Kindaraamat väljas!/Estonian edition out!

Nüüd on see siis juhtunud. Raamat on valmis ja väljas. Viljandi esitlus seljataga (vt PILTE), Tallinna oma ootab ingliskeelse väljaande ilmumist. Isu tekitamiseks lasen teil heita pilgu mõnele juhuslikult valitud leheküljele. Vajuta pildile, et suuremalt näha! Poest leiad raamatu alates esmaspäevast.


Raamat koosneb kolmest osast: kunstiline osa ehk fotod minu kinnastest ja nende kõrval Kristiina Ehini lühijutud kudujanaistest; inspiratsiooniallikatena saab väikese kommenteeritud ülevaate neist Eesti Rahva Muuseumi kogu esemetest, mis mind enim inspireerisid; ja lõpuks õpetan rohkete fotode ja üksikasjaliku teksti abil sõrmkinnast kuduma ning annan ka mõned nö vabavarajuhendid tuntumate etnograafiliste kindarandmete tegemiseks. Käige muuseumides ja looge ka ise uusi kindaid! Rahvakunst alias muis.ee annab selleks külluslikke võimalusi.


Raamatu kujundas Mariann Einmaa. Kindafotod
tegime Grete Ojamaaga kahepeale.

 Kirjatud teekond - pealkirja autor Maarja Tobber, aitäh tallegi! - on jõudnud uue vahepeatuseni. Aastatepikkuse kulgemise jooksul olen mõistnud, et kirjade otsimise kõrval tuleb tegeleda ka lugude otsimisega. Püüda teada saada, kes olid need naised, kelle sõrmede vahelt imelised kindad välja voolasid. Et käsitöö polnud vanal ajal sugugi ainus töö või ajaviide, tasub otsida vihjeid naiste elude kohta ka lauludest ja lugudest. Kristiina on äärmiselt leidlikult minu antud arhiiviallikate kuivade konspektide ning oma suurepäraste rahvaluuleteadmiste põhjal välja mõelnud usutavad ja kaasakiskuvad lood kunagistest kudujatest. Mismoodi nad elasid, mida tundsid ja mõtlesid? ERMi infokillukestes leidub üsnagi palju märkmeid kindameistrite kohta, kuid ühestki pole pikemalt räägitud. Üks nimi siit ja teine sealt. "Oskas hästi kududa, tegi teistele ka." Nii jäi meil üle vaid oletada, millised võisid olla nende elukäigud.

Tänud ja kummardused kuuluvad ka Anu Pingile Saara Kirjastusest, kes tegi mulle aasta tagasi ettepaneku parasjagu näitusel olevaist kinnastest raamat vormida. Tema idee oli kaasata ka mõni kirjanik. Kuigi arutasime mitmeid nimesid, siis oli mulle südamepõhjas kohe esimesest hetkest selge, et mineviku-naiste elu oskab kõige paremini kujutada mu lapsepõlvesõber Kristiina, kellest oli vahepeal saanud rahvaluule magister - meie teed põimusid kokku üle pikkade aastate (ka sellest on nüüd juba 10 aastat möödas) Tartus, kus üks oli rahvaluule magistrantuuris, teine semiootika omas. Olime rõõmsalt üllatunud üksteise valikute sarnasuse üle, uurisin minagi ju rahvapärandit, küll esemelist - Kihnu körte, aga ikkagi. Sest ajast peale oleme taas palju kohtunud ja elu üle arutanud. Nüüd elab Kristiina juba mitu aastat Viljandis ja nii oligi selle raamatu loomine korralduslikult lihtne. Ta oli õnneks kohe nõus. Nagu ta ise eile ütles, et jutud sündisid lihtsalt, kuna olime kudumisest juba palju aastaid kõnelnud.

Anu aga on kogu protsessi targalt juhtinud, jätnud meile vabad käed otsustamaks raamatu sisu üle ja kannatlikult läbi kudunud kõik minu juhendid. Leidnud neist näpuvigu, parandanud ära. Minu tagasihoidlik arvamus on, et meil Eestis polegi õigupoolest taolisi kirjastusi, kust asjatundlikku käsitööalast toimetusabi niimoodi võtta oleks. Mul on heameel, et asjad läksid just nii. Aastatagune tühi tunne kindanäituse lõppemise pärast sai täidetud rahuloluga, et polnudki see hetk nii viivuke, vaid kestab veel. Ja kes teab, võib-olla saab väärika järjegi?

Aeg on küps, inimesed ootavad ehtsust. Oleme tüdinud kõigest eurolikust, tasapisi kisume võltskihi endilt maha ja otsime algupärast. Selge see, et me ei saa enam täpselt samas vormis saja aasta taguseid asju tänapäeva üle tuua. Kuulus lingvist Roman Jakobson on öelnud, et asjad, kombed, traditsioonid, mis saavad aja jooksul uusi funktsioone ja mida sobitatakse muutuvate oludega, elavad edasi, samas kui need, mida keegi enam ei tarvita, surevad välja. Nii tulebki leiutada uusi ja uusi olelusviise meie vanadele mustritele ja värskendada seeläbi lugusid nende taga. Et tulevastel põlvedel oleks rohkem meie kohta teada.

See raamat on peamiselt mõeldud nautimiseks, seepärast ei ole rõhk juhenditel. Need kindad, millede kohta te ei leia fotoallkirjadest sõna "autentsed", kuuluvad autoriõiguse alla, st võite neid isiklikuks tarbeks järele teha, kuid mitte müümiseks. Olgugi, et kasutan tsitaate rahvakunstist, on need vaid killukesed, lõplik tulemus on siiski looming, mida kaitseb vastav seadus ja hea tava. 

Autentsetest kinnastest on esindatud Kihnu, Mulgi ja Muhu kindad. Need olid mu meelest nii ilusad, et ei tahtnud midagi uut omaltpoolt juurde panna või ära võtta, nagu olen toiminud arvukate teiste kinnastega. Autentseid võib proovida igaüks teha tingimusel, et kvaliteet ei kannataks (peenikeste varrastega, õigete värvide ja kirjadega), sest vastasel korral kurvastate nimetatud kogukondade liikmeid.

In this entry I introduced the book of my gloves. Find English edition after it had come out from the print on 18th of April! We'll sell it in US, Canada, UK and many other countries all over Europe. Look at some photos from the presentation last evening.