Muhu jakk ja kleit/Muhu jacket and dress

Fotod: Sanda Urvak

Rahvusliku tekstiili tänavuste lõputööde sarjast tellisin ma oma mõõtudele päris mitu asja. Kapis on küll igasugu huvitavaid riideesemeid, kuid esinduslikke, s.o rahvuslikke mitte ülearu palju. Eriala juhina tuleb esindushetki küllalt tihti ette, nüüd on hea omast käest võtta.

See imeline jakk on sündinud Ilme Kossesoni tikkimismasina all. (Õmblustöö on teostanud professionaalne õmbleja Anne ühest paljudest Viljandi töökodadest.)

Algul ei olnud mul mingit jaki- ega kleidimõtet, aga kui Ilme tuli ühele lõputööde arutamise koosolekule selle kauni sitsikangaga ja veel kärtsuma kleidiriidega, siis hakkas mu edevuselambike peas kohe tööle ja panin oma nime kirja.

Jakile annavad vurtsu roosad masintikanditega varustatud kandid ja selja taga olev kolmnurkne äär ehk nipp. Kuigi tegemist on väga traditsioonilise esemega, siis lõiget on pisut tänapäevasemaks kohendatud, et ta seljas mugavam oleks. Samuti on lisatud vooder, mis on välja lõigatud ühest vanast jahukotist, numbrid ja kirjad puha peal. See jääb mul täpselt selja peale, sissepoole muidugi.

Ilme kavandas mulle ka roosa kleidi. Kuna keegi teine ei julgenud kärtsroosat kleiti enda nimele vormistada, siis mina kui vana kala ekstravagantsuse alal alistusin enamuse survele (kõigi pilgud jäid minu peal pidama, kui oli arutelu, kellele teha) ja panin ka selle eseme taha oma nime. Originaali on võimalik oma silmaga kaeda üsna pea. Nimelt meie kevadistest lõputöödest koostatud näitus toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumis 14.09-14.10, Võrumaal (koht täpsustamisel) oktoobri teises pooles ja Tallinna Rahvakunstigaleriis 6.-19.11.

Kuna kõike seda ilu on niiiiii palju, siis jakki ja kleiti korraga ma ei kanna, roosat saab lihtsalt liiga palju!

My other jacket is traditional Muhu, and it was created by Ilme Kosseson, this year graduater from the Estonian Native Textile curriculum. She made me both jacket and dress which I prefer to wear separately. Embroideries were made by machine, originally those were also machine-embroidered as they signified the rare and valuable handmachines of that era (the beginning of the 20th century). Everybody could not afford those so they meant to show the wearer's wealthy state.