Niisiis kampsuni, mille eeskuju asub Eesti Rahva Muuseumis, sünnilugu:
Kampsuni kudumise mõte sündis sellest, et võitsin ühel Osta.ee oksjonil muhu stiilis vaskse vööpandla. Lasin ühel toredal Tartu Kõrgema Kunstikooli nahatudengil teha sellele vöö ka külge. No aga mida hakata ainult vööga pihta?
Ei mäletagi enam, millal ma kapsunit kuduma hakkasin (vist umbes 3 aastat tagasi), kuid kindel on see, et ühevärvilise pinna kudumine viskas ühel hetkel täielikult üle. Tüütu-tüütu-tüütu! Poolik kampsun jäi lõngakorvi oma aega ootama - kui ma ei eksi - 9 kuuks (!).
Kui ma ta ükskord korvist välja võtsin, hakkas asi huvitaval kombel kosmosekiirusel edasi arenema. Tikkimisest sai vahukoor maasikatega:) Ja kuigi ma pole maailma parim tikkija, jäin tulemusega rahule. Olen saanud meeletult komplimente - nii et kogu see õudne vaev läks ikkagi asja ette! Soovitan igaühel elus vähemalt üks väga keeruline asi valmistada: on, mida vanaduses meenutada..
Järgmiseks ehk võtan ühe muhu vaiba tikkida? ...
Jälle vahin, silmad punnis, seda võimsat kampsunit! Minu puhul oleks, muidugi, vastupidi - kudumine vahukoor maasikatega ning tikkimine vanaks läinud maksapasteet.
VastaKustutaSee on tõesti imeilusa kampsuni imeilus koopia.
VastaKustutaSee on inspireeriv ja muidugi nii romantiline.!
Wow, what a beautiful embroidery.
VastaKustuta