Käimasoleva pärandiaasta tõttu paluti mul kirjutada Eesti Rahva Muuseumi blogisse külalismõtisklus. Valisin teema, mille üle iga endast lugupidav käsitööline peaks kordki elus aru pidama.. Kas rahvakunstis peaks väärtustama vaid värve ja mustreid või on veel mingeid olulisi momente? Loe ja kommenteeri!
Because we are celebrating the year of cultural heretige in Estonia, they asked me to write something general about folk art and the ways of preserving it into the blog of Estonian National Museum. Is folk art only about right colours and patterns or is there something else important to take into account? In this short essey I argued about the importance of the authentic craft methods as well. As every nation has its own unique ways of doing specific things it would be unrespective to ignore those methods and replace them with modern and international ones. I think that besides of preserving the visual and therefore obvious we have to value the aspects that are hidden at the first glance as well.
Märkasin, et rõhutasid oma postituses värvide õigust. Mul nt on mingi sisemine tõrge kududa täpselt samades toonides kinnast nagu kanti kunagi Muhus või Kihnus. Mul ei ole seal juuri ja tunne on selline, et mul poleks nagu õigust täpselt samasugust kinnast ka kanda. Mistõttu olen muutnud värve ja püüdnud jälgida sama ülesloomisviisi ning võtteid. See pidev dilemma - käsitööese kui kaanon või inspiratsiooniallikas?
VastaKustutaKüsimus on ka, kust saada kvaliteetseid vardaid suurusega 1.0 ja peenemaid?
Peenvardaid saab:
VastaKustutahttp://www.helena-petitefashions.co.uk/miniature.knitting.needles.html
Värvide õigsus - ma usun, et kui saab selgeks, millised on Eesti rahvakunstile omased värvid, siis on vabadus kombineerida nii, et õige tunnetus ei kao. Kindlasti ei mõelnud ma kopeerimist: et kui Kihnu, siis peavad ka värvid õiged olema, ja Muhu puhul sama. Minu rõhuasetus on sellel, et kui värve asendada, siis pieteeditundega: nt et madarapunase asemel ei võetaks krellpunast, tumesinine ei asendataks erksa rukkilillesinisega jne. Kõik värviasendused olgu kunstiliselt või värvikeeleliselt (st Eestile omast koloriiti tundes) õigustatud.
Lõpuks veel üks soovitus: kui muuta värve, siis võiks pisut muuta ka mustrikasutust, et vaatajal ei tekkiks küsimust, miks ta tegi Kihnu mustrites asja teist värvi. Või kui tegi, siis ei oleks ükski kihnlane pahane, sest asendused on teevad välja sama ilusa tulemuse kui originaalil (parem, kui veelgi ilusama!)
Alati on erandeid, aga põhiline on ära õppida Eesti tekstiilvärvide keel nii nagu see eksisteeris kuni 19. saj lõpuni. Muidugi juhul, kui räägime rahvuslikust lähenemisest. Tänapäevaste asjade puhul tehke nagu heaks arvate:)
Olen nõus, et värv on see, mis minulgi kõige enam silma kriipima jääb. Eesti kinnas on justkui rikkaliku värvipliiatsipagasiga joonistatud, peenelt ja hoolega. Kui sama kindakiri joonistatakse vildikatega ja kiiruga siis kaob minu silmis kogu see võlu ja kuigi kiri on sama ei ole kinnas enam oma. Küll aga olen (ilmselt suuresti just tänu Sinu blogile) õppinud ära tundma ka võõrast rannet meie kinda küljes.
VastaKustutaPalun märgake ka minu esmatähtsat sõnumit: ka algupärased kudumisvõtted (loomismoodused, kasvatused-kahandused jne) on rahvusliku traditsiooni püsimajäämisel olulised! Need on nüuansid, mis omakorda annavad kinnastele erilise dimensiooni:)
VastaKustutaMärgatud ja kahel käel nõus, et on väärt tegu võtta vaevaks neid teistele õpetada.
VastaKustutaTänan.
VastaKustutaLoomulikult tuleb töövõtteid alal hoida ja raamatutes tutvustada. Kuigi pealiskaudsel vaatamisel võib vahe olla tähtsusetu, on iga töövõtte tulemuseks enamasti äratuntavad omadused.
VastaKustutaTöövõtete järgimisel on minu arvates võimalik käituda 2 moodi - teostades justnimelt pärimuslikke, detailideni autentseid esemeid, või võttes kasutusele uuemaid tehnikaid, sest eks vanadelgi aegadel katsetati uusi asju selle mõttega, et äkki on parem, tugevam, ilusam, kiirem teha. Ma kaldun oma kroonilises ajapuuduses pooldama viisi nr 2, kuigi pean väga oluliseks vanade oskuste elushoidmist. Kahju, et ei saa oma päevi kasvõi veerandigi võrra pikendada, teha oleks nii palju...
Teid tervitab ja soovib jõudu hobikudujast suure pere ema.