Eriala näitus/Exhibition of the graduates from ENT

Foto: S. Urvak, plakat: L.-L. Viitkin,
modellid: L.-L. Viitkin ja K. Jõeste,
mantlite autorid: L.-L. Viitkin ja K. Lehtma
inspiratsioon: ERMi säilik Ansekülast

Rahvusliku tekstiili eriala alustab peagi tänavusi lõputöid tutvustavat näitusetuuri. Avalöögi saab see seoses rahvarõivakonverentsiga reedel Tartust Eesti Rahva Muuseumist kui ühest meie põhilisemast inspiratsiooniallikast ja koostööpartnerist (mõelgem sealsele tohutule tekstiilikogule!), misjärel suundub edasi Võrumaale, Tallinnasse, Viljandisse ja lõpuks veel Palamusele. Täpsemaid kuupäevi reklaamime rahvusliku käsitöö osakonna FB lehel jm.

Näitust kujundan põhiliselt mina, suurt abi olen saanud osakonda tööle asunud Liisi-Lylt, kes aitas Kulkasse rahataotluse teha, organiseeris suhtlust lõpetajatega ning kujundas plakati. Peamiselt minu kanda on olnud kõik muu mudru, mida sellise mastaabiga näituse puhul on üüratult palju alates kontseptsiooni püstitamisest, näitusepindade otsimisest, läbirääkimistest, siltide-tekstide tootmisest, fotode tellimisest ning lõpetades igasugu muude jooksvate ja lõputuna näivate probleemide lahendamisega. Kui keegi arvab, et näituse korraldamine on käkitegu, mõelgu uuesti! Kuigi olen jõudumööda koostanud neid juba neli aastat, ja omandanud selles teatava vilumuse ja ahvikiiruse, siis mõtlen ma alati kolm korda läbi, kui võtan vastu otsuse korraldada suuri näitusi. Erialale on taolised üritused muidugi kasulikud, kuid arvestama peab ettevalmistusperioodi intensiivsusega, mis tahab kogu muu elu enda alla matta. Seega ärgu imestatagu, kui me väikestest näitustest mõnikord kiiretel aegadel keeldume või laseme neid võimalusel üliõpilastel vedada. No lihtsalt ei ole jaksu nii palju kui tahaks. Oleme ju erialal põhiliselt Avega kahekesi tööl -  ma mõtlen meid kui inimesi, kes töötavad igapäevaselt Akadeemias kohapeal ja tegelevad uksest-aknast sissesadavate kohe-lahendusi-vajavate-küsimustega.

Teisest küljest on aga näituste juures ka üks väga nauditav aspekt, see on kiitus publikult. Meie erialal tehtud asjad on niivõrd erilised, et näituste edu on alati 100-protsendiliselt garanteeritud. Siit üleskutse vabatahtlikele: kui soovite meid edaspidi aidata näituste püstitamisel, võtke minuga julgelt ühendust! Nii toimides võimaldate RT sõnumit laialdasemalt levitada! Abi oleks juba üsna pea vaja, aga sellest siis lähemalt FB-s, kus teen vastava üleskutse. Hakake rahvusliku käsitöö osakonna sõpradeks ja saate kõik uudised kiiresti kätte!

Exhibition of the specialty of Estonian Native Textile - "Flying Out" - will be opened on Friday in Tartu. It has been compiled from the final works of this year 21 graduates and will be shown in different towns of Estonia 'til the end of December.

Muhu jakk ja kleit/Muhu jacket and dress

Fotod: Sanda Urvak

Rahvusliku tekstiili tänavuste lõputööde sarjast tellisin ma oma mõõtudele päris mitu asja. Kapis on küll igasugu huvitavaid riideesemeid, kuid esinduslikke, s.o rahvuslikke mitte ülearu palju. Eriala juhina tuleb esindushetki küllalt tihti ette, nüüd on hea omast käest võtta.

See imeline jakk on sündinud Ilme Kossesoni tikkimismasina all. (Õmblustöö on teostanud professionaalne õmbleja Anne ühest paljudest Viljandi töökodadest.)

Algul ei olnud mul mingit jaki- ega kleidimõtet, aga kui Ilme tuli ühele lõputööde arutamise koosolekule selle kauni sitsikangaga ja veel kärtsuma kleidiriidega, siis hakkas mu edevuselambike peas kohe tööle ja panin oma nime kirja.

Jakile annavad vurtsu roosad masintikanditega varustatud kandid ja selja taga olev kolmnurkne äär ehk nipp. Kuigi tegemist on väga traditsioonilise esemega, siis lõiget on pisut tänapäevasemaks kohendatud, et ta seljas mugavam oleks. Samuti on lisatud vooder, mis on välja lõigatud ühest vanast jahukotist, numbrid ja kirjad puha peal. See jääb mul täpselt selja peale, sissepoole muidugi.

Ilme kavandas mulle ka roosa kleidi. Kuna keegi teine ei julgenud kärtsroosat kleiti enda nimele vormistada, siis mina kui vana kala ekstravagantsuse alal alistusin enamuse survele (kõigi pilgud jäid minu peal pidama, kui oli arutelu, kellele teha) ja panin ka selle eseme taha oma nime. Originaali on võimalik oma silmaga kaeda üsna pea. Nimelt meie kevadistest lõputöödest koostatud näitus toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumis 14.09-14.10, Võrumaal (koht täpsustamisel) oktoobri teises pooles ja Tallinna Rahvakunstigaleriis 6.-19.11.

Kuna kõike seda ilu on niiiiii palju, siis jakki ja kleiti korraga ma ei kanna, roosat saab lihtsalt liiga palju!

My other jacket is traditional Muhu, and it was created by Ilme Kosseson, this year graduater from the Estonian Native Textile curriculum. She made me both jacket and dress which I prefer to wear separately. Embroideries were made by machine, originally those were also machine-embroidered as they signified the rare and valuable handmachines of that era (the beginning of the 20th century). Everybody could not afford those so they meant to show the wearer's wealthy state.

Kihnu jakk/Kihnu jacket

Suvel õppisin õmblema Kihnu sitsijakki. Kuna Ameerikast tellitud kangas ei jõudnud õigeks kuupäevaks kohale, vaid täpselt peale kursust, siis tegin oma esimese sitsijaki ühest paljudest Ungarist toodud indigokangastest. Õige riie peaks olema valgel, roosal või punasel põhjal väikese lille- või neerumustriga ja seda kantakse punase kördiga. Minu sinist jakki kantaks Kihnus vaid leinakördiga - punasega ma seda kanda ei tohiks. Kuna mul leinakörti pole, siis hakkan oma jakiga käima tänapäevasel moel ehk siis tavaliste linnainimeste riietega, nagu teksapüksid jms. Tore moodus rikastada oma garderoobi rahvusliku nüansiga!

Jaki tegemist õpetas Kihnu naine Annika. Sain teada, et kihnlased ei pööra erilist tähelepanu jaki sisemise külje korrektsusele: servi ei ääristata ei käsitsi ega masinal, kuna hargnema see nagunii ei hakka. Kehakohased sissevõtted saavutatakse vaid nöörvoltidega rinnaesisel, taljejoon tuleneb lõikest.

Jaki kaheosalised varrukad olgu pigem lühemapoolsed (siis ei sega see töötegemist!), kuid pidulikumad jakid võivad olla ka tavalised normaalpikkuses varrukatega. Endale tegin "kukekad", sest nii meeldib rohkem. Varrukate õlapealsed voldid on samuti maitse asi, neid võib teha, aga paljud ei tee ka. Krae ja kandid ei ole lõikekohased, vaid lõigatakse välja sirgelt otseriidest. Siis ei lähe kaunist kangast raisku. Nööbid peaksid olema pigem kontrastsed, kuid olen Kihnus näinud ka tagasihoidlikke, kangaga ühte tooni nööbiridu. Paljud armastavad oma jakke kaunistada värviliste tipetega (kolmnurksete kangast sakikestega krae või nööbirea servadel), aga et minu riie oli niigi väga dekoratiivne, otsustasin neid mitte teha.

Kui aega saan, siis teen ka valgel põhjal roosade lillekimpudega jaki, nii tore oleks Kihnu minnes oma poolehoidu nende kultuuri vastu väljendada. Kevadel, kui käisin oma kördiraamatut esitlemas, küsisid paljud kihnlased, miks ma ei julge körti selga panna. Et kui kannan õigesti, siis pole selle vastu kellelgi. Ma arvan, et seda enam ongi  mul nüüd põhjust proovida, kui on olemas ka õige ja ilus jakk, sest põlle ei tohi ma nagunii kanda, kuna pole abielus.



Kihnus hakati sitsijakke valmistama 20. saj algul paralleelselt villaste, samalõikeliste jakkidega. Lõige tuli saarele ühe rätsepaga. Umbes taolisi jakke kanti tegelikult terves Eestis, kuid lõige ja kaunistused erinesid piirkonniti. Muhus oli seljatagune aluäär nipiga ehk kolmnurkse tipuga, Kihnus on see kumer. Vormsil on aga jaki lõige palju avaram, mitte nii taljes. Ka värvieelistused olid erinevad, nt Vormsil eelistati valget ja sinist, Muhus (tõenäoliselt) kirsipunast, Kihnus, nagu öeldud punasest valgeni (pluss erinevate kurbusega seotud körtide juurde vastavat tooni).

Mul on olemas ka Muhu jakk, hirmus ilus. Aga seda näete järgmises postituses!

Fotod tegin viitsütikuga ise, kuna polnud abilist võtta.





This entry is about Kihnu traditional cottonjackets. The blue version is originally meant for sad occasions, regurarly they wear red, pink or white jackets with red skirts in Kihnu. As my fabric arrived after the sewing course I had to make it of the Hungarian indigo fabric instead. As soon as possible I'm going to make the white jacket too.

I thoroughly described all the sewing methods but can't translate them in detail. Better enjoy the pictures!

Heie/Just

Elu on nagu see seelikulõim, tuhat tegemist või rohkemgi?

Ei ole ma kuhugi kadunud, valminud/valmimas on kolm paari kindaid, mida näitan siis, kui olen välja mõelnud, kuidas neid pildistada. Ega seegi kõige lihtsam pole, teate ju küll! Ja alustama peab veel kolme paari.

Noja muidugi ruuduline seelikukangas... olin liialt optimistlik, kui arvasin, et 21. augustiks ehk tööle naasmise ajaks on see valmis. Nüüd olen seadnud märksa realistlikuma tähtaja: loodan jõuda paari kuuga.

Rahvariidekoolitus vilistlastele kestab novembri lõpuni. Käin usinalt kohal. Eile-täna alustasime oma kampsunite õmbelmisega. Kehaosa on valmis, varrukadki said otsa traageldatud. Sõitsin niimoodi, selle traageldisega jalgarattal koju, oli vist kentsakas vaatepilt  - ei tahtnud kortsu ajada.

Teha on palju, algamas on palju. Pisut nagu kõhe hakkab. Aga energiat sellega toime tulemiseks on õnneks kogunenud.

Algab eakate käsitöömeistrite tööturule lõimimise projekt, millest FB-s ja ajalehtedes kõvasti pasundatud. Mina ja Anu oleme silmuskudumise üüberid, nagu meil omavahel naiskonnas selle ametikoha kohta öeldakse.

Algab kool, uus õppeaasta nii mulle kui pojale, kes alustab Viljandi Vaba Waldorfkooli esimeses klassi koos teise 14 õpilasega.

Uued rahvusliku tekstiili kaugõppekandidaadid tulevad 22.-24. augustil eksameid tegema. Nädalakese võtame veel avaldusi vastu, hetkel oli 14 esitanut.

Suvelõppu tähistame perega aga pidulikult ja suurejooneliselt. Kõigepalt ämma 70. juubeli tähistamisega ja seejärel Tallinnas Von Krahli Gilgameši vaatamisega. Selline action käimas!

In this blog entry I described my life at the moment. Making new gloves, learning to make folk costumes, preaparing to take new students to the distance course, becoming a proud mother whose son is starting waldorfschool this autumn, starting with lots of craft projects. Never-ending story of August, I guess. Vacation is on it's final line, mind is ready for the new work-year. Before that we'll celebrate my mother's in law big jubilee (70) and watch the intruiging theatre piece at Tallinn Von Krahl Theatre. The summer of mine is about to end with great joy, elegance and pomp!

Kindad müügis/Gloves on sale

Tõin oma kindad Tallinna poest ära ja panin nad Anu Raua kutsel tema kodugaleriisse müüki (Kääriku talus Heimtali Muuseumi lähedal). Koos kolleegi Christi Küti suurepäraste põimevaipadega moodustavad nad toreda terviku ja pääsevad paremini esile. Fotolt paistab, millised on parasjagu müügis. Lisaks müün ka nelja paari randmekatteid.

Avatud on aga ka otsetellimuste voor, praegu on sooviavaldusi laekunud neli. Kui sinagi soovid endale minu kindaid, võta palun ühendust meiliaadressil, mille siit blogist leiad.

I brought my gloves away from the craft shop from Tallinn. Now they are on sale at Anu Raud's home gallery in her farm near Viljandi. My gloves with the wonderful tapestries of Christi Kütt make really nice wholeness.

Kindaid hakkab sündima/There are gloves in the air

Peaaegu valmis Muhu kindad/Almost ready Muhu gloves

Parasjagu on mul käsil ringisõitmise puhkus. Hea, kui kudumiskott kaasas on, saab pikki vahemaid kasulikult sisustada. Ka eile Folgil võis mind muidugi mõista näputööga näha:) Lõpetasin ühed tellimuskindad ja tikkisin teisi, ühtesid vanade kinnaste koopiaid. Vahel peab end kordama, kui midagi on ekstra hästi välja tulnud. Noh, ja ega ma päris täpselt sama ikka ei teinud ka, ranne tuli pikem ja vastavalt sellele ka tikand. Jutt käib neist valgetest kinnastest.

Edasi on plaanis eesti-arani kindad teha, kui mõte täna õhtuks tööle peaks hakkama. Vaja ju uued lõngad järjekordseks sõiduks valmis panna. Hetkel ei ole veel ühtegi suurepärast ideed, seega pole aimugi, mis värve peaks võtma. Selgitasin välja, et Arani saartel on kõikvõimalikke palmikuid harrastatud, kuid ühtegi kindakirja moodi mustrit ma ei leidnud. Ilmselt tuleb siis kombineeridagi palmikuid ja eesti kirju. Hommikuks peab mõte igatahes küps olema, muidu tuleb mõni muu töö kaasa võtta.

Natuke reisist ka: lähen külla Muhumaale oma ristiemale - kindlasti vaatan kohalikud käsitööpoed üle! -, peale seda veedan oma iga-aastase kohustusliku suvepäeva lapsepõlvelinnas Haapsalus, kus kohtun Nancy Bushiga, tuntud estofiilist kudujaga, kes toimetas mu raamatu ingliskeelseid juhendeid. Nancy tahab mult oma kollektsiooni jaoks kindaid osta ja ka muidu kudumisteemadel juttu puhuda. Tuleb tore kesknädal!

Right now I'm having a vacation full of driving. During the trips it's useful to have my knittingbag along. As I'll start a new journey tomorrow morning to Muhu Island I have to figure out which yarns to put into the bag, these suppose to become Estonian-Aran gloves although there is no brilliant idea in my head at the moment yet. I'm considering combining Aran cables and Estonian mitten patterns.
After visiting my godmother on Muhu, I will have a nice break in my childhood town Haapsalu where I'll meet Nancy Bush, the wellknown knitter who is keen on Estonian knitting tradition as well. She helped me with my book, edited knitting instructions in English and now she would like to meet me and to buy a pair of my gloves for her collection. It's going to be a nice week!

Help me to find Irish (Aran) patterns!

I received an order from an Estonian man whose wife comes from the Aran Islands. He asked me to knit a pair of gloves for her using patterns combined of both Estonian and Aran origin. I tried to search from the Internet but found very few. It only confuses me because I'm not certain what is authentic Aran and what is not..
So I really hope for your kind help, please provide me with some knowledge and further reading, share some nice links of Aran patterns etc.!

Lilltikand/Flower Embroidery

Märtsis alustasin vilistlaste rahvariidekoolitusel Põhja-Eesti lilltikandi tööproovi linasele kangale mulineeniidiga. Mõte oli proovida suures raamis tikkimist (juh. Silja Nõu). Kasutada tuli sidepistet, mis tundus algul väga võõras, keeruline ja harjumatu. Ei tohtinud ka liiga tihedalt või liiga hõredalt tikkida.

Tegin algul ühe lille valmis, ja siis jäi asi aja- ja motivatsioonipuudusel seisma, arvasin ka, et enne Silja kommentaare ei peaks ehk aega raiskama, kui pärast tuleb hoopis üles harutada. Vaikselt hakkasingi uuesti tiksutama mai lõpus, kui Silja oli ühel järjekordsel kokkusaamisel tagasisidet andnud ja soovitanud üht-teist tikkimisstiilis muuta, aga täitsa lõplikult kätte võtsin peale jaanipäeva. Kuigi ma pole aega mõõtnud, siis arvan, et see poolik käistetikand (täistikand oleks kaks korda nii lai) võttis kokku vähemalt 40 tundi, aga võis vabalt ka rohkem olla. Ei usu, et ma oma elus veel vaba-tahtlikult midagi taolist ette võtan. Unistus on hoopis Lihula tekki tikkida, seda peaks idee järgi olema palju lihtsam ja lõbusam teha, aga eks siis paistab, kui ma kunagi selleni üldse jõuan.

Ma ei oska öelda, ja ega see mind tegelikult väga ei huvitagi, mis kihelkonnast see P-Eesti muster konkreetselt pärit on. Sel polegi tähtsust, sest värvid valisin täitsa ise, midagi taolist pole ma kunagi ühelgi originaalesemel näinud. Seega võib julgelt väita, et antud tikand on tänapäevane edasiarendus. Ka funktsionaalselt ei saa sellest mitte käised, vaid teen suvekoti, kui ükskord vaim peale tuleb.

Yesterday I finished a sample of the Northern-Estonian style flower embroidery (linen fabric, cotton threads). These kind of patterns were used on our folk costumes: on shirts and headgears. The idea was to try embroidering in the big frame that I had never done before. It turned out quite complicated and right now I suppose I'll never try that again, although the outcome is beautiful and correct. I choosed my own colours, originally they never used this kind of combination. I'll make a summer bag out of it. In total it took ca 40 hours of sitting, so you could imagine how much  it will take to embroider the full set of motives (mine was half of the original size)!

Puhkuse viljad 2/Fruits of the Holiday vol 2

Kolmest randmekattepaarist kaks said peaaegu ühesugused. Kuna viibisin parasjagu sõidus - olin ema juures Raplas, kus ma ei pidanud lillegi liigutama, sest söök sai iseenesest lauale jne -, oli mõistlik ühtede valmissaamisel kohe teisi alustada. Üks paar läks neist kahest, nagu juba eelmises jaos öeldud sai, kingiks ühele rootsmannile, teine paar (mis on pildil üksikuna näha) läks kingiks mu sõbrale. Nagu näha, kudusin need kenasti käejoont jälgides, vastavalt kasvatusi tehes, kuna muidu oleksid nad lihtsalt igavad torud. Inspiratsiooniks oli Tarvastu tanu otsaesise ristikpistetikand ehk tanumaal.

As promised, in this entry I introduce the other pairs of Mulgi trio. These were inspiried by the embroidery of the Tarvastu headgear. I knitted them following the handline.

Sitsihulludele kommertsteade/Commercial for the cotton lovers

Meil tuleb varsti vilistlaste rahvariidelaagris õmmelda Kihnu sitsijakke. Hakkasin siis täna internetis ringi tuulama - mul on kodus kangaid küll, aga kõik on liiga väikesed jupid -, alustades otsinguid kõigepealt oma vanast lemmikust Inglise Ebayst. Leidsin sealt rida lahedaid lille- ja neerukangaid, kuid siis selgus, et need kuulusid kõik ühele müüjale, ja et see müüja EI POSTITAGI Eestisse. No pagan! Aga ma ei heitunud, kopeerisin kangaste nimetused guuglisse ja asusin jälgi ajama. No leidsin siis hunniku igasugu toredaid kangapoode, kuid üks jäi silma oma haruldaselt maitseka valiku poolest. Etnograafiliste kangaste otsijatele tõeline pärl, ma arvan! Hinnad pole eriliselt kallid (kui saatekulu välja arvata) ja maksevõimalusi on erinevaid.
Isu tekitamiseks teile ühe kanga pilt, mille ma endale välja valisin. Ühtekokku ostsin kolm kangast, hakkan neist jakke ja pluuse tegema (õigemini õmbleja teeb, ma ise olen selliste asjade jaoks kroonilises ajahädas). Loodetavasti jõuavad need kohale õigeks ajaks. Kui ei, eks siis tule oma varudest Ungari indigokangas taaskord välja koukida.
Mõtlesin algul, et olen kade ja teistele oma viimase aja parimat avastust ei jaga, kuid kuna seal poes on imeilusaid kangaid sadades - mul võttis ikka metsikult aega, et välja selgitada oma lemmikud -, siis küllap jagub igaühele midagi erilist ja erinevat:) Head tuuseldamist! http://www.shabbyfabrics.com/

In Estonia there are plenty of women who adore vintage, or as we call them - ethnographical - fabrics. Especially we love paisleys and small flowers. Huge was my discovery when I found a very lovely and elegant webshop where you can find loads of beautiful cotton fabrics. Yes, you could make patchwork out of these but I ordered some fabrics to make three folk jackets that will suit with my ethnostyle clothing very well. Visit http://www.shabbyfabrics.com/ and you won't regret!