Uus vana kott

Aastal 2001. a olime rahvusliku käsitöö õppejõudude ja kaastudengitega sõitmas Lätti mingile kindakonverentsile. Ma pole ju ei enne ega pärast seda varianti Lätis käinud. Jäigi käimata. Eelmisel õhtul oli mul tõusnud palavik ja pidin voodisse jääma..

Kui esimene palavikuhoog oli möödas, pidin kuidagi oma pettumust käsitöösse valama. Tikkisin suhteliselt tüüpilise kihnu tikandiga villase koti, ainult värvid ja mustrite paigutus on teistmoodi. Tänasel päeval hakkab mulle mulgi/kihnu tikand pisut isegi vastu, eriti kui seda kõik ja kõikjal kasutavad - üleekspluateeritus ei tule ühelegi kujundusvormile kasuks (mõelgem kasvõi minimalismile, mis vahepeal vallutas pea kõik eesti kodud, mis ajakirjadesse püüti).

Nojah. Kott sai vahepeal väga vanaks. Harutasin vana voodri lahti ja panin uue, neerulise muide! Sangad said ka uued ja niimoodi ongi kott jälle kasutatav. Ära viskama ei hakka ma seda tõenäoliselt kunagi - kõigest hoolimata on kihnu tikand armas ja lihtne. Elagu käsitöö!