juuli 27, 2010

Kaltsuvaip

Et koju oli kogunenud paras hulk vanu T-särke, otsustasin need taas kord kaltsuvaibaks vormistada. Ka vastav tellimus laekus just õigeaegselt: ema ülemised naabrid oli ta köögi talvel üle ujutanud (lausa fekaalid olla põrandal hulpinud, väkk!) ja eelmine vaip päästmatult hukka saanud. Särke pidin juurdegi ostma, sest tahtsin teha raskemat vaipa, kust lõim ei paistaks, ja taustatooni jaoks oma materjali nappis. No lõikusingi terve juunikuu õues pingi peal tolmu vältimiseks neid va särke. Muide, kes veel ei tea, siis iselõigatud kaltsu eelis on selles, et lõpptulemus jääb oluliselt maalilisem ja tundlikum kui ühevärvilisest valmiskaltsust, mida saab osta nt Türilt.
Selline see vaip saigi. Värvid lähtuvad etteantud interjöörist, pikkus sai hajameelsusest tingitud totra arvutusvea tõttu 25 cm lühem, ka laiusest tõmbas vaip kokku hulga rohkem, kui olin arvestanud, ehkki õnneks mitte väga hullult (10 cm). Eks veniva trikotaažmaterjaliga ilmneb üllatusi ikka, eriti kui kood vaipa keskeltläbi ühe 3 aasta jooksul.
Mustri suhtes võin öelda, et mul on nõrkus täppide ja hammaste vastu, ei saa kunagi vastu panna nende kudumisele. Mu meelest teevad nad vaiba erksamaks, kas pole?

2 kommentaari:

  1. sjuuperilus:) kole ilus (oksüümoron:p)

    VastaKustuta
  2. Ilus vaip! Ja iselõigatud materjal on mõnus - valmistrikotaaž kuidagi tuim ja liiga korrektne.

    VastaKustuta