Minu jaoks käib teadliku
tarbimisega vaimselt komplekti ka väärikas vananemine - mitte selles mõttes, et tuleks olla hästi tardunud ja turvalise mõtteviisiga, vaid täna tuleb siin juttu looduse poolt antuga leppimisega. Väärikas vananemine eeldab rida
teadvustatud valikuid ja aitab enda jalajälge suunata. Minu jaoks tähendab see teadlikku otsust loobuda igasugusest ilutööstuse poolt peale surutud keemilisest sekkumisest
enda välimusse, nagu juuste värvimine, ilusüstid ja -operatsioonid. Olles korduvalt käinud Skandinaavias, siis seal on see mentaliteet juba ammu silmatorkavalt
kanda kinnitanud – hallipäiseid naisi on PALJU vs Eestis oleme pigem vähemuses
(hallinemine on meie ühiskonnas pööraselt julge samm!). Võib-olla Põhjamaade heaoluühiskonna
naised on mentaalselt sinna jõudnud, kus nende enesekindlus tuleneb
muudest asjadest kui noorust näiliselt pikendav välimus. Lisatud hiljem: nooruses meeldis mulle aeg-ajalt katsetada erinevate juuksevärvidega, aga see oli tingitud mõtlematusest. Juuste värvimine oli niivõrd normaliseeritud nähtus, et ei tulnud pähegi selles kahelda. Ema, ämm, sõbrannad jt kõik värvisid. Kuid siis tuli mu ellu terviseteadlikum ajastu.
Samas, no olgu, kui juuste läige ja
halliga võitlus on taimselt saavutatud või ka mingite ajutiste kergvärvidega, miks mitte. Mu elus oli peale keemiliste värvide hülgamist üks pikem periood, kus viitsisin aastaid mässata naturaalse henna/indigoseguga värvimisega, aga tüdinesin
sellest. (Soovitan uurida Hennaserai tooteid, see on kõige usaldusväärsem maaletooja.)
Mul tegelikult ei olnud siis seda veel üldse vaja, polnud ju hallist veel
ühtegi märki. Samuti osutus liiga tülikaks kord kuus kolmeks tunniks pea kilesse
mässida, pluss selle savise mögina mahaloputamine tähendas, et ka pooled
juuksed tulid loputamisega ära :D (Ma ei tea, mul alati tuleb pesus üsna
korralik peotäis ja sellepärast pesengi harva, üle nelja päeva kannatab pesta küll!) Ja
ega seegi ilu ju tasuta tule, mis siis et ise kodustes tingimustes on odavam
kui salongis kallite keemiatega saavutatu, mille kohta olen lugenud, et kuna
see imendub läbi peanaha otse vereringesse, siis võib tulemuseks kasvaja olla –
no milleks end siis vabatahtlikult ise mürgitada? Ma ei usu, et on jõutud
sinna, kus see on täiesti ohutu, kui isegi linnaõhk, mida hingame, sisaldab
igasugu jama, aga eks pean selle kohta lugema, kui ei taha põhjendamatut laimu levitada. Lisaks kui mõelda veel, mida see meie kanalisatsiooni jõudes
loodusele põhjustab. Kas juuksurisalongidel on äravoolutorudes filtrid vahel? Kas veepuhastusjaamad puhastavad kõik kemikaalid välja? Ei usu, kuni pole
vastupidist tõestatud. Pluss massiline hõbepaberi ja värvijääkide äraviskamine,
mida protsessis vaja läheb, veekulu sinna otsa..
Hennapulbridki ei ole odavad. Kuigi
tervisele ohutud, tulevad need Indiast ja neil on transpordi jalajälg. Samuti
mulle tookord ise praktiseerides tundus, et henna/indigosegu mustjas toon oli veidi
liiga tume ja vahel ka punasema varjundiga kui ma soovinuks. Puhtad soojad hennatoonid,
nagu rebane, kastan jms, sobivad üksnes neile, kes naturaalselt kevad- või sügispaletti
sobituvad (ma ise olen vist midagi talve ja suve vahepealset ehk et külmades
toonides naha, silmade ja juustega; 4-hooaja värvitüüpidest – 4-season-colour-palette
– guugeldage ise lähemalt). Nüüd olen üle
10 aasta lasknud juustel omasoodu olla ja näen, kuidas hõbe hakkabki jõudsalt
ilmuma. Mõelda, kui palju finantsi olen kokku hoidnud ja hoian edaspidi! Ma
olen puhtalt laiskusest omandanud ka iseenda tuka lõikamise oskused, et ei
peaks nii palju juuksuris käima!
Hallipäisuse tasakaalustuseks on
mu riietusse hakanud ka rohkem värve ilmuma, vahel lakin küüsi ja erksaid huulepulki on
päris mitu. Nii et jah, ma olen pigem seda meelt, et valitud riietuse, meigi,
ehete, mõõdukalt tervisliku toitumise, küllaldase une ja veidikese trenniga on loodetavasti
võimalik heas vormis püsida.
Kokkuvõtteks. Vananemisega
leppimine on igaühe enda kätes. Kuidas sellest läbi minna nii, et vaimne tervis
kõikvõimalike ja lõppematute reklaamjuttude, piltide tulvamise jne ühiskondliku
surve tagajärjel alles jääks, on küsimus omaette. See on järjepidev tasakaalu
otsimine ja hoidmine. Tunnistan, et ise olen küllalt stabiilselt hakkama
saanud. Mul on olnud huvitav elu, palju hobisid, häid sõpru-kolleege ning ka muusika/käsitööteraapia
on alati otseselt kättesaadav. Võta vaid varras kätte või aseta käed klahvidele
või pane plaat mängima. Vaata häid filme. Kallista lähedast või võta kass sülle.
Vehi hantlitega või sõida jalgrattaga. Nimekiri on õnneks pikk, kuidas elu
teisele poolele julgelt vastu minna. Värvikalt ja väärikalt!
ENG
For me, conscious consumption goes hand in hand with ageing with dignity. That too requires a series of deliberate choices and helps guide one’s personal footprint. It’s a conscious decision to give up all kinds of chemically induced beauty interventions pushed by the beauty industry — such as chemical hair dyeing, fillers, and cosmetic surgeries. Having spent some time in Scandinavia, I’ve noticed that this mindset has already taken strong root there — there are MANY silver‑haired women, whereas in Estonia we are still very much a minority (going grey here is considered a wildly bold step!). Perhaps women in Nordic welfare societies have indeed reached a point where their confidence comes from something other than an appearance that artificially prolongs youth.
However, I’ve noticed that many advocates and “preachers” of graceful ageing (for example, the most famous one, 58‑year‑old Pamela Anderson) still choose to continue dyeing their hair. Their argument is that dull grey hair doesn’t flatter them: the youthful, healthy shine of their hair is something they’re not ready to give up. To me, this sounds a bit hypocritical. Graceful ageing literally means letting go of all permanent chemical treatments, from hair dyes onward… Because who are you fooling? (Please, no one take this personally — I’m expressing only my own views. I am aware that it is easy for me to talk when I am not even fifty yet. Everything is still ahead. Becoming day-by-day more invisible.)
Then again, fine — if shine and the fight against grey can be achieved with plant‑based methods, why not. There was a period in my life when I spent several years colouring my hair with natural henna/indigo mix, but I eventually got tired of it. (I recommend looking into Hennaserai products — she's the most trustworthy importer in Estonia.) Back then I didn’t even need it; I didn’t have a single grey hair yet. It also became too much of a hassle to wrap my head in plastic for three hours every month, and rinsing out that clay-like paste meant losing half my hair in the process :D (I don’t know why, but I always shed a good handful when washing, which is why I wash my hair rarely — after every four days is totally fine!) And this beauty isn’t for free either, even if doing it at home is cheaper than salon chemicals, which I’ve read can absorb through the scalp into the bloodstream and potentially cause tumours in your body — why voluntarily poison yourself? I don’t believe we’ve reached a point where it’s completely safe, especially when even the city air we breathe contains all sorts of toxines. But I should read more about this if I don’t want to spread misinformation — maybe things have improved. (And then there’s the environmental impact once all that ends up in the sewage system. Do hairdressers even use filters? I doubt it until proven otherwise. Plus the massive amount of foil and leftover dye that gets thrown away, not to mention the water consumption…)
Even henna powders aren’t cheap. And although they’re safe for health, they come from India and carry a transport footprint. Also, when I used them myself, the henna/indigo blackish tone felt a bit too dark and sometimes more reddish than I wanted. Pure henna warm shades like fox-red or chestnut suit only those who naturally fit into the spring or autumn palette (I’m probably somewhere between winter and summer — cool-toned skin, eyes, and hair; look up the 4‑season colour palette by googleing). Now I’ve let my hair be for over 10 years, and I can see the silver strands coming in strong. Just think how much money I’ve saved and will continue to save! Out of pure laziness and practical orientation I’ve also learned to cut my own fringe so I don’t have to go to the hairdresser as often. It's not too hard when you are a craftsperson.
To balance the greying, more colour has appeared in my wardrobe; sometimes I paint my nails, and I have several bright lipsticks. So yes, I tend to believe that with the right clothing, makeup, jewellery, moderately healthy eating, enough sleep, and a bit of exercise, it’s hopefully possible to stay in good shape.
In conclusion: accepting ageing is in each person’s own hands. How to go through it in a way that preserves mental wellbeing despite endless advertising, images, and societal pressure — that’s a question of its own. It’s a continuous search for balance and the effort to maintain it. I admit I’ve managed fairly steadily. I’ve had an interesting life, many hobbies, good friends and colleagues, and music/craft therapy has always been directly accessible. Just pick up the needles, place your hands on the keys, or put on a record. Watch good films. Hug someone close or take a cat into your lap. Lift some weights or go cycling. Luckily, the list of ways to meet the second half of life boldly is long. Colourfully and gracefully.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar