aprill 05, 2015

Muhu vikkelkindad /Muhu gloves knitted with travelling stitches

Foto poolikust kindast: Sandra Urvak
Kaua tehtud kaunikesed Muhu vikkelkindad.
Väike saamislugu ka. Suurim väljakutse seisnes peenikese lõnga leidmises, ehkki nii peenikest kahekordset nagu vanasti Muhus randmeosade jaoks kasutati, mul ei õnnestunudki leida. Randmepunaseks kasutasin nõukogudeaegset u 12/2 lõnga, mis ei ole minu arust 100% villane, sest ta läigib pisut, ja mida tuli kaks korda värvida, sest esimene kord Laumetsa värvidega andis tulemuseks pesus laiali valgumise - pidin selle lõnga, mida oli õnneks vähe, ca 20 g,  suisa ära viskama, sest ei hakanud üle keetma. Teine kord Pilvelammaste pulbriga õnnestus ideaalselt - lõng imas värvi endasse ja vesi jäi selge. Teised värvid olid ühekordsed 8/1 lõngad või topeltvõetud peenvillased tikkimislõngad. Randmekirju tuli kohandada nii, et need mahuksid 128 silmusele. Ka vikleid tuli vähendada, sest 160 silmust/ringil kasutades oleksid kindad tulnud meestemõõtu - nii nagu nad ka muuseumis olid (vt siit). Tuli aga jälgida, et sümmeetria kuhugi ei kaoks, et viklid jaguneksid kenasti igale sõrmele.
Valge lõnga valmistas Liis Luhamaa kodumaisest tallevillast, ise märkis ta numbriks 10,5/2, kuid kududes tundus see ikkagi peenem. Norra 10/2 lõng igatahes on tunduvalt paksem. (Muide, Saara Kirjastusest saab osta nii mainitud norra lõnga - nende veebipoes nime all "Hea lõng", kui ka 12/2 Taanist pärit lõnga - see viimane tegi mulle kõnealuste kinnaste valguses natuke meelehärmi, sest võrreldes käsitsikedratud lõngaga on hind kordades odavam - oleks ma teadnud ja veidi veel oodanud...; teisalt on Liisi lõng eriti pehme ja "õige" tundega.)

Nende kinnaste valmimine on olnud pikk ja võrdlemisi piinarikas protsess. Väsisin vahepeal nii ära, et ei tahtnud kaua aega kätte võtta. Töö venis pikemaks muidugimõista ka näpuharjutuste vajalikkuse tõttu. Nii paljude silmustega pole ma ju harjunud kuduma, seega tuli kliendi käemõõtudele sobilik numbriline ekvivalent alles välja töötada. Avastasin rannet kududes ja hiljem muuseumikindaid uue pilguga kontrollides, et keerukordade ajal peab silmuseid vähem olema, kirja ajal aga rohkem! Ühesuguse silmustearvuga jäänuks keskosa tunduvalt kitsam. Kui lõng on 8/2, siis seda teadmist rakendama ei pea, kuid peenemaga tuli see kohe esile. Ja nii oligi! - kõigil Muhu muuseumikinnastel märkasin seda kavalat kasvatamist-kahandamist. Kahjuks ei ole "Meite Muhu mustrites" antud asjaolu mainitud ja nii kaotasin hulga väärtuslikku aega. (Minu tähelepanek kehtib ka mustriliste sõrmikute asjus, neil on ju samad randmed.)
Sõrmeotsakahandus on spiraalne, arvestasin Muhu reeglipära. Loodus aga pöidla tagant keeramisega. See ei tahtnud hästi välja tulla, kuna must lõng oli ühekordne ja kaunis jäik, vahepeal katkes, sest keerd tuli välja. No jäigi serv siis selline natuke "mumpsuline", tegin, mis ma tegin, mitte midagi ei aidanud kena vitsa tekkimisele kaasa. Ilmselt jäi süüdlaseks va lõng.
Pöial tuli kandmismugavaks kududa, originaalidel on see
kangesti kitsas. I had to make wider thumbs, originals have it
very narrow and uncomfortable. Foto: Jõeste
Kindad tellis Merli, kes valmistab endale vanemat tüüpi rahvariideid (kurrutatud seelik jm). Mõtlesime ja arutasime Anu Pingiga tükk aega, millised kindad võiksid vanemate Muhu rahvariiete juurde sobida. Merli ei tahtnud labakuid, mis ilmselt oleksid veelgi parem variant olnud, aga siiski usume, et ajastuliselt on ka need sõrmikud korrektne valik. Kahjuks pole teada, kas neid kandsid mehed või naised ja mis puhkudel.

These are quite authentic Muhu gloves: the originals are very big and have 160 stitches per round (look here), my gloves have 128, suitable for women's size. So I had to adapt the patterns. 
I used homespun yarn made by Liis Luhamaa and in wrists I used Soviet yarn which I dyed chemically into red. 
Alltogether it was very long process because I had to make few samples before starting the "real" work. Nobody had ordered such an exclusive pair ever before and therefore I was not sure how many stitches to use with the yarn I had. I went to museum many times and discovered some new technical details. For example there has to be done increases and decreases in the middle part of the wrists. Otherwise they would be too narrow compared to the edge-parts.
Kinnaste taustal üks 150-aastane põlletükk Muhust. /
On the backgorund there is a 150 years
old piece of apron from Muhu. Foto: Jõeste

1 kommentaar: