetanud või minult kindaid tellinud!
Pühade puhul ka uus blogitaust Triin Amuri poolt - selles on kasutatud motiive minu kinnastelt. Üliõpilane Triin tegi praktikakorras ka kaunid plakatid minu näitusele.
I wish you a pieceful christmas time and thank everybody who has ordered gloves from me! Enjoy my new blog template, using motifs from my gloves, by Triin Amur as well!

Mulgi-Tõstamaa roosilised

2010-12-11T05:51:00.000-08:00

Need sõrmkindad on inspireeritud ühtedest arvatavalt tõstamaa päritolu mustadest roositud kinnastest, mille mustrijoonise laenasin Riina Tombergi kogust (joonisel oli infoks "teadmata"). Mustrid olid kollased, punased ja rohelised. Seekordse kliendi soov oli aga külmem koloriit. Mulgipäraseks teevad selle kindapaari nn valelapilised randmed ja osadel sõrmedel kootud üksikud roosid. Minu teadmist mööda on tõstamaa roosid olnud tihedamad ja katkestamata, nagu nt alumisel fotol pöidlaroos.
These gloves are inspired by historical Tõstamaa and Mulgi gloves. The basic is Tõstamaa and some details Mulgi origin (Tõstamaa and Mulgimaa were neighboring parishes in South-Estonia). Authentic colours were yellow, red and green on black backround, I used cooler colorite instead as was my client's wish. Special technique that I used on wrists is also Mulgi origin. Patterns are not embroided but knitted (I don't know the right term in English, in Estonian it is 'roosimine').

Täpilised kindad/Spotty gloves

2010-12-07T22:41:00.000-08:00

Tahaksin teile tutvustada neid imelihtsaid täpilisi kindaid, mis ma kudusin u 5 aastat tagasi oma emale.

Olles mõned aastaid neid kandnud, tagastas ema nad mulle põhjusel, et ostis uue mantli, mille värv kinnastega enam ei sobivat:)

Nüüd käingi nendega ise. Talvepakasega tõmban nõelkindad ka veel otsa. Kindaid on paarist sõrmeotsast nõelutud, aga tundub, et vähemalt ühe aasta saab neid veel kanda. Nii et kutsun kõiki üles kasutama kudumisel nr 1,25 vardaid (ja 2-kordset lõnga), tihe kude garanteerib pikaealisuse.

These cute spotty gloves I knitted for my mother years ago. But then she bought a new coat and returned them because of the wrong colour! Now I am wearing them myself with a great satisfaction. Although they have been darned for several times it seems they are going to last one more year at least. If it gets too cold I will put on nalbinded mittens as well and wear them all together.

Meelise nõelkindad

2010-11-28T22:43:00.000-08:00

Fotol aastaarv kogemata valesti saanud:)

Lõpetasin eile sellised naljakad jahimehestiilis nõelkindad, kuna nii tahtis tulevane omanik. Materjaliks võtsin villase šetlandi lõnga, mõnusalt jämeda ja pehme. Toonid on väga huvitavad: öösinine ja mitmest erinevast värvist kokku kraasitud lillakashall. Samas, et see lõng maksis eesti omast mitu-mitu korda rohkem, siis ka kinnaste hind kujunes sellevõrra kallimaks. Aga usun, et pehmuse ja jämeduse suhtes Eestis samaväärset ei leia ja toonid on ka eeliseks.

Tikand kukkus välja viikingitehnika algupära rõhutav. Natuke ikka helmeid ka, nagu viimasel ajal kombeks:)

Yesterday I finished these nalbinded mittens. I used shetland yarn for that. It was much softer and thicker compared to Estonian and the colours were also very nice. Disadvantage is the cost: it was many times more expensive than our yarn.

Embroidery stresses the Viking origin of nalbinding I hope. I used some pearls as well. My latest obsession:)

Näitus: Estonian toys: tradition and contemporary times in Brussel

2010-11-27T11:40:00.000-08:00

Teoks on saanud järjekordne ühisnäitus TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ja Tartu Mänguasjamuuseumi poolt. Endisaegsete eesti talulaste mänguasjade kõrval säravad värvika kontrastina kaasaegsed rahvamustritest insipreeritud mänguasjad ja lauamängud. Viimased on valminud rahvusliku tekstiili üliõpilastöödena Mare Hundi juhendamisel viimase 15 aasta vältel. Näitusel on väljas ka mõned minu kunagised koolitööd, millest Kihnu Doomino on olnud mõnda aega trükitud kujul ostjatele kättesaadav olnud Loomeagentuuri kaudu.

Näitus oli talvel ülal Ungaris, Brüsselis on see avatud 25. märtsini 2011. (Kuraatorid Mare Hunt ja Kristi Jõeste). Nii et kõigil, kel Brüsselisse asja, mingu kaegu Mänguasjamuuseumisse aadressil Rue de l'Association 24.
Me and my good collegue and friend Mare Hunt with some help of few people set up an exhibition of Estonian toys this week. You can visit it in Belgian capital Brussel at Rue de l'Association 24. It will be open until March 25th 2011. The exhibition is coproject of Univeristy of Tartu Viljandi Culture Academy where I work and Tartu Toy Museum. The same exhibition was opened in Hungary in the beginning of 2010 and hopefully we will find some new countries as well. Any particular suggestion is welcome!

There is displayed some stuff made by me as well. Check it out!

Inspiratsioonist ja kavandamisest / About inspiration and sketching

2010-11-17T13:03:00.000-08:00

Kritseldused minu mustripäevikust,
mida saab suuremalt näha näitusel.
Samples from my notebook.

Teel Mardilaadalt bussis koju loksudes panin kirja read, mis põhjendavad asjaolu, et mu kindad sünnivad enamasti ilma igasuguste kavanditeta. Kuna näitusekinnastel konkreetseid tellijaid polnud, julgesin katsetada kõikvõimalikke vaimusilmas tekkinud ideid. Pikaaegne harjutamine on andnud kogemuse, millised mustri- ja värvikombinatsioonid "sünnivad patta panna", millised mitte.

Aga nüüd siis need read, mis pikal bussisõidul kargasid mulle pähe k 23:51, täisväsinud peaga (mõnikord tagab teistsugune teadvusseisund ootamatult ausad ja erksad mõtted):

"Mul pole enam ammu vaja korralikke värvikavandeid teha, mustrid tulevad parimad siis, kui nende tunnetamine tuleb otse südamest - või kui krija jooga terminites väljendada - siis, kui saad kontakti iseendaga, intuitsiooniga, inspiratsiooniga. Mõtlemisel ja kaalumisel pole rabava tulemuse saavutamisel teinekord üldse rolli. Kes kunstnikest poleks tundnud, et vahel tulevad parimad ideed sekunditega ja pärast on väga raske seda ratsionaalselt selgitada ja kommenteerida. See lihtsalt sündis. Muidugi peab selleks olema sisemine pagas ehk teadmised ehk värvide ja mustrite pank, mis nüüd väljapääsu leiab."
Tuleb muidugi möönda, et nt vaipade jm suuremate esemete puhul ei tuleks selline katsetamine kõne allagi, sest harutamine võrduks enesetapuga ja arulage materjalikulu sulaselge raiskamisena. Nii et uskuge mind, olen võimeline ka akvarellkavandeid tegema, kui vaja, selleks eelnevalt pikki päevi raamatuid lapates või muuseumides nuuskides:) Klassikaline koolipraktika, kui mõelda:) Aga eks aeg teeb korrektuurid: kui seda ülearu palju käes pole, ei kipu end sundima. Puhas laiskus.

About how ideas sometimes just come out from nowhere, when you find contact with your inner self (I have been practicing kriya joga for few years and have found plenty of explanations about what constitutes humans). You have to be busy to catch them onto paper. That does not of course mean that I am not able to produce some acurate watercolour sketches if needed:)

Irene kindad

2010-11-14T10:35:00.000-08:00

2 päeva on veel jäänud... Et teis isu tekitada, panen välja foto kinnastest, mida näitusel ei näe. Ei asjana, ei fotona. Mitte-asjana sellepärast, et Irenel, kinnaste omanikul, on neid kindaid praegusel niiskel ja külmal ajal väga vaja kanda; mitte-fotona sellepärast, et Viljandis ei leidu fotolaborit, kes suudaks kinnastel kasutatud muhuroosat lõnga tõetruu tooniga välja printida. Tegin 2 korda proovi ja tulemuseks oli ikka üks, tõeliselt kole lillakasroosa, mis tikandivärvidega kokku andis esteetilise õuduse. Nii et palun vabandust, Irene, aga ma ei saa seda fotot välja panna. See ei käiks kokku minu nõudmistega oma loomingu presenteerimise kohta.

See oli üks raskemaid paare teostada. Kinnaste põhitoon oli meil Irenega kokku lepitud juba kevadel, kui ta esmakordselt oma tellimusest juttu tegi. Mustriga läks aga kaua, kuni selleni, et minu nõutuse peale lappas Irene natuke tikandiraamatuid ja jõudis välja Kihelkonna tanumotiivideni, milledes leidus see salapärane miski - rammus, värviline, pisut mehhikolik kompositsioon. Klient on kuningas, nagu öeldakse. Irenele üldiselt ei meeldi padurahvuslik joon. See Kihelkonna muster oli midagi teistsugust ja kõnetas teda. Tegin, mis oskasin. Muidugi ei saanud ma üle ega ümber ka litritest ja helmestest. Ütlevad, et vau!

There's 2 days left until the exhibition... Here is a photo about my very recent gloves that are not going to be on display. The owner needs them for cold time like this.

The embroided motif was taken from women's headgear from Kihelkonna parish.

"Kirjatud teekond"/"Patterned journey"

2010-11-04T13:35:00.000-07:00

Foto: Grete Ojamaa

Nüüd siis lõpuks minu näituse info:

Kutsun teid külastama minu esimest näitust rahvuslikest sõrmkinnastest Viljandis ja Tallinnas.

Viljandi Muuseumis 16. nov - 31. detsember 2010, Tallinnas Rahvakunstigaleriis (Pikk 22) 4. - 17. jaanuar 2011.
LISATUD HILJEM: Pärnu Maarja Magdaleena Gildis 1.-23. veebruar. Peale seda Eesti Rahva Muuseumi püsinäituse juures 25.02-20.03 ja 1.-31.05.2011 Põltsamaal Käsiteokojas.

Natuke mõtlesin ka, mida näituse kohta öelda. Lühidalt oleks see järgmine:

Näitusel on väljas viimase 7 aasta jooksul kootud rahvuslikud sõrmkindad ning fotod kinnastest, mis on selle aja jooksul leidnud uued omanikud. „Kirjatud teekond“ on päriselt aset leidnud eneseavastusrännak kindamustrite maailmas. Olgugi, et 150 aastat tagasi oli kinnastel lisaks suurele tarbeväärtusele ka kindel koht erinevates rahvapärastes rituaalides, pole minu ambitsiooniks täna taaselustada neid endisaegseid mustrites ja värvides peituvaid sõnumeid, vaid juhtida tähelepanu ning panna kaasaegsed märkama eesti kinnastega seonduvaid põliseid ilukaanoneid, pakkudes seeläbi välja võimaluse leida turvaline pidepunkt ühetaoliseks muutuvas maailmas.

Information about my first exhibition:
Place: in Viljandi Museum 16.11-31.12.2010;
in Tallinn, Folk Art Gallery (Pikk Street 22) 4.-17.01.2011
in Pärnu ,Mary Magdaleena Guild 1.-23.02.2011
in Tartu, Estonian National Museum 25.02-20.03.2011
in Põltsamaa, Käsiteokoda (Lossi 1a) 1.-31.05.2011
I will exhibit gloves that I have knitted during last 7 years. There will also be shown photos of gloves that have found new owners. So in some matters the title "Patterned journey" literally signifies the long way to myself through knitting these gloves. Although historically, 150 years ago, gloves were important symbolic artefacts in many Estonian folk rituals, my aim is not to revive the original meanings but rather make people to notice the extraordinary and beautiful patterns and colors of the gloves and to encourage to reuse them now. In my perspective it is the possibility to find some retreat in the constantly homogenising world..

Saami ja Soome reportaaž vol 2

2010-11-03T05:01:00.000-07:00

Jyväskyläs aga asub Soome Käsitöö Muuseum, kuhu mõni aasta tagasi koliti Helsingist üle ka Soome Rahvarõivaste Nõuandekoda. Rahvarõivateemagi on meie (minu ja Anu Randmaa) huviorbiidis õppekavaga seoses, sest eelmisel aastal käivitasime uue ja olulise spetsialiseerumismooduli - "Rahvarõivaste valmistaja". Et seda ikka paremaks ja paremaks lihvida, käime võimalustmööda naabritega kohtumas ja nende kogemusi uurimas. Sedakorda siis Soomes. Keda huvitab lähemalt, millega nimetatud Nõuandekoda tegeleb, vt http://www.craftmuseum.fi/english/index.htm. Peale tõsiste arutelude osalesime mitmes meie jaoks korraldatud õpitoas: soome naiste tanu papist vormi valmistamine, seelikukanga kurrutamine, minitanud tegemine.

These photos were taken in the Finnish Craft Museum where the Finnish consulting centre for national costumes lies. Trip was about work matters relatied to the curriculum of Estonian Native Textiles in Viljandi Culture Academy.

Lääne-Soome siidtanu. Headdress from Western-Finland.

Siidtanud tehakse papist vormile. See liimitakse kokku ajalehekihtidest, rukkijahupudruga.

Alustanu, tülltikandiga kaunistatud. Underheaddress.

Alustanu kurrutamisvahend. Pleating tool for underheaddress.

Pooleliolev Karjala tüüpi tanu, kurrutatud osa käib diagonaalselt võru peale ja kinnitatakse pähe.

Karjala tüüpi tanu kurrutamine metallvarrastega. Karjala type of headdress, pleating.

Lääne-Soome päritolu minitanu. Headdress from Western-Finland.

Fotoreportaaž Saamist ja Soomest vol 1

2010-11-03T04:45:00.000-07:00

Otsustasin asja lahendada nõnda, et kirjutan Saami ja Soome reisist mitmes osas, nii suudan ma mingitki vahet teha fotode järjekorras.

Mõned sõbralikud lugejad ja asjaga kursis olijad on andnud märku, et oleks tagumine aeg tutvustada oma tööreisi Saamimaale Inarisse ja Jyväskylla Soomes.

Tegemist oli TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiil õppekava arenduse huvides toimunud reisiga. Inaris asuvas Saami Koolituskeskuses, kus õpetatakse kutsetasandil traditsioonilist nahatööd, metalli, puitu, luud, tekstiili ja kivi, keskendusime nahatöötlemise keskkonna ja selle toimimise vaatlusele. Vt http://www.sogsakk.fi/. Eelkõige huvitas meid just olmega seonduv, kuna järgmisel aastal avame oma õppekavas uue spetsialiseerumismooduli "Nahkesemete valmistaja". Meie tulevased õppejõud Kristina Rajando ja Made Uus jälgisid hoolega saami traditsioonilisi naha parkimise võtteid, töövahendeid ja ruume, et sellest enda jaoks ideid ammutada. Nad on küll Eestis parimad, kuid mitte saami kontekstis, kus on meistreid hulgi. Loodetavasti avaneb neil kevadel võimalus Inarisse pikemaks tagasi minna, et õppida saami traditsioonilist nahatööd ja saadava võrdluse/kogemuse põhjal lihvida ja edasi arendada enda oskusi eesti nahatööde valdkonnas. On ju see meil hetkel pelk muuseumiteema. Vaid väga vähesed oskavad lambanahku naturaalsel moel, ilma keemiata, parkida ja töödelda eestlastele omaste võtetega. Kristina ja Made missioon on need oskused taaselustada.

Mõista-mõista, mis see on? Guess what it is:)

Vöökudumise tihv ja piirits (vist olid põhjapõdrasarvest tehtud). Tools for making belts.

Saami naiste tanu kindlast piirkonnast. Women's headdress from certain area.

Töövahenditest nahatöötlemisel puudu juba ei tule:) Lots of tools for processing leather.

Põhjapõdrasarvi leidub samuti ohtralt:)

Minitoosikesed, hästi nunnud:) Cute miniboxes.

Vaade Inari järvele. View to Lake Inari.

Ja fotod jäid ikkagi täiesti valesse järjekorda. No ei oska mina neid õigesti sättida.

Sorry, I didn't write in English as well, because right now I am so frustrated about technical problems to set photos to right order. So, the current photos are randomly. I don't believe I could manage to put them correctly, it will take a whole day.

Saami ja Soome

2010-11-03T02:41:00.000-07:00

Siinkohal tahtsin avaldada pika fotoreportaaži käigust Saami- ja Soomemaale, kuid fotode asetamine õigesse järjekorda osutus 5-tunniseks hädaoruks, no mitte kuidagi ei õnnestu. Võtsin ühendust ka Bloggeri tehnilise meeskonnaga, loodetavasti saan abi. (Tegelikult juba pikaajaline probleem.) Andke palun tagasisidet, kes isegi blogspotis kirjutavad, et kas fotode redigeerimine ja järjestamine on teie arvates mugav toiming või liiga keeruline, et sellega jännata?

I wanted to publish a set of photos that I took during the trip to Sami and Finland. Unfortunately placing photos is too complicated and time demanding. I was even thinking of exporting my blog to another address..

Hope that technical support will solve my problems.

Vöökirja kindad

2010-10-19T00:54:00.000-07:00

Foto: Grete Ojamaa

Näituse avamine muudkui läheneb ja läheneb.. Isu tekitamiseks foto kihnu vööst inspiratsiooni saanud kinnastest. Roositud motiiv kinda seljal on samuti mu omalooming, kuid põhineb siiski kihnu valgete kinnaste kujundusreeglitel.

Enjoy the photo of the gloves that were inspired by old kihnu belt. Yet, designing these gloves I emanated from the principles of kihnu white gloves (the motif on the white backround).

Helme kindad

2010-10-14T04:50:00.000-07:00

Üks kaduvikku läinud kindapaar, mille kohta pole isegi korralikke fotosid...
Tegemist oli minu esimese katsetusega nn miinusvarraste ja ühekordse lõngaga imepeente mulgi labakinnaste kudumise vallas.

Natuke mulgi kinnaste ajaloolisest taustast:
Mulgimaal Hallistes, Karksis ja Helme khk. lääneosas kooti erilisi kirikäpikuid (laba- ehk mulgikeelselt peokindaid), mille valmistamisel kasutati hästi peent - kahekordset! - lõnga. Sellisel tasemel "miinus"kudumist harrastati mujal Eestis veel vaid Muhus jt üksikutes kohtades.
19. saj alguse Mulgi käpikute kiri koosnes vaheldumisi ühest-kahest või rohkemast motiivist, mis paiknesid diagonaalvõrgustike sees või vertikaalridadena. Värvidest kasutati valget ja tumesinist, vahel ka lambapruuni. Kindarandmed on olnud lühikesed ja võrdlemisi lihtsa koega, pidulikumatel juhtudel aga ka mitmevärvilises siksak-koes. Mõnikord on kootud ka eraldi randmekirja (nt kalasabakirja või loogelist) või kaunistatud randmeid keerutuste ja vitsadega.

Need konkreetsed helme kindad on kootud ühekordsest (8/1) lõngast nr 1 varrastega - igal vardal silmuseid 36. Kirjaks kasutasin arhailist ristikirja, mis peaks kandjat kurja eest kaitsma. Ja tegelikult on see kiri sellise koetiheduse korral äärmiselt kaunis - jämeda lõnga ja paksude varrastega ma seda ei kasutaks. Kindaid kudusin 40 tundi (vrdl tuletan meelde, et minu teine katsetus, halliste koopiakindad, mida siin blogiski kaeda saab, oli sammuke edasi autentsuse ja ajamahukuse poole: kudusin need 0,7 varrastega ja minu arvutuste kohaselt kulus paari peale 100 tundi).

Kindad kudusin Signe käe järgi, tema üllatuseks kinkisin need talle sünnipäevaks:) Kahjuks aga pudenesid need tal üsna pea kusagil Tartu vahel taskust ja silmist.. Ei leidnudki üles. Loodetavasti oskab uus omanik neid vääriliselt hinnata.

Miks ma üldse selle teema juurde tulin. Eile kohtasin oma vana õpetajat Anu Rauda, kes tegi ettepaneku, et kooksin Heimtali Muuseumisse ühe paari mulgi kindaid müügiks ("ükskõik millise hinnaga," ütles ta). Kuna lõdvalt kootud jämedalõngalised kindad on kahjuks hakanud Eestis saama müügikinda valdavaks sünonüümiks, siis oleks sellise kindapaari ostuvõimalus teretulnud alternatiiv. Noh, mulle see mõte igatahes meeldib, kuigi kahjuks ma ei usu eesti ostjasse. Arvatavasti rändavad need õiglase hinnaga tulevikukindad kuhugi Lääne-Euroopasse, kus osatakse traditsioonilisest käsitööst ja tema tegijast rohkem lugu pidada. (Natuke vist kibe jutt, aga see tuleb puhtalt kogemuse pealt. Kui palju olen kuulnud ohkeid laadis "niiiiiii kallid!". Tulev tuttav ette, eks ole?)

Another pair of mittens that were lost and I don't even have proper photoes of these.
The pair was my first trial to make very fine mulgi mittens with thin needles and yarn.

Historical backround.
In South-Estonian historical region called Mulgimaa they used to knit very special patterned mittens with very thin needles and yarn. That kind of fine knitting was elsewhere in Estonia used only in very few places (for example on Muhu island).
The patterns on mulgi mittens were constituted of one or two motifs that lied in diagonal grids or were put into the vertical rows. The colours were white and indigo or sometimes sheep brown. The wristlets have been relatively short and simple, the festive ones more elaborated and multicoloured.

These concrete mittens, originally from Helme district, I knitted from single-spun yarn (8/1) and with needles number 1 mm. On each needle there were 36 stiches. I used an archaic cross pattern that is meant to protect owner against evil eye. In fact I find this pattern in such a dense and fine knitting style very beautiful (that is not true if you use thick yarn and needles). It took 40 hours to knit (and if you use nr 0,7 mm needles, it could even take up to 100 hours!)

The forst owner of the mittens was my good friend Signe who unfortunately lost them. Hopefully the new owner can value them highly enough.

Why all this story? Yesterday I met my former teacher, famous Estonian textile artist Anu Raud, who proposed that I should knit a pair of these exclusive mulgi mittens for her little museum shop near to Viljandi (Heimtali Museum). She would like to have these on the sales desk just to educate buyers that besides loose and thick mittens he/she can find some very fine and authentic handicraft as well. I like the idea although I am not sure that the buyer is going to be Estonian.. As I sell my items with rather fair prices (in Estonian context) I have sometimes heard visitors complaining my gloves and mittens to be too expensive. Well, I have said, you don't have to buy if you don't respect me, my skills, work quality and time effort enough. You always have a choice to buy from pensioners who sell very cheap and often ugly handicraft. What is the reason for me to do so? I am a craftwoman with master degree yet with high manual skills and knowledge.

Vaikelu kinnaste ja keega

2010-10-11T11:05:00.000-07:00

Foto: Grete Ojamaa

Panin teile silma nuumamiseks välja sellise armsa sügisvärvides pildi, mis tekkis minu ja Grete eilse fotosessiooni ajal, kui pildistasime kõiki mu näitusekindaid:) Taustaks muhu ja püha kindad, esiplaanil klaashelmekee, mille otsas rippuva kannaga raha autor on Keiu Kulles (Haapsalu toomkiriku roosakna motiiv, hõbe). See ehe on mu lemmik.

Just relax and enjoy the picture! On the backround there are Estonian gloves knitted by me and on the front glass beads with silver coin imitation (the author is Keiu Kulles) that Estonians used to wear in the golden times of folk costumes.

Ja veel üks kihnu... müts

2010-10-09T10:05:00.000-07:00

Nagu näete, Kihnu teema on minu loomingus üks läbivamaid. Antud müts sündis ajakirja "Käsitöö" esimese peatoimetaja Siire Vanaselja tellimusel. Olles tema juures oma kudumitega castingul käinud, valis ta ajakirjas avaldamiseks välja traditsioonilised kihnu kindad ning soovis, et nende juurde tekkiks lisaks müts. Et saaks sellise toreda komplekti, mis kõik ka fotole ära mahuks. No olgu, tegingi siis. Kuigi mulle eriti ei meeldinud mõte, et kindamuster kolib üks-ühele mütsile üle, tuli tulemus sellegipoolest huvitavapoolne. Kui vähegi viitsimist oleks, võiks sellest edasi arendada vähem või rohkem samas laadis mütse. Kindlasti saaks kihvti tulemuse, kui vaid üks väike detail oleks originaalmotiiv, ja taust midagi rahulikku, ühevärvilist.

Tagasi pildil oleva mütsi juurde: kui keegi soovib omale seda kududa, leiab ta juhised ajakirja "Käsitöö" 2007. a talvenumbrist. Sealsamas on ka autentsete kihnu kinnaste tegemise õpetus.

As you can see, Kihnu theme is one of the leaders in my creation. This gap was done for an Estonian craft magazine in 2007. The head editor asked me to do the gap as the complementary item to the traditional kihnu gloves. Although at first I didn't like the idea making exactly the same pattern on the gap, it turned out rather beautiful. In my opinion the gap needs some further development. I could knit a lot of them by changing focus and proportions of patterns and backrounds. Don't you think?

Kihnu forever

2010-10-01T00:20:00.000-07:00

Tegelikult on tegemist juba vana teemaga - kevadel andsin VKAs valikainena lapitehnikat, kus treisime igasugu mõnusaid asjakesi, s.h kihnu körditaskuid. Lisaks titemütside vaimustusele tabas nii mõndagi meie seast ka taskumaania.
Varsti hakkab neid minu "vabrikust" tulema kui saelaudu, sest mul õnnestus hanikda ülivinget punast, neerudega kandiriiet. Kohe, kui aega leian..

On the photos you can see the traditional pouch (or pocket, what is the right term?) that Kihnu women wear under the striped folkskirt. Last spring I supervised quilting course in Viljandi Culture Academy and everybody fell in love doing these.As I bought a super fancy fabric some days ago for making the stuff,
soon there will be plenty of them:)

Kihnu dolls (Kihnu tited) -
the miniatures of the real life

Imepärane reis Šetlandile

2010-09-11T04:27:00.000-07:00

Veetsin suurepärase nädala Šetlandi saartel, olgugi et see põhjustas mulle koju naastes ennenägematuid tööhunnikuid:) Sinnamineku eesmärgiks oli rahvusvahelisel silmuskudumise konverentsil "In the Loop 2" osalemine. Järgmine konverents toimub 2 aasta pärast Inglismaal.

Ürituse raames viisime Šetlandi Kolledži tekstiili osakonnas kolleegi Riina Tombergiga läbi eesti kinda kudumise õpitoa (osutus ülipopulaarseks, kuna lisaks 12 üliõpilasele said osaleda väga vähesed õnnelikud konverentsikülastajad - nii et need, kes käisid, olid ülirahul ja levitasid meie kohta müstilisi kuuldusi nagu oleks olnud tegemist millegi enneolematuga..). Samas polnud me kumbki uneski arvestanud sellega, et Šetlandil on hoopis teistsugune kudumisstiil, midagi analoogset, nagu meil harrastavad pärandkudujad Kihnus, Setus jm. Meil nimetatakse seda viskamiseks. Asja põhituum seisneb selles, et nemad hoiavad kerast tulevat lõnga paremas käes, mitte vasakus ja kui nad üritavad kududa nö kontinentaalstiilis, leiavad end võrdlemisi suurtest raskustest.

Õnnestus käia ka ekskursioonidel põhja poole Yelli ja Unsti saarele ning läände Whalsey saarele - seal nägime oma silmaga, kuidas kedratakse šetlandi pitssalli lõnga (ülipeen, kahekordne) ja kuidas tekstiiliettevõtluse teed alustavad noored hakkama püüavad saada - tugistruktuur on päris hästi korraldatud (ärikursused, internetimüük jms).

Käsitsikedratud lõngast kootud suur nelinurkne pitsrätt maksab meie rahas u 10 000EEKi. Ma arvan, et otsast lõpuni käsitsi valmistatud šetlandi pitssalli hind pole veel tegelikult mingi suur raha, aga õnneks on sealsetel käsitöölistel hinnad kokku lepitud ja "turu solkimist", mida esineb Eestis massiliselt - kudumeid üliodavalt müütavad pensionärid -, seal ei kohta. Märkimist väärib, et haapsalu sall tundub šetlandi salli kõrval lausa "palk", see on kõvasti hõredamalt kootud ja veidi jämedamast lõngast. (Aga mida mina ka tean, võib-olla teen autentse haapsalu salli kudujale praegu liiga, ise ma pole selles valdkonnas veel katsetanud.) Varraste jämedus šetlandi traditsioonilise kudumisstiili puhul on keskmiselt 1,5 mm, kuid loomulikult leidub ka neid, kes kasutavad jämedamaid vardaid ja vabrikulõnga, mis tegelikult on siiski väga kvaliteetne võrreldes eestimaisega (meie vabrikud segavad tavaliselt kõik villa ühte ja sellisel juhul polegi suurt lootust head ja pehmet lõnga saada).

Suurema osa ajast veetsime armsas Lerwicki linnakeses, kus on säilinud palju 16. sajandist pärit kivimaju. Valisin välja mõned pildid ka siin näitamiseks.

On tuesday I returned from the week-long trip to Shetland islands. Main purpose was to attend the international knitting conference "In the Loop 2" in Shetland Museum in Lerwick where we had our own workshop of Estonian knitting as well. Thanks to Angela from Shetland College for arranging it!

We had the opportunity to visit northern and western islands Yell, Unst and Whalsey and to see with our own eyes how the shetland laceknitting and Fair Isle knitting have remained very important income for the local knitters.

Näitusekindad. Viimane paar

2010-08-20T04:32:00.000-07:00

Oeh seda kaua tehtud kaunikest! 7 aastat võttis aega, aga nüüd on kindanäituse jaoks mõeldud komplekt, mis koosneb (vist) 25 kindapaarist, valmis. See paar oli viimane. Edaspidi teen ainult tellimustöid ja pildistan neid. Võibolla siis kunagi tuleb lihtsalt fotonäitus. Ka praegusest näitusest üritan koostada trükitud kataloogi. See sõltub, kas leian aega ja raha.

Viimane kindapaar on olnud omamoodi eksperiment. Oli juba pikalt meeles mõlkunud proovida mingit uutmoodi lähenemist, nt aplikatsioonidega katsetamist. Eriliselt inspireeris mind Bonheuri (ehk Krista Räägu) looming Etsy veebipoes, mis on võrratult šikk, elegantne ja täpselt m i n u (tellisin sealt ühe Lolita nimelise peaehte, mis on väga minulik ja usun, et keegi teine Viljandis ei julgeksi seda kanda).

Nonii, aga edasi. Olin omamoodi veendunud, et küllap ka minu kõige moodsamad proovimised on kõigest hoolimata võimelised säilitama rahvuslikku joont, olen ma ju mingis mõttes muutunud pärimusekandjaks. Mustrisüdameks kasutasin vanast siidilipsust väljalõigatud motiivi - golfimängijat, muide - ja ääristasin selle ahelpistete ning helmestega. Tundub, et tulemus polegi paha, paar inimest, kes on näinud, väidavad kui ühest suust, et nii minu moodi:) Kes teab, kuhu fantaasia veel kannab!

Finally I did it! It took 7 long years to fulfill the ideas of creating personal gloves' exhibition. 25 pairs inspired by Estonian folk traditions are ready. This is my final pair. From now on I am going to knit gloves only by order and afterwards will photograph them. Maybe I will release a catalogue one day as with the current set if I only could manage to find some money. We'll see.

The final pair has been an experiment of some sort. I wanted to try something new like applique technique. A great inspiration came from the creation of Bonheur whose items are being sold on Etsy.com. This chic and elegant, kind of Victorian style is very me:)

I was quite sure that my most modern trials will still preserve very traditional and native look. I cut some motifs out of the old silk tie and fringed them with stiches and pearls. It seems like the experiment has succeeded and who knows where my fantasy will carry me futher!

Gudruni vöö

2010-08-16T04:52:00.000-07:00

Sõbranna otsustas Gudrun Sjödèni veebipoest mõned asjad soetada. Et mina krediitkaartidega midagi peale ei oska hakata, siis palusin tal endale ka üks vidin tellida. (Tahtsin panna siia lingi originaalfotole, kuid link ei vii õigesse kohta.)
Peab ütlema, et natuke valmistas ese minu kätte jõudes pettumuse, kuna nägi oma hinna kohta suhteliselt odav välja. Fotol tundus asi palju mahlakam. Aga mida teeb nutikas käsitööline? Õige vastus: teeb omapoolsed täiendused ja asi muutub palju paremaks. Mina lisasin vööle kuldsed litrid, et ta pisut enam säraks. Tikandil pole iseenesest viga, kõlbab väga hästi ka eestimaisesse konteksti.

My good friend decided to order some stuff from Gudrun Sjödèn's webshop. I joined her and picked up a belt embroidered with ethnomotifs.
I was little dissapointed when I finally had received the belt that seemed very fruity on the picture. It looked quite cheap considering the price. But nevermind! What does the clever craftman do? Correct answer: tunes the item and adds some own details. I put a few golden sequins and now I am satisfied enough. The original embroidery suits very well into the Estonian context, does it?

Reis Peipsimaale

2010-08-13T09:06:00.000-07:00

Just naasin perega 2-päevaselt automatkalt vanadesse Peipsi äärsetesse tänavküladesse: Kolkja, Kasepää ja Varnja. Oli tohutult põnev! Seal tahaks kauemgi viibida ja kohata veelgi neid sõbralikke ja minu üllatuseks eesti keelt vabalt rääkivaid elanikke. Kindlasti lähen mõnel lähiaastal ka Põlvamaal asuvatesse Peipsi küladesse ja Piirissaarele. Siinkohal näete valikut fotosid mõnedest kõige iseloomulikumatest sealse kandi Peipsi sümbolitest, rohkem vaatamist leiavad sõbrad Facebook'is.
I have returned to home some hours ago from a two-day-long cartrip to old villages that lie in Eastern-Estonia beside lake Peipsi where most of the people are Old Believers (branch of the Orthodox Church). They are very warm and hospitable and for my surprize speak Estonian fluently (only few don't) - that is very different from the inhabitants of North-Eastern part of Estonian near to the border with Russia. I put some photos associating with the most characteristic symbols (especially onions, as there is a very fertile soil for them), more to find in Facebook for my friends.

Veidi reklaami

2010-08-11T02:35:00.000-07:00

Natuke edevust ei tee kellelegi paha - ajakirja "Käsitöö" värskes numbris on ilmunud lugu minu käsitöömaailmast (lk 92-95). Ohtralt pilte! (Täpsuse huvides olgu nenditud fakt, et pooled fotod on mu enda aparaadist välja võlutud.)
In the fresh volume of Estonian craft magazine "Handicraft" there is a story about my views to native handicraft - "Kristi understands the language of patterns". Plenty of pictures!

Aitäh Kadi Lehtmetsale!

Sinine tuunika

2010-08-09T08:58:00.000-07:00

Kuigi plaan oli juba ammu mõtteis, jõudsin lõpuks selleni, et haarasin Kristinal kleidisabast piltlikult öeldes kinni ja palusin tal endale õmmelda mulle tuunika. Jajaa, neist hinnalistest ungari indigokangastest (vt blogi eespool). Kanda saab tuunikat suvel nii nagu fotol või talvel koos teksapükstega või lausa mingi pika seelikuga?

Although I had sewing plans long ago I only started this summer when I accidentaly met Kristina, a very professional and flexible dressmaker with whom we studied together. Finally my luxurious Hungarian indigo printed fabrics found form that was carried in my mind since November.. To be wear with or without jeans.

Ärge pange pahaks, selle foto tegi
mu abikaasa, kes pole
fokusseerimist varem harjutanud:)
Don't mind, that picture was taken by
my husband who is not a master of focusing:)

Mood/design: Kristi Jõeste

Teostus/made by: Kristina Libe

Kollane kott muhu stiilis

2010-08-03T01:47:00.000-07:00

Ostsin ühe oma lemmikdisaineri (kes arvab ära?) poest imearmsa kotikese, mis oleks nagu nimelt mind oodanud. Algselt oli see kaunis siidikangast õmmeldud kott heledates toonides masintikandiga ja luitunud pärlitega kaunistatud. Minu värvihull silm märkas kohe, et kollane taust nõuab muhu stiilis tuunimist. Lisasingi siis roosat, rohelist ja sinist tooni tikandusi ning hulgaliselt helmeid. No ja selline ta lõpuks saigi:)

In English: On the photoes you can see a little purse bought from one of my favourite Estonian designer's shop. At first it was quite pale and I decided, as I am a great folk art fan, to tune it more into Muhu style. (Muhu is a little Estonian island were folk textiles are very colourful and different compared to other regions of Estonia.) I added pearls and some tones to embroidery. Here is a result:)

As you may have noticed I started to blog bilingually:) Enjoy!

Kaltsuvaip

2010-07-27T03:30:00.000-07:00

Et koju oli kogunenud paras hulk vanu T-särke, otsustasin need taas kord kaltsuvaibaks vormistada. Ka vastav tellimus laekus just õigeaegselt: ema ülemised naabrid oli ta köögi talvel üle ujutanud (lausa fekaalid olla põrandal hulpinud, väkk!) ja eelmine vaip päästmatult hukka saanud. Särke pidin juurdegi ostma, sest tahtsin teha raskemat vaipa, kust lõim ei paistaks, ja taustatooni jaoks oma materjali nappis. No lõikusingi terve juunikuu õues pingi peal tolmu vältimiseks neid va särke. Muide, kes veel ei tea, siis iselõigatud kaltsu eelis on selles, et lõpptulemus jääb oluliselt maalilisem ja tundlikum kui ühevärvilisest valmiskaltsust, mida saab osta nt Türilt.

Selline see vaip saigi. Värvid lähtuvad etteantud interjöörist, pikkus sai hajameelsusest tingitud totra arvutusvea tõttu 25 cm lühem, ka laiusest tõmbas vaip kokku hulga rohkem, kui olin arvestanud, ehkki õnneks mitte väga hullult (10 cm). Eks veniva trikotaažmaterjaliga ilmneb üllatusi ikka, eriti kui kood vaipa keskeltläbi ühe 3 aasta jooksul.

Mustri suhtes võin öelda, et mul on nõrkus täppide ja hammaste vastu, ei saa kunagi vastu panna nende kudumisele. Mu meelest teevad nad vaiba erksamaks, kas pole?

Tulge suvisele koolitusele!

2010-07-04T23:53:00.000-07:00

Võite soovi korral osaleda taimedega lõngavärvimise ja arhailise mulgi-kihnu tikandi kursusel, mida viime läbi mina ja Tuulike Agan Viljandi lähedal Männiku Metsatalus 19.-21. juulil. Vt infot: http://www.kultuur.edu.ee/602877

Titemütside maania

2010-06-27T07:02:00.000-07:00

Kevadise lapitehnika aine õpetamise raames VKAs langesin ma koos üliõpilastega kihnu titemütside valmistamise mõnu võrku. Olles oma esimest katsetust näidanud ka ühele sõbrale, hakkas seegi oma lapsele mütsi tahtma. Koos valisime kangad ning nüüd, puhkuse esimestel päevil, leidsin mahti mütsi valmis nikerdada. Kuna kihnu mütside õmblemine käib traditsiooniliselt käsitsi, on see äärmiselt lõõgastav tegevus, mida võib kõikjale kaasa võtta. Töö valmib üpris kiiresti, ja samal ajal on esteetiliselt nauditav hoida näppude vahel jõrke ning jõlusaid kangaid. Mütside tegemisest kujuneb tõeline sõltuvus, garanteerin!

Kihnus valmistati mütse tüdrukutele ja poistele erineva lõikega, mujal Eestis vahet ei tehtud (või õigemini ma pole taolist infot kohanud). Ka Muhus on tehtud ülimalt nunnusid oranžidest kangastest, käsitsi heegeldatud pitsidega mütsikesi ning siin-sealpool mujalgi. Keda valmistamise nüansid täpsemalt huvitavad, kaegu Ingrid Uus'i raamatut "Mõned nopped kihnu käsitööst" (2005, Viljandi Kulturiakadeemia). Tüdrukute lõike osas soovitan iga tüki laubaosale pisut mahtu juurde anda, muidu jääb mütsi ülemine äär liiga pealaele ning tuul puhub sisse.

Fotod: traditsiooniline kihnu titemüts. Tüdrukute lõige. Ülemisel fotol poseerib Irene tütar Niina.

Mõned mulgi kindad

2010-05-27T09:34:00.000-07:00

Aastal 2003 alustasin oma isiklikku kindaprojekti. Seadsin endale eesmärgiks kududa umbes 25 paari eesti rahvakunstist inspireeritud sõrmkindaid, et neid eksponeerida näitusel. Silmuskudumine on üks mu lemmiktehnikaid, samas pole Eestis levinud kasutada kindakudumisel nr 1,25 või 1,5 vardaid ja peenikest lõnga. Nii et loodan inimesi ka natuke harida.
Elu elamise, tellimustööde ja muidu töö kõrvalt olen lõpuks jõudnud nii kaugele, et kindaid, mida näidata, on saanud nii palju kui tahtsin ja natuke pealegi. Tegelikult olen selle aja sees kudunud u 120 paari või rohkemgi (oleks võinud eraldi arvet pidada!). Ka näitusekohad -Viljandi, Tallinn, Tartu - olen ette broneerinud. Novembris avan esimese isikunäituse Viljandi Muuseumis. Püsige lainel!

Piltidel on näha minu selleaastased mulgi teemalised mustrimängud: roheline on veidi traditsioonilisem (kuigi värvilahenduselt ja kompositsioonilt kõvasti edasi arendatud, nii et algsest on järel vaid vihje), valgel kindal aga kasutasin mulgi naiste pearätiku tikandi motiive, jättes värvid ja kujundid samaks. Puna-valge kooslus on üks mu lemmikuid, olles nii äratuntavalt Eesti ja samas ka väga rahvusvaheline.

Peale näitusi a. 2011 müün kindad maha, nii et kes ees, see mees!

Uus vana kott

2010-04-22T10:53:00.000-07:00

Aastal 2001. a olime rahvusliku käsitöö õppejõudude ja kaastudengitega sõitmas Lätti mingile kindakonverentsile. Ma pole ju ei enne ega pärast seda varianti Lätis käinud. Jäigi käimata. Eelmisel õhtul oli mul tõusnud palavik ja pidin voodisse jääma..

Kui esimene palavikuhoog oli möödas, pidin kuidagi oma pettumust käsitöösse valama. Tikkisin suhteliselt tüüpilise kihnu tikandiga villase koti, ainult värvid ja mustrite paigutus on teistmoodi. Tänasel päeval hakkab mulle mulgi/kihnu tikand pisut isegi vastu, eriti kui seda kõik ja kõikjal kasutavad - üleekspluateeritus ei tule ühelegi kujundusvormile kasuks (mõelgem kasvõi minimalismile, mis vahepeal vallutas pea kõik eesti kodud, mis ajakirjadesse püüti).

Nojah. Kott sai vahepeal väga vanaks. Harutasin vana voodri lahti ja panin uue, neerulise muide! Sangad said ka uued ja niimoodi ongi kott jälle kasutatav. Ära viskama ei hakka ma seda tõenäoliselt kunagi - kõigest hoolimata on kihnu tikand armas ja lihtne. Elagu käsitöö!

Tootearendus

2010-04-14T09:23:00.000-07:00

Ave randmekatetest hakkas kerima idee proovida sama asja pisut lihtsama vaevaga saavutada. Ehk siis lapilise koe osatähtsust vähendades saavutada võimaliku (Avega võrreldes mitte nii fänni) ostja jaoks vastuvõetavam hind, kuna töötunde kulub vähem.

Pildiseerial on näha ajaline järjestus. Esimesed sai omale sünnipäevakingiks minu kolleeg Christi Kütt, teised telliti Marju Lauristinile juubeliks. Mõistagi kasutasin teda silmas pidades auväärsemaid värve - no kus tema roosade kätistega läheb:)

Millised teile meeldivad?

Waldorfnukk

2010-04-01T05:46:00.000-07:00

Sain nuku tegemise imega hakkama. Selgus, et waldorfnuku õmblemine on tõepoolest nii keeruline ja pikk protsess, nagu tegijad on öelnud - selline suuremat sorti nukk maksab 1000 krooni ringis. Ja see on ka väga õiglane hind, kuna kõik tehakse käsitsi - ideaalis isegi riided. Waldorfnuku peamine eripära võrreldes tavaliste kaltsunukkudega seisneb näo kujutamise kaanonites (silmad on tähekese kujulised ja suu neutraalne kriips, et laps saaks nuku näoilmeid ise ette kujutada) ning tihedates lõngajuustes.

Eriline pusserdamine oli pea. Pea sisse käib vanast sokist rullitud kõvendus, seejärel vill ja siis esimene peaümbris. Peale seda vormistakse nööride pingutamise läbi pea kuju ja siis alles tuleb pealmine riideümbris. Keha topitakse täis palju füüsilist jõudu nõudval viisil... Ah, olgu, ei hakka lähemalt tegemist kirjeldama, kes tahab, leiab internetist hulgaliselt materjali.

Minu poja nukk (tahtis just tüdrukut) sai 3 päevaga valmis, peale mida seisis ilma riieteta mitu nädalat riiulis. Käesoleva nädala algul oli tüdruklapsi külla oodata ja nõnda siis sai kleidiprotsess tuurid sisse, ehkki plaanitud 3 kleidi asemel jõudsin vaid ühe teha (sinine kangas on ühest väga vanast, 2 krooni eest ostetud sitsirätikust lõigatud, seelikuosa aga tuttava käest saadud velvetkanganäidistest tehtud). Teised kleidid on samuti välja lõigatud ja ootavad oma aega.

Päris armas printsessnukk. Soovi korral võib ka roosad põsed teha.

Aitäh juhendajale Diana Kuulmale!

Ave randmekatted

2010-03-09T05:40:00.000-08:00

Pole pikka aega end ilmutanud, mis ei tähenda, et polegi vahepeal vardaid näppude vahel hoidnud. Muu töö kõrvalt jääb aina vähem aega luua.. Aga olgu, mu eesmärk polnud siin virisema hakata, vaid tutvustada neid uusi randmekatteid.

Lugu oli niimoodi, et Avel torkas ühel heal päeval pähe mõte, et vaja kihnu vöökoti juurde mingit silmapaistvat aksessuaari. Mõte keris edasi. Sündiski idee teha lapilises tehnikas kihnu koloriidiga randmekatted - tehnika on ajalooliselt kasutusel olnud kindapäradena, kuigi vähesel määral. Mõeldud-tehtud. Heegeldatud serv ja pärlirida said nii sümpaatsed, et teen vist endalegi midagi sellist. Punased, mustad, roosad .......... Muide, kui hoolikalt vaadata, siis katted on pisut vimkaga - Ave soov oli, et nad oleksid erinevad. Otsi fotolt!

Selline on originaalne kihnu kinnas
(Heimtali Muuseum AR 112:02)

Muhu tekk

2010-02-13T07:27:00.000-08:00

Sain 3-4 aastat tagasi sünnipäevakingiks ehtsa muhu teki. Küll on kahju, et mul pole õnnestunud välja uurida selle suurepärase meistri nime (teki vahendas kinkijale üks tuttav Muhust), aga Muhu saarel ta igatahes elas ja teki tikkimise ajal olevat olnud u 90-aastane!! Nii et karta on, et äkki teda enam pole.

Tekk sündis nõnda, et ise ostsin villase kanga ja otsisin raamatutest välja ka kompositsiooni, mis mulle meeldiks. Eks meister tõlgendas seda muidugi omasoodu ja väga muhulikult, aga tulemus on überkihvt, eks ole? Lahe on see, et tegu on muinasjutulilledega, millele päriselus vastet ei leia. Tikitud on nii nagu parasjagu pähe kargas. Ma ise harrastan enamasti sama stiili: hakkan tikkima ja siis vaatan, mis välja tuleb. Üliõpilased, pange nüüd kõrvad kinni, teistele aga teadmiseks, et on üpris harukordne, kui ma midagi ette kavandan. Samas on muidugi raudpolt, et õpingute ajal tuleb ikkagi kogu programm maksimaalsete püüdlustega läbi teha, sest ega värvimeel ja kompositsioonitaju muudmoodi ei sünni. Harjutamine teeb meistriks, nagu öeldakse:)

Linnud

2010-02-09T01:04:00.000-08:00

Pole pikka aega endast märku andnud. On olnud kiire, nii kiire:)

Nädalavahetusel teostasin oma ammused mõtted lindude tikkimise alal. Kõhklesin pikka aega, kas võiksin neid teha, kuna tahes-tahtmata võib lindude nägemine viia vaataja mõtted Christi Küti pihuloomadele. Kinnitan, et Christi loomakestest on inspiratsiooni saadud vaid väga kaudselt (pealegi pole Christi linde minu teada veel teinud) - on Eesti rahvakunst meie kõigi kasutada ja tikkimisvõimalusi villasele riidele värviliste lõngadega pole ka just lõputult. Igatahes ei saa minu lindude kujunduse kohta üheselt öelda mustrite päritolu kohta. Need pole mulgi/kihnu tikandid, vaid vabalt sündinud kirjakombinatsioonid. Sabasid olen proovinud nii ja naa, aga ei leidnud tükk aega midagi tabavat. Idee sain siis, kui nägin, kuidas oli Maaja K. vilditud linnukeste sabad tehtud - nii et proovisin ka oma lindude juures midagi taolist. Sobisid oivaliselt.

Ahsoo, tõele au andes tuleb märkida hoopiski, et kõige esimesena nägin analoogseid linnukesi minu õpetaja Piret Tago käe alt tulnutena, nii 10 aastat tagasi. Oletan, et Piretil pole minu mõttearenduste vastu midagi:)

Aga jah, eks ta ole mitme otsaga asi. Jamade ennetamiseks olen otsustanud, et neid linde teen vaid oma heade tuttavate lastele kinkimiseks, kusagil avalikult neid eksponeerima vast ei hakka.

Või mis mõtted teil tulevad? Kirjutage, kommenteerige julgesti!

Muhu kampsun

2010-01-21T00:22:00.000-08:00

Ajakirja "Käsitöö" talvises numbris on pildid/tekst minu tehtud muhu kampsunist (lisaks paari üliõpilase omad). Artiklisse läks kaunis ametliku maiguga tekst, tunnen, et mitteametlikult oleks veel paar kommentaari lisada.

Niisiis kampsuni, mille eeskuju asub Eesti Rahva Muuseumis, sünnilugu:

Kampsuni kudumise mõte sündis sellest, et võitsin ühel Osta.ee oksjonil muhu stiilis vaskse vööpandla. Lasin ühel toredal Tartu Kõrgema Kunstikooli nahatudengil teha sellele vöö ka külge. No aga mida hakata ainult vööga pihta?

Ei mäletagi enam, millal ma kapsunit kuduma hakkasin (vist umbes 3 aastat tagasi), kuid kindel on see, et ühevärvilise pinna kudumine viskas ühel hetkel täielikult üle. Tüütu-tüütu-tüütu! Poolik kampsun jäi lõngakorvi oma aega ootama - kui ma ei eksi - 9 kuuks (!).

Kui ma ta ükskord korvist välja võtsin, hakkas asi huvitaval kombel kosmosekiirusel edasi arenema. Tikkimisest sai vahukoor maasikatega:) Ja kuigi ma pole maailma parim tikkija, jäin tulemusega rahule. Olen saanud meeletult komplimente - nii et kogu see õudne vaev läks ikkagi asja ette! Soovitan igaühel elus vähemalt üks väga keeruline asi valmistada: on, mida vanaduses meenutada..

Järgmiseks ehk võtan ühe muhu vaiba tikkida? ...

Halliste koopiakinnas

2010-01-19T00:47:00.000-08:00

Parandan ära selle vea, et pole lähemalt tutvustanud kindamustrit, mis minu blogi ülaäärt kaunistab. HILJEM lisatud: muster blogist eemaldatud.

Tegemist on ühe väga vana halliste kindamustriga, mis on pildistatud Eesti Rahva Muuseumis asuva originaalkinnaste koopiana valminud kinda pealt (nr 285).

Sügisel toimus meie erialal Akadeemias sissejuhatus koopiakinnaste kudumise pikaajalisse projekti (ERMiga koostöös), mille tulemusena võiks valmida korralik juhendraamat originaal/koopiakinnaste fotodega. Võibolla pühitseme edaspidi oma "vandenõusse" ka teisi muuseume, aga jah, algus sai tehtud ERMi labakinnastega ja sel semestril see jätkub sõrmkinnastega. (Labakinnaste kopeerimist juhendasin mina.)

Nüüd aga minu kindast (fotol näed kahte kinnast, millest üks on lisatud fototöötlusega).

Legend: ERM 285. Pärit Halliste khk-st; omandamisel 50 a. vanad; saadud 28.10.1905 kingitusena. Stud. jur. K. Grau ja Aleksander Uuritsa, stud. med. Ed. Pihlaku ja Nikolai Triigi korjandus - esemeid mitmelt poolt.

Originaali andmed jätan ERMi "autoriõiguste" huvides siinkohal lisamata (ma pole luba küsinud, kas tohin seda teha).

Koopia andmed: Koopia on valmistatud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili õppejõu Kristi Jõeste ehk minu (üllatus-üllatus!) poolt. Kuna ühe kinda kudumine oli muu töö kõrvalt äärmiselt ajamahukas, valmis vaid üks kinnas (tahtsin solidaarsusest üliõpilastega anda oma panuse; lisaks asjaolu, et muidu oleks see äärmiselt ilus kinnas jäänud kudumata). Kinda kudumisele kulus umbes 50 tundi (lisaks lõngade ettevalmistamine, tööproovide kudumine, 2 korda ülesharutamist) – 1 ringi kudumisele läks ca 12 minutit.
Vardad nr 0,7, lõng Evilla firmalt jämedusega 8/1, tumesinine (ületoonitud) ja valge (meriinoga segatud, kuna maavillane lõng on liiga kare ja karvane). Silmuseid ülesloodud 152, enne kirjamist kasvatatud 172-ni (täpselt nii nagu originaalil). Kudumisvõtted pole täiesti identsed: kuna vasaku käega silmuseid üles luues kippus lõng keeru teistpidisuse tõttu katkema, lõin silmused üles paremal käel (korraga tumesinise ja valgega, üks ees, teine taga). See muudab ülesloodud silmusterea visuaalse väljanägemise originaaliga võrreldes peegelpildiks. Edasi kudusin kahevärvilist soonikut (2:2), seejärel vitsa ja siis valge lõngaga parempidikudet, samal ajal kasvatades silmuste arvu. Kindaots on ühetahiline, tumesinise lõngaga; sama pöidlal.

Tulemus: Kuna lõng oli originaaliga võrreldes pisut peenem, ei õnnestunud kududa 100% koopiat: kinda laius oli sama silmuste arvuga identne, kuid muster osutus madalamaks (kas see on tingitud sellest, et algne kinnas oligi laiem ja on aja jooksul kitsamaks vanunud?). Seetõttu otsustasin minna kinda originaalsuuruse matkimise teed, kuigi mustrikordi on selliselt rohkem. Kui oleks kudunud täpselt sama palju mustrit, nagu originaalil, oleks kinnas proportsioonis kannatada saanud, st oleks tunduvalt madalam tulnud. Selle põhjal võib järeldada: koopiakindaid on tihtipeale väga keeruline teostada asjaolul, et originaaliga võrreldes täpselt sama jämedat lõnga leida on peaaegu võimatu. Samuti tuleb arvestada kasutamisega tekkivat kokkutõmbeprotsenti, mida uuel kindal ei ole võimalik kohe saavutada.

Viimaseid lauseid tuleb võtta mööndusega: võibolla kui koopiavalmistajale makstaks kõik vaevad kinni, siis võibolla tunduks olevat mõtet jantida kiult identsete lõngade leidmisega ja samuti võiks end ära tasuda aeg ja närvikulu, saavutamaks originaaliga võrreldes samasugust vanumisastet.

Nõelaraamat

2010-01-15T09:23:00.000-08:00

See roheline nõelaraamat sündis edevuse ajel. Nimelt on mul 10 aastat olnud kasutuses sinine eelkäija, mis valmis kunagi I kursusel. Ese on nüüdseks vananenud eelkõige moraalselt. Omamoodi on seda muidugi armas vaadata ja meenutada, kuid esteetiliselt oli mul ta pärast juba ammu pisut häbi. Tundsin, et olen ilusamaks võimeline. Et mind võiks esindada midagi väärilisemat - ikka on vaja nõelu igalpool kaasas kanda ja siis tahaks võõraste ees kasutada eset, millega ma ise ka rahul olen.

Kevadise õppesemestri ajal geomeetrilise tikandi aine raames õpetasin mulgi tanumaali (spetsiifiline tikandiliik, mida kasutati mulgi naiste pearätikute otsaesiste kaunistamiseks). Mulle hakkas see endalegi tohutult meeldima, nõnda alustasingi uut nõelaraamatut, kus oma lemmikut ära kasutasin. Üldine põhimõte jäi samaks: villasest riidest kaantele on tikitud erinevad pisted, et need silma ees ja meeles püsiksid, sees on aga ühevärviline riie, kuhu nõelu torgata.

Nõelaraamatu kaaned valmisid ühe hingetõmbega, kuid lõplik viimistlemine ja kokkuõmblemine lükkusid aina edasi. Toorik seisis mu sahtlis koguni 9 kuud! Omamoodi on see isegi sümboolne: 9 kuud küpsemisaega on ilu sünnitamisel möödapääsmatu:)

Etnotuunika

2010-01-09T09:41:00.001-08:00

Ostsin soodsalt teksariidest tuunika (või kleidi?). Kuna ühelgi sildil pole valmistamismaad kirjas, ei saagi ma teada, kas mul "õnnestus" Hiinat toetada.
Nojah, lugu pole veel lõppenud. Veelgi soodsamalt ostsin samal päeval ühest Viljandi kaltsukast uue, puuvillase, numbri poolest liiga suure pluusi, ja seda ainult kauni neerukanga pärast. Näitasin ka sõbrannale, kellele see oleks paras olnud ja ta tahtiski seda endale, kuid olin kade:) Neeruhaigus on mul teatavasti tõsine.
Kodus selgus, et kangad sobivad omavahel imehästi ning idee hauduski valmis:)

Kui tuju, võib kanda seda kihnu körditaskuga:

Filmielamus

2010-01-06T11:12:00.000-08:00

Oi, kuidas mulle meeldivad head filmid. Ainuke asi, et neile sattub üpris harva peale.
Paistab reklaamina, aga pole seda mitte: olen avastanud, et Elioni videolaenutuses leidub päris kobedaid filme. Praegu vaatasin üht oma lemmikrežissööri filmidest - Jim Jarmuschi "Murtud lilled" (vrdl "Dead Man" - mäletate?): http://tv.elion.ee/videolaenutus/filmid.php?name=murtud+lilled&genre=Filmid&col=time&order=DESC&sub=&audio=&rows=
Veidrikutele kohustuslik! Aga ka normaalsetele inimestele täiesti vaadatav/jälgitav lineaarne lugu omapärase huumoriga.

Kihnu kindad

2010-01-05T09:52:00.000-08:00

2010. aasta esimene paar kihnu kindaid! Aitäh Katrinile!

Olen kihnu kindaid teinud oma elus umbes 6-8 paari, kuid alles kolmandaid kududes teadsin täpsemalt, kuidas neid õigesti teha. Algul kudusin nagu kindaid ikka - arvasin, et erinevus kinda- ja sõrmemustrite vahel on ainus kihnu moodi spetsiaalnipp, kuid üks tuttav Kihnu naine juhtis tähelepanu enamale. Nimelt on kindlate kaanonitega ära määratud, milline muster jääb käeselja keskele. Uurisin siis asja käsitöömeistri Roosi käest edasi ja sain palju targemaks. Nüüd vist oskan:)

Kindaotsad on lõpetamata, kuna ei saanud kudumise ajal Katrinile kätte proovida. Käsitööinimesena oskab ta ise kinni nõeluda - olles kõigepealt veendunud, et kindad on parajad:)

Sinised nõelkindad

2010-01-03T04:14:00.001-08:00

Valmisid mu enda jaoks mõeldud nõelkindad. Käreda külmaga on ainult ühtede kinnastega külm, need tõmban teiste peale. Kuna mul on rätik ka meresinine, siis tegin kindadki sinised. Nüüd on hea soe!

Ühed varasemad kindad, milliseid telliti päris mitu paari. Ilusad valged, tikanditega.

Gudrun Sjödén

2009-12-27T10:47:00.001-08:00

http://www.gudrunsjoden.com/ - usun, et kommentaare polegi vaja:)

Pühadesoov ja peediroog

2009-12-23T06:55:00.000-08:00

Minu jaoks on jõulud vaikne perepüha - võõristan mitu kuud varem algavat tingel-tangelit, mis kõige silmatorkavamalt lähtub poodidest. Kingitusi teen vaid tõeliselt korda minevatele inimestele - see on minu viis tänada neid olemasolu eest.

Rahulikku mõtisklusaega ja uusi kohtumisi (igas mõttes)!

Kristi

PS! Kingin teile maitsva pühade- või muidu roa retsepti, mille ma äsja leiutasin:

Õlita ahjuvorm, lao sinna kooritud, poolitatud peedid ja kartulid (1:1). Peetide peale viiluta küüslauku ja laota tükkidena Rakvere "Kodust soolapeekonit" (toores). Kõige lõpuks piserda õliga (mul on pihustiga õlipudel) ja raputa kuivatatud basiilikuga üle (suvel saab ka värsket tarvitada:)) U 55 minutiga on 200-kraadises ahjus roog valmis. Soola raputab igaüks pärast ise (peekon on juba ise soolane). Head isu!

Mustjala kindaranne

2009-12-21T23:54:00.000-08:00

Tänu Tuulikesele selgus, et ajakirjas "Käsitöö" (sügis 2009) minu avaldatud Mustjala kindarandme juhendisse on kogemata kombel sattunud suurema silmuste arvuga skeem kui fotokinnastel. (Tuleb välja, et toimetus ei kontrolli üldse üle teksti ja juhendite omavahelist kattuvust. Ma ajan alatasa midagi segi ja vajaksin küll, et keegi teine kõik üle vaataks:)

Palun, kui keegi veel soovib neid kindaid kududa, siis vaadaku ta randmejuhendit nõnda, et ridu tuleb kokku 15 (mitte 21). Esimesel real ei ole õhksilmuste vahel mitte 9, vaid 7 parempidi silmust. Iseenesest pole tegu vale juhendiga, kuid sellisel juhul tuleks kududa peenema lõnga ja varrastega, et 104 silmust/ringil liiga suureks ei jääks:)

Palun vabandust ajakirjas oleva eksitava juhendi eest!

Kindad Evele

2009-12-15T08:24:00.001-08:00

Tänud minu loomingu kannatlikule austajannale Evele, kes jaksas kuu aega neid kindaid oodata. Eve teadis täpselt, et tahab musti kindaid must-valge tikandiga. Andsin oma parima - said päris ilusad, kui mitte arvestada asjaolu, et kihnu tikand on minu jaoks suhteliselt ära leierdatud. Aga ma saan aru, värsked vaatajad leiavad selles ikka ja jälle ilu ning väge:) Kindarandmetes leidsid kasutust aastatega kogunenud erinevate hallide lõngade jäägid, mis niiviisi sätitult andsid mõnusa sujuva, üksteisesse sulanduva ülemineku.

Kihnu tikandi kohta võib öelda veel seda, et minu arvates saab originaalikaugete tikandivärvidega palju huvitavama tulemuse. Ainult nii suudan ma enda jaoks paeluvat motivaatorit leida. (No muidugi ei taha ma olla nn "reatikkija", kes valgele taustale sini-puna-kollase-rohelisega tikib ja nõnda 20 aastat.)

Viimase leiutisena lisasin ka hõbeda värvi metallpärleid, mis annab tikandile sära ja pidulikkust. Eve suure hõbedaaustusega sobib see, ma olen kindel, sajaprotsendiliselt:) Kestku need kindad kaua!

Ahsoo, kudumisandmed ka: Evilla lõngad nr 8/2, vardad nr 1,5, tikand kahekordse peenvillasega, metallpärlid.

Haigusi pole vaja ravida:)

2009-12-12T03:15:00.000-08:00

Kui mõni tuttav käsitööinimene teatab teile, et ta põeb NEERUHAIGUST, siis ärge hakake talle kaasa tundma, ta mõtleb selle all hoopis seda, et ta ei suuda vastu panna imeilusatele neerumustritele:)

Mina olen ka täiesti parandamatu!

Ella Leas (Lohu Ella) Kihnu saarelt kannab fotol neerumustrilist sitsijakki (klikka pildil, siis näed suurelt!), mis on kördi (seeliku) värvidega kooskõlas. Antud juhul tähistavad need seda, et Ellal oli leinaaeg - punast värvi ei tohi riietuses, v.a seelikuääres olla.

Süda taob - ostsin mütsi:)

2009-12-10T10:03:00.000-08:00

Ostsin 10 minutit tagasi Teopesast mütsi! L. Viira disainitud. Oranzhi, et oleks ikka kaugele näha:) Mulle meeldib mütsi juures see, et materjaliks on vill ja et kuju on selline, et minu suurte patside jm imelike soengutega mahub loodetavasti pähe ka. Eks ma annan teile teada (loe: näha), kui müts on kohal. (Algul kaalusin kohalikku Mulgimaavillaste klubi toeatada ja Juulikeselt tellida, aga Viira müts tundub minulikum.)
Teopesa puhul oli võluv ka see - ja mis eristab teda teistest netipoodidest - et tellimuse järgselt tuli mulle tänukiri "aitäh, et toetasite eesti käsitööd jne".
Jõudu tegijatele. Mulle see leht ja tooted igatahes meeldivad. Tuleb säilitada kainet mõistust, et mitte hakata kokku ostama liiga palju ilu, mis kodu ummistama hakkaks. Aga kingitusteks igati väärt paik, kui ei viitsi mööda poode traavida või pole aega enda osavaid näpukesi liigutada..

**** Paar päeva hiljem...

Müts käes - vaadake ise:

Kangaste trükkimise ja värvimise ajaloost

2009-12-06T09:25:00.001-08:00

Kuna ma ei saanud rahu, otsisin välja materjalid indigoga trükkimise ajaloo kohta.
Viljandi Kultuuriakadeemia raamatukogus on olemas selline raamat, mis on ka üpris asjalik ja eriti tehnoloogia külje pealt: http://ester.utlib.ee/record=b1972891~S1*est
Usun, et kuna paljusid see teema huvitab, siis teen tõlke sissjuhatusest raamatusse "Indigo Dyeing in Hungary", autor Ottó Domonkos, a 2007. Sain selle raamatu oma eelmiselt Ungari reisilt (märts 2009) kingituseks Ungari Tekstiilimuuseumilt. Eestis seda raamatut rohkem ei leidu.

lk 7-9. SISSEJUHATUS
Euroopa tekstiilitrükkimise, k.a indigo reservtrüki ajaloo kohta on ilmunud tohutult kirjandust, rääkimata 18. ja 19. sajandi käsiraamatutest, mis kirjeldavad tehnoloogiaid, töökodasid ja tekstiilitrükkijate värve ja meetodeid. Nii lai huvi oli loomulikult arusaadav, kuna nimetatud käsitööliik, trükkimine oli argiriietuse vajaduste rahuldamiseks tol ajal üks põhilisi, omades sealjuures salajaste retseptide ja valmistamisprotsesside näol parajat müstilisust. /.../
Valdkonna silmapaistvamaid esindajaid oli R. Forrer, kes kirjutas 2 väga põhjalikku tekstiilide trükkimise ja värvimise ajalugu puudutavat süsteemset ülevaadet (eriti Euroopa kohta). Tema raamatutest saame teada, et tekstiilide trükkimine ja värvimine on Indias, Hiinas ja Egiptuses kestnud juba terve aastatuhande, ja et need tehnikad levisid kaubateid pidi ja Rooma vallutuste tõttu tasapisi ka Vahemere piirkonda. Neist raamatutest leiame ka viiteid antiikajaloolaste teostele. Forreri arvates polnud kahtlustki, et indigovärvimine ning reservainega värvimine pärinesid Indiast. Osaliselt jõudsid vastavad kaubad Vahemere piirkonna idakallastele maad mööda liikuvate kaubakaravanide kaudu läbi Egiptuse ja Põhja-Aafrika. Teine osa jõudis Lõuna-Euroopasse aga laevadel.
Eksisteerib veel üks arusaam, mis põhineb rikkalikul tõendusmaterjalil. Selle kohaselt jõudis uus tekstiilide trükkimise moodus 16. sajandi Euroopasse hoopiski Anatoolia türklaste kaudu. Mõlemaid hüpoteese tuleb aktsepteerida, kuna keskaegsel kaubandusel oli tõepoolest mitmesuguseid marsruute. Samuti on võimalik arvukaid kirjeldusi lugeda tolleaegsete rändurite autentsetest kirjeldustest jm dokumentidest. Võime nõustuda ka A. Bolligeriga, kes põhjendab uue meetodi laialdast levikut navigatsiooni osatähtsuse tõusuga, Indiaga kaubavahetuse laienemisega ja tekstiilide laevaekspordiga 16. ja 17. sajandil, olles põhjustanud 17. sajandi turgudel suurt konkurentsi (Kristi: ja-jaa, kehv tõlge, aga oli ka väga keeruline lause). India saadik esimesena tutvustas Prantsuse kuningale idamaiseid mitmevärviliste mustritega kangaid, mis muutusid Prantsuse õukonnas sestsaadik väga moodsaks. Sellega olid orientaalsed kaubaartiklid alustanud sissetungi. Isegi kõige tõsisemad kuninglikud patendid - Inglismaa, Prantsusmaa ja Saksamaa ähvardasid impordikeelu seaduse murdjaid koguni surmanuhtlusega - ei suutnud peatada nende levimist. Laevakonvoid ujutasid Hollandi sadamad üle indigoga ning idamaiste puuvilla- ja mustriliste kangastega.
Prantsusmaal moodustati nende importimiseks Ida-India Kompanii (Compagnie des Indes). See saavutas monopoli ja lõikas tohutut kasumit, jõudes vaevu rahuldada nõudlust niinimetatud "indienne'i" kangaste järele.
Ida-India kunstkäsitöölised valmistasid tõeliselt vaimustavaid valgeid kangaid, mis olid mitmevärviliste mustritega (paku)trükitud. Kasvavad moevajadused ja imporditud valged kangad panid prantsuse käsitöölisi "indienne'i" imiteerima. Mitmevärvilise trüki elemente täiendati käsitsi maalingutega. Prantsuse töökodades ja manufaktuurides jõudis oma kõrgtasemele kalikotrükk, arenedes mitme dekaadi vältel edasi. Euroopas levis see tänu hugenottidele, kes põgenesid religioosse tagakiusamise eest. Kinnitusainete ja värvide täiustumine lõi mitmeid erinevaid tekstiilitrükkimise variante.
Näiteks kasvas reservtrükk (samuti Indiast pärit) välja kahest eelkäijast. Üks oli batikatehnika, milles kasutatav vedel vaha takistas kangaid osaliselt värvumast. Teine oli pakutrükk, mis võimaldas reservaine (ingl resist pasta) pealekandmist. Nende kahe mooduse ühendamine koos indigo kasutusega andis tagajärjeks valgemustriliste siniste kangaste sünni, mis olid sarnased tollal moodsate sini-valgete portselannõudega.
Tohutus tekstiiliproduktsioonis olid reservtrükk ja indigovärvimine kahtlemata pelgalt orientaalsete tehnikate imiteerimise lihtsustatud vormid. Need muutusid väga laiaulatuslikuks mitte ainult linnades, vaid ka maaelanike hulgas. Seepärast on nende ajalugu ja tehniline areng väärt eraldi uurimist sotsioloogia ja tekstiilikunsti vaatenurkadest.

Valgeid, siniseid, rohelisi ja oranže mustrivariatsioone edasi arendades toetusid käsitöölised oma kogemustele kalikotrükis kasutatavetele kinnititele. Paljudes töökodades kasutati samaaegselt mõlemaid mooduseid. Maades, kus olid enam arenenud manufaktuurid ja tööstused, loodi viie- või kuuevärvilisi mustreid, kasutades selleks alisariini (punast), punapuud (redwood) ja logwood'i (eestikeelne vaste puudub), samuti erinevaid kollaseid värvaineid.
Naabermaade avaldatud kirjanduses leidub hulgaliselt eri pikkuses esseid ja kompleksuuringuid meie teema kohta.
Roman Reinfuss kirjutas Poola tekstiilitrüki kohta monograafia. Poola rahvakunstis mängis kuni 19. saj keskpaigani suurt rolli positiivtrükk, olles külaühiskonnas tähtis kaunistamistehnika. Reinfuss nõustub ka R. Forreri teooriatega indigo reservtrüki levimise kohta Euroopas. Kahjuks aga ei viita ta gildide dokumentidele ja suhetele naabermaadega antud valdkonnas. Kuid tema motiividevaramu on eriliselt külluslik ja kasulik - illustratsioonid tõestavad motiivide laialdamast levikut erinevates maades, hõlbustades sellega erinevaid võrdlusi.
Ungari vaatepunktist on väga oluline Jozef Vydra monograafia indigoga värvimisest Slovakkias. Ta käsitleb rikkalikku materjali, kirjeldades ülima selgusega tehnoloogiat, trükipakkude tegemist ning indigoga värvitud materjalide rolli riietuses ja kodukaunistuses. Rohked illustratsioonid pakuvad suurepärast pilguheitu indigoga värvimise mitmekesisusele. Ajaloolisest peatükist ilmneb, et kuigi autoril oli tohutu ülevaade valdkonna kirjalikest ja ainelistest uurimustest, ei vaevunud ta seda kahjuks detailsemat edasi andma ning seetõttu jäi üldiste teemade käsitlus tal nõrgaks. Sellegipoolest soovitame seda siinsetele lugejatele.
Järgneb ülevaade erinevatest saksa- vm keelsetest ülevaadetest, mis keelebarjääri tõttu, ma oletan, eestlastele väga huvi ei paku (kui kedagi huviatb, küsigu, ma võin saata kirjanduse nimistu). Seega jätan siinkohal tõlkimise pooleli. Nendin vaid seda, et edasisest tekstist selgub, et tõepoolest, Ungaris on esimesed teated kangaste värvimise kohta 15. sajandist (s.h indigoga ja sinerõikaga). /.../

29. november 2009 trükkimistöökojas

2009-12-06T03:24:00.001-08:00

29. november oli meie Ungari reisi tipphetk, seepärast kirjutan eraldi postituse kavatsusega ohtralt fotosid näidata.
Sõitsime bussiga Kecskémeti linnast välja 2000 elanikuga asulasse Kiskunfélegyhaza'sse (proovige hääldada!). Eesmärk oli külastada üht vähestest alles jäänud indigoga värvitud kangaste trükkimise töökoda ja selle meistrit, 82-aastast vanapapit. Väidetavalt on kangatrükkimine Ungaris alguse saanud juba keskajal. Selles ma küll pisut kahtlen, kuna üks Rootsi spetsialist esines hiljuti väitega, et asi sai alguse hoopis Indiast ja mõnevõrra hiljem.. kui meeles, katsun välja uurida, kuidas sellega siis lood ikkagi on..
20. sajandi alguses oli trükkimine õige popp, töökodasid oli koguni 400. Nüüdseks on neid vaid 8. Räägivad, et õnneks on seis stabiliseerunud ja tehnoloogia väljasuremise ohtu hetkel karta ei ole. Ungari naised õmblevad meeleldi indigokangastest seelikuid, kardinaid, laudlinu jne.

Edasi järgneb fotoreportaaž - meie tõlk oli inglise keeles väga nõrk, seega liiga palju infot ma ei saanud, kuigi vanamees rääkis ohtralt.. (NB! Klõpsa fotodel, näed neid suuremalt!)

Kõigepealt TRÜKKIMISE TEHNOLOOGIAST:

Valgele puuvillasele kangale, laiusega 80 cm, trükitakse reservainega muster peale. (Lihtsam tehnoloogia on teistmoodi: kõigepealt kangas siniseks ja siis valgega muster peale. Aga reservainega trükkimine on vanem ja väärikam.) Seejärel värvitakse kangas spetsvannis (vt allpool fotosid) 85 kraadises sünsteetilise indigo lahuses 1 minut korraga. Reservainega muster jääb valgeks, st ei võta sinist värvi külge. Kahjuks ei saanud ma täpsemalt teada, kas kogu kangas pannakse korraga sisse või kuidagi jaokaupa. Viimane variant tundub loogilisem.
Peale värvimist tuleb reservaine mingi aja jooksul maha võtta. Seda tehakse väävlilahuses!
Järgneb loputamine, pesemine ja siis omakorda tärkliselahusega töötlemine ehk tärgeldamine.
Seejärel kuivatatakse ja triigitakse. Iga asja jaoks on oma masin:) Isegi kuivatamiseks on masin, aga meister on ehitanud hoovi ka kuivatusrestid - milleks elektrit raisata, kui päikest on Ungaris külluses! Seega eelistatakse kangavärvimist suvel ette võtta.

Meistrisilt maja tänavapoolsel müüril.

Kovacs Miklos on trükkimisega tegelenud 63 aastat, sai selle ameti pärandusena. Pöörake tähelepanu, millised elegantsed vuntsid!

Trükipakke on ca 500, igaüks umbes 15 cm lai ja 80 cm pikk. Mustri taob meister käsitsi, telekavaatamise ajal. Fotol lähemalt näidatud pakul on 20 000 mustrinõela! Ühe õhtuga jõuab umbes 10 x 10 cm mustrit teha..

Trükkimismasin, pakk asub pildil valgest kangast allpool põiki. Teisel fotol näha kangas alt vaadates.

Masinad on auväärses eas. Kuna meister on väljaõppinud masinist, on ta kõiki masinaid edasi tuuninud, varustades need elektri ja varugeneraatoritega (generaator alumisel fotol).

Selline on värvimistünn, sealt liigutatakse kangas sujuvalt läbi. Ikka ei tea, kuidas täpsemalt, mingid rullid ja kangid igatahes paistsid.

Väävlilahuse tünn ja loputamise tünn.

Tärkliselahust ootavad kangad..

Kuigi on olemas ka kuivatusmasin, eelistatakse kangaid vabas õhus kõrgetel kuivatusrestidel kuivatada. See on umbes 2 meetrit lai ja kümmekond meetrit pikk.

Triikimismasin.

Viimane masin. Viimistletud kangas volditakse meetri kaupa, et pärast oleks seda lihtsam ostjale välja mõõta. Vanasti olevat Ungaris hoopis teised mõõtühikud kehtinud, aga selle süsteemi kirjeldus osutus meie tõlgile üle jõu käivaks. Nii palju siiski, et igasugu töötlemiste tulemusel tõmbab kangas esialgsest pikkusest neljandkiku kokku.

Kangast on võimalik ka topeltlaiuses trükkida, sel juhul on see ka 2 korda kallim. Fotol näha kangaid ja mustreid, mida tehakse spetsiaalselt ungari söögikohtade tarbetekstiilide jaoks (laudlinad, kardinad jm).

Meister ise kannab oma kangast õmmeldud särki:) Fotol oleme ühes tema lapselapse söögikohas, kus ta end väga koduselt ja võimukalt tundis - kohe uksest sisse astudes kukkus ta lapselast kamandama:) Naljakas vaatepilt, kuigi sõnadest ei saanud tuhkagi aru.

Nonii, lõpuks saime ihaldatud paradiisi - kodupoodi. Valik võttis silme eest kirjuks! Oli nii laudlinu, põllesid - Mammi õmmeldud, kui ka kangaid. Kuna me osutusime heldeiks klientideks, viidi meid ka keldrilattu, kus seisid virnades kangarullid, mida pidime ümber tõstma, et soovitud mustrit kätte saada. Mustreid oli veel rohkem kui poes (neerudega jms). Mina igatahes jätsin kogu vahetatud raha neile (ostsin 17 m erinevaid kangaid, Hundu pisut vähem). Meeter 80 cm laiust kangast maksis u 75.-. Jäime oma tehingutega koguni nii palju hiljaks, et meie buss läks ära. Itsitasime, kui kujutlesime, mis oleks siis saanud, kui kogu meie kolleegide kamp oleks poodi lahti lastud:) Pärast sõidutas papi meid sööma (ajades, muhelus näol, "tranduleti" PULDIGA töötavast garaažist välja) ja minutilise täpsusega järgmise bussi peale.

Minu ostetud kangad - teen neist kleidi, seeliku, põlle jne. On ju ilusad?

Alumisel fotol ülevalt vasak kangas on väga vana mustriga. Seda lasime keldrilaos spetsiaalselt kaevata (õigemini terve kangahunniku ümber tõsta, kuna kangas asus kõige all), kuna see on nii Kihnu:)

Näitusest ja trükkimisest Ungaris

2009-12-05T08:25:00.001-08:00

25.-29. novembril toimus meil hea sõbra Mare Hundiga (edaspidi Hundu) reis Ungarisse Keckémeti nimelisse väikelinna. Eesmärk: näituse "Eesti mänguasi - traditsioon ja tänapäev" ülesseadmine kohalikku mänguasjamuuseumi.
Meie näitus on valminud Tartu Mänguasjamuuseumi ja minu töökoha, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna ühistööna (algselt pidi näitus toimuma Portugalis, aga segastel asjaoludel kolisime selle hoopis Ungarisse).

Näitus tutvustab traditsioonilisi Eesti talulaste mänguasju (väljas on vanade esemete koopiad või analoogid), mille kõrval on eksponeeritud värvika kontrastina Eesti rahvakunstist inspireeritud kaasaegsed mänguasjad ja lauamängud, mis on valminud rahvusliku tekstiili üliõpilaste õppetöödena viimase 10 aasta jooksul.
Kuna olen nimetatud eriala vilistlane, on näitusel ka mitmeid minu valmistatud asju: nt kootud lestakala, tikitud part, lauamäng "Kihnu doomino" (NB! saab osta Eesti Loomeagentuurist: www.loomeagentuur.ee) jt.

Nüüd kõigest lähemalt:
25. november 2009
Pidime Ungarisse sõitma läbi Helsingi (alustasime teekonda k 8:25). Kõik algas hästi.. kuni selgus, et Helsingi kohal on udu ja meie lend hilineb. Hilineski. 25 minutit. Jäime järgmisest lennust Budapesti maha (kuna puudus kogemus, et lendude vahele võiks planeerida rohkem aega kui pool tundi).
Õnneks saime piletid õhtusele lennule läbi Varssavi, mis tähendas aga terve päeva raiskuminemist ja Helsingis munemist. Munesime. Käisime soome disaini kaemas ja akadeemilises raamatupoes. Pettusime kesklinna salatikohvikus - meie rahas 150 kroonine caesari salat oli kokku segatud eelpakitud materjalidest (s.h ülekuivanud röstsaiakuubikutest) ja soolasest majoneesist, kokku maitses see pehmelt öeldes kehvasti, ja latekohvgi oli leige ning väga lahja. (Kuigi soomlasi ja eestlasi tituleeritakse maailma suurimateks kohvijoojateks, meile erinevatest soome kohvikutest see mulje ei kinnistunud.)
See kõik oli väsitav. Budapesti jõudsime hilisõhtul.
Võõrustaja, Keckémeti Mänguasjamuuseumi direktriss Àgnes Kalmari, külalislahkus algas sellega, et käis k 23 ajal meile poest võileivamaterjali toomas, kuna kartis, et oleme näljas. Sama jätkus järgnevatel päevadel - süüa saime kuninglikult..
Ööbisime ühes odavas kesklinna hotellis kiriku kõrval (mis äthendas, et hommikuti äratas meid lakkamatu kirikukellahelin).
PS Kecskémet on u Tartu suurune linn Budapestist 100 km lõunas.

26. november 2009
Kella 8-st hommikul jalgadel. Näituse ülesriputamine. Jalgadel 12 tundi. Väsinud.

Näitus on avatud 27. nov 2009 - 21. veebr 2010 Kecskemeti Mänguasjamuuseumis. Asub teisel korrusel, mis kujutab endast ringset rõdukorrust. Terve ring on meie näitus.

27. november 2009
Juba talutavam. Näitus õnnestus esmaklassiliselt. Kohale tulid ka sõbrad Eesti Instituudist (kes olid meil aidanud asju ajada ja silte tõlkida). Meid tervitasid väikesed ungari lapsed rahvariietes. Laulsid ja tantsisid. Meie avakõnesid tõlkis EI-s töötav ungarlanna Réka. Nii meie kui Agnes Kalmar jäime kõigega väga rahule. Tegime kingitusi ja saime kingitusi. Õhtul tähistasime nö töövõitu Boras'i nimelises, väga õdusas ungari rahvusrestoranis. Vein..

28. november 2009

Ainus vihmane päev meie sealviibimise ajal. Tavaliselt päike siras ja pooled puud olid veel rohelised.

Päev läks kohalike muuseumide külastamise tähe all: Mänguasjamuuseum, Naiivkunstimuuseum (mis asub eelnimetatuga ühel territooriumil, moodustades huvitava kontrasti ümbritsevate kortermajadega) ja Rahvakunstimuuseum.

Esimene pilt: Naiivkunstimuuseum, kus oli ülal rikkalik näitus; teine: Mänguasjamuuseum (allservas pisut näha ühes tükis puust pinki, nagu meil haabjaid tehakse).

Päev lõppes Agnese vanema poja sünnipäeva tähistamisega kohalikus noortemajas. Kohal oli iga laupäevaõhtune rahvamuusikaansambel ja uskumatult palju noori ungarlasi, kes väidetavalt vihtusid tantsu väikeste pausidega hommikuni (pole sugugi lihtne - teate ehk küll ungari tantse:))