Lapilaines 2: vardakotid/In the Mood of Patchwork 2: Knitting Bags

Kuna Eestis on vardakudumine olnud läbi aegade praktiliselt vajalik oskus, siis olid kudumite hoidmiseks ja kaasaskandmiseks tarvitusel mitmesugused iseõmmeldud kotid. Nende tegemiseks kasutati peamiselt muudest õmblustöödest järelejäänud kangajuppe-lappe, mida kenasti kokku kombineeriti. Mõned olid kujult kandilised ja piklikud, mõned aga ümara põhjaga, ringselt kokku õmmeldud.

Eesti Rahva Muuseum: A566:173, A 490:152, A 447:379

Kotid olid voodriga, kotisuud tõmmati kinni pealtega, nii et neist moodustusid käele riputamiseks sobivad sangad. Sedamoodi oli võimalik kotti alati kaasas kanda ja igal vabal hetkel pooleliolevat tööd edasi kududa. Paelad olid enamasti värvilistest villastest lõngadest palmitsetud. Mina kasutasin oma kottidel aga puuvillaseid paelu, kuna kotte pesumasinas pestes võivad villased paelad liiga kokku vanuda ja siis pole nad enam nii kenad. Ei või ma ju ette näha, kuivõrd on tulevased ostjad valmis kotte käsitsi hooldama. Seepärast otsustasin oma kottidele puuvillased paelad õmmelda.  Ja mis seal salata, niimoodi pisut ka tööaega kokku hoida, et lõpphind kujuneks soodsam.

Minu tehtud kotid

Oli igavesti mõnus tegemine. Kangaste kokku sobitamine oli mingis mõttes lausa meditatsioon. Tellisin neid ka Inglise Ebayst juurde, et aga ilusam saaks. Kõige suurem töö nende kottide juures ongi kangaste valimine, kokkusätitamine ja lõikamine. Õmblemine on asja juures kõige mehhaanilisem tegevus, mis rohke harjutamise tulemusel aina kiiremini ja kiiremini hakkab minema.
Kangaid kogunes mul mitmeid aastaid. Usun, et teate, millest räägin - niikui midagi ilusat (eriti tore, kui neerumustriga) näed, ostad ära ja paned ootele. Kui rahaga laiata pole, siis nende korraga ostmine läheks kalliks - lõpptulemus sõltub just kangaste kaunidusest ja iga ettejuhtuv jupp selleks siiski ei sobi. Mulgi jäid paremaid aegu ootama mitmed kangad, mis iseenesest on tohutult ilusad, kuid mis omavahel kokku ei sobi. Eks tuleb edasi otsida. Ja eks saigi mul selleks korraks lapitehnika isu otsa. Edaspidi on plaanis katsetada ka ümara põhjaga kotte. Praegused, eri suurustes kotid on õmmeldud Kihnu stiilis, lihtsate ruudukujuliste lappide mosaiigitehnikas. Sarnaseid kotte tehti ka mujal Eestis, kui vaadata vanu fotosid. Kihnus tehakse veel praegugi selliseid kotte ja õmblemistehnikat on kirjeldatud ka raamatus "Mõned nopped Kihnu käsitööst".  
 




 




Knitting in the past was very widely spread skill in Estonia.  For holding unfinished stuff women used homemade knittingbags. Bags were mostly made of cotton fabric remnants that were nicely put together. The shape of the bags was facetted or round depending of the sewing technique. Bags were pulled together with woollen braids and by doing so it was comfortable to wear them on the hand. I decided to sew cotton ribbons for my bags because after washing in the machine the woollen braids could become quite felted and therefore not so esthetic anymore.
Making these bags was very pleasant for me, at some moments it felt like meditation. Combining and cutting were the most time demanding stages of the work. Sewing was the easiest.
I had gathered the fabrics for many years. As you surely know the essence of the patchwork lies in the beautiful fabrics. I ordered some from the English Ebay as well although it's pretty expensive. These bags I designed in the Kihnu style, the mosaics of the squared quilts. In the future I'll hope to try some other designes. But right now I am little tired as I have sewn several bags. I am going to sell them off. If you are interested, don't hesitate to contact me.