Rahvakunst ja autoriõigus/About folk art and copyright

Esimest korda loodan puudutada blogi pealkirjas lubatud teemat otsesemalt kui seni. Kristi käsitöömõtted. Seekord siis rahvakunstist ja autoriõigusest - esmalt ilmus artikkel Facebookis, kuid suurema kõlapinna saavutamiseks teen seda ka siin.

Lihula pulmakinnaste ainelised kindad. Foto: Grete Ojamaa

Olen viimasel ajal tihtipeale mõelnud autoriloomingu ja reprodutseerimise vahekorra teemadel. Kas need kaks vastanduvad üksteisele? Või kui mitte, siis kuidas panna neid sõbralikult koos elama? Tean paljusid käsitööinimesi-kunstnikke (nimetagem neid kunstnikeks, sest teevad nad ju originaalesemeid), kes kurdavad, et aeg-ajalt näevad nad laatadel või poodides massiliselt enda pealt kopeeritud esemeid müüdavat. Vangutame selle peale päid, aga mingit lahendust pole suutnud välja mõelda. Kasutan minagi ju oma loomingu lätetena etnograafilist materjali, mis on meile kõigile kättesaadav ja vabalt tõlgendatav - mõni nimetab seda koguni rahva varaks, tehtagu sellega mida tahes. Nojah: rahvakunsti olemus ongi seisnenud kopeerimises, kuigi iga uus tegija lisab asjale isikliku puudutuse: mõne mõnusa pisidetaili, mis eelmiselt esemelt puudub.

Ajad on edasi läinud, tegijate nimed vastupidiselt 100 aasta tagustele anonüümsetele meistritele järjest paremini teada. Oli haruldane, kui vanavarakogujatel oli taipu saadud esemete autorite nimed üles märkida. Mida aga öelda kaasaegsete, ammusest "anonüümsest" rahvakunstist inspireeritud asjade kohta, mis ei ole koopiad, vaid kasutavad üksikuid peene tasandi tsitaate? Julgen enda omi nimetada just sellesse valdkonda kuuluvaiks. Mõnikord on vihjed märgatavamad ja äratuntavamad, kuid teinekord pean ma oma asju põhjalike legendidega varustama, et kasutatud alglätted "kohale jõuaksid". Sest mõnikord olen rahvakunstiliste detailidega nii kaugele läinud, et algsest on järele jäänud vaid kõhutunne, et see on eesti asi. Ilmselt on see tase, milleni jõuavad vähesed. Pärimusekandjaks muundumine. Tasemel, kus nõudlikule värvimaitsele ja püüdlusele luua kaunis ning kordumatu ese, on asetatud ka tehnilise teostuse kõrge latt. Aga sellest ei tahtnud ma rääkida.. läheb iseenda kiitmiseks.

Tulles tagasi autoriõiguste ja järeletegemise suhtele, muutub muret tekitavaks kogu lugu aga siis, kui seda minu kas rohkem või vähem originaalisarnast tõlgendust võtab keegi teine jäljendada - kas ilma minuga arutamata või erilisi muudatusi tegemata oma nime all müümise eesmärgil või mõnes muus avalikus kontekstis. Ma ei hakka oma isiklikke konkreetseid valusaid olukordi siinkohal täpselt kirjeldama. Neist üks oli mitutpidi tõlgendatav, kuid teine puudutas mind juba palju otsesemalt: minu edasiarendus ühest vanast Eesti Rahva Muuseumis asuvast originaalkindast oli esitatud konkursile, mille žüriiliige ma juhtumisi olin. Teise inimese nimi all ja puha. See kindapaar, mis on minu blogist ja näituselt ammuilma läbi jooksnud. Ainus erinevus konkursikinnastel olid pisut teised värvid (sinise asemel punane), kuid mustrikasutus ja minu poolt lisatud pisiasjad, mis ERMi originaalkinnastel puudusid, kordusid peaaegu üks-ühele. Saatsime inimesele järelepärimise, kust täpselt ta ikkagi oma inspiratsiooni sai, kuid ta otsustas meile mitte vastata. Võistlus oli tema jaoks sisuliselt lõppenud, kuigi me väliselt mingeid samme ei astunud.

Ma ei tee probleemi, kui kasvõi siinsamas blogis või ajakirjas avaldatud asju tehakse järele oma isiklikuks tarbeks või kinkimiseks, sest sellega olen teadlikult arvestanud, kuid asi muutub ebaeetiliseks, kui seda tehakse isikliku kasu ja kuulsuse nimel. Ja mina idee autorina ei saa tegelikult mitte midagi muud teha, kui silmad lahti hoida ja sellise teguviisi harrastajate õlule koputada. Seadus mind justkui ei kaitse, või õigem oleks öelda, et käsitööliste autoriõiguste spetsialisti, kelle poole abi saamiseks pöörduda, minu teada tänases Eestis veel ei leidu. Ja tõestamine oleks nagunii sedavõrd keeruline, et parem juba eos loobuda. Rahvakunst, rahvakunst!

On viimane aeg tõstatada Eestis diskussioon rahvakunsti olemuse ja tänapäevaste nimeliste autorite tõlgendusloomingu teemadel. Kust jookseb autoriõiguste piir ja kuidas end kommertskopeerimise vastu kaitsta? Et rahvuslik stiil on saavutanud praeguseks oma haripunkti, tekib neid küsimusi aina sagedamini. Midagi peab ette võtma, kuid mida? Mõni konverents, mõttetalgud? Esialgu soovitan sel teemal ise edasi mõelda ja seejärel sellest avalikult rääkima hakata. Ehk siis jõuab kohale ka neile, kellele pole emapiimaga sisse söödetud teadmist, et teiste asju ja mõtteid luba küsimata ei võeta.

In this text I tried to look at the relations between folk art and copyright. As it's time demanding to translate such a long text into English I'll just want to request that before making money out from someone else's idea (even if she got her's from anonymous folk art), please think twice!