Talvi muhud/Muhu gloves for Talvi

Esitlen uusi muhu kindaid, milles on 112 silmust ringil. Kasutasin tellija poolt antud natuke peenemat kui 8/2 ühekordset, taimedega värvitud lõnga. Vardad olid 1,25 (tavaliselt kasutan ükskomaviisi) - proovisin algul ka nr ühtesid, aga koetiheduses ei olnud vahet tunda ja nendega oli painduvuse tõttu tükkmaad ebamugavam ja aeglasem kududa. Värvidest olid madara- ja lambapruun lõng, sekka verevat vöödikut ja indigot. Kuigi ma ise jutlustan taimevärvsest ja aniliinsest ajastutest etnograafilistes tekstiilides ja sellest, et ei peaks neid segamini kombineerida, siis need kindad lihtsalt nõudsid kiperoosa lisamist. Natukene! Madarapunane oli selline lahjemat sorti säraga, seega miskit vurtsu oli minu meelest vaja.  

Kindasünd oli üks omaette sündmus. Jääb pikemaks ajaks meelde. Aga peabki, sest see oli omamoodi mugavustsoonist väljatulek. Ei teadnud ma ju algul, kui palju peaks silmuseid tegema, lõng oli uus ja teistsugune. Proovitüki kudumine ei andnud adekvaatset pilti. Harutama pidin neid kindaid õige mitu korda - olid aina suured. Randmesilmuste arvu sain kohe paika, kuid kirjaga tuli veel vaeva näha.

Talvi oli valinud 160 silmusega muhu kinda mustri. Mul tuli kõvasti kohandada, vähendada, ümber mõelda. Sellega olen õnneks harjunud - natuke joonistamist ja on võimalik teha enam-vähem sarnase üldkujuga kiri, mis klapiks vähema silmuste arvuga, aga ei kaotaks oma visuaalset tihedust.

Randmetega oli seekord lihtsam, Talvi soovil kudusin vingulise (e. sakilise) varre - see küll pole taolise kirjatud kinda puhul reeglipärane, kuid samas annab palju paremini venima kui tavaline keerukordadega ranne.

Sõrmede vahel, mis piltidelt ei paista, on teistsugused kirjad.

Need kindad tahtsid mulle algul justkui pidevalt öelda, et nad pole enda sellise kujuga rahul: küll katkes lõng, küll tegin kirjamisel vigu. Ka mu enda sisetunne kinnitas, et midagi on imelik ja ei jäänud rahule. Vaidlesin endaga, et Kristi, sa ei saa selliste kinnaste üle uhke olla. Kui olin jõudnud neljanda sõrmeni (ma ju jätan alati väikese sõrme kõigepealt maha ja alustan sõrmede kudumist neljandast), sündis julm, kuid tervislik otsus harutada kinnas randmeni üles. Harutasin tükikese randmestki, sest üks kollane triip oli mind jõudnud häirima hakata. See vist on minu elu kõige raskem harutamine olnud. Aga noh, vahel tuleb ette, ja ei tohi seda karta, vaid karastuda! Nüüd sai kinnas täpselt ideaalse suurusega, kiri muutus kitsamaks tegemisest palju ilusamaks, muhulikumaks ja enam ei ole mul mingeid sisemisi rahutusi hinges. Võin kindad särasilmi omanikule ära anda ja vajutada neile oma nähtamatu meistrimärgi.

This is another pair of Muhu gloves. Originally they were more bright orange but my client gave the yarns dyed with northern bedstew, indigo etc. and now they look softer and lighter. Another unregularity is that I knitted 112 stitches instead of original 160 and the wrist part also is different (the type they used during later period of Muhu gloves). As it is more comfortable I think that Talvi made very wise choice.
The long story in Estonian language above describes all the difficulties I had to overcome but finally reached to the lucky finish!