Alustan ääremärkusest, et teadlik tarbimine hõlmab mõistagi palju enamat kui riided, aga kuna riietest me suurem osa ajast ei pääse, siis on see teema, mis võib-olla paljusid kõnetab rohkem kui muud tarbimise vallad, milles on (vähemalt mul küll) palju lihtsam end distsiplineerida! Rõivad toetavad meie muutlikke mitmikidentiteete ja saadavad meid igal sammul, aga paraku on nad ka materiaalsete hüperobjektidena (keskkonnafilosoofi Timothy Mortoni mõiste, viidatud Piret Ilvese magistritöö kaudu) kõige problemaatilisemad planeedi+inimkonna kestlikkuse seisukohast. Miks ja kuidas, sellest on väga palju tekste/videoid, mille ümberjutustamisega minu blogi otseselt ei tegele. Jään truuks enda valitud aspektile - läbi isikliku kogemuse inspireerida kaasteelisi korraks seisma jääma ja mõtisklema enda probleemsete valikute üle. Me kõik vastutame nende valikute eest ja ei tasu arvata, et süsteem peab kuidagi meist sõltumatult muutuma. Iga liivatera loeb! Iga (ideaalis jätkusuutlikult toodetud) ese, mille täitsa lõpuni kasutame, on juba pisike lahendus!
Tänaseks spontaanseks kirjeldusobjektiks on üks pikemal pausil olnud kleit, mis saabuva kuumalaine kontekstis on parim kaaslane. Ma ei mäleta, millal ma selle ostsin, äkki oli see umbes 5 aastat tagasi osta.ee-st. Kortsuvabast viskooskangast kleit on hea värviga, mis paljude asjadega sobib, ja huvitava lõikega: seljale on tekitatud kerge puhevus, nagu oleks kandjal tiivad! Et olen lühikest kasvu, õmblesin ma selle proportsioonide parandamiseks oma isikliku masinaga märgatavalt lühemaks ja seetõttu kadus ka infosilt. (Õmblusmasin on mul alati olemas olnud, ehkki ma sellega õmblemises olen üsna saamatu - lihtsamad asjad saan siiski tehtud ja säästan omale hulga teenustasusid.) Meeles on materjal, kuid firma on mälust kustunud ja ega see omagi tagantjärele enam tähtsust. (Tänaseks ma enda jaoks tundmatuid firmasid ei usalda enne, kui olen vähemalt telefonistki järele guugeldanud, millega tegu.)
Põhjus, miks see minimalistlik palava aja kleit pausil oli, on küllaltki koomiline ja ehk isegi tühine, aga samas väga eluline. Et olen hormonaalse paratamatuse tõttu viimastel aastatel tasapisi 4-5 kg juurde võtnud, siis muutusid ka mu käsivarred üha vormitumateks. Mul oli võimlemises liiga pikk paus tekkinud, seega polnudki imestada. Rohkem kui aasta tagasi ent võtsin kätte ja läksin oma ärakootud käte tõttu füsioteraapiasse (ja ei koo enam peaaegu üldse mitte). Selgus, et probleem oligi kõige rohkem kurnatud treenimata lihastes. Tuli teha spetsharjutusi, tänu millele mul tekkis mõte soetada omale lisaks ka 3-kilosed hantlid. Lisasin need oma trenniprogrammi eelmisel suvel. Noorusest on meelest vajalikud harjutused (siinkohal aitäh isale!), midagi sai ka netist juurde otsitud. Aasta hiljem nendin, et tunnen end oma kehas taas enesekindlalt. Nüüd, mil treenimise tulemused vähehaaval ka visuaalselt ilmnevad, on väga motiveeriv jätkata! Kaalu kaotamine pole oluline, aga valuvabad ja toonuses käed küll! Kaudselt ka teadmine, et nii panustan tervelt veedetud aastate pikendamisse. Nii et varrukateta esemete kõhklusteta kandmine on meeldiv lisaboonus! Pluss üks äge kleit leidis tagasitee suvehiti staatusesse! *Ma ei taha selle jutuga muidugi öelda, et võdisevad käed on maailma lõpp ja minu enesekriitika on õiglane või kohaldatav teistele inimestele. Kui sina tunned end oma kehas hästi ja peegelpilt meeldib sulle, siis ei ole kellelgi teisel sellega asja!
Kolmandal fotol on näha ka eelmises postituses mainitud kohaliku disaineri
Vivian Vau metalliklillad nahkkingad, mis said paar nädalat tagasi puhtalt edevusest soetatud ja mida nüüd sisse kannan. Mulle tohutult meeldib see ajatu
artdecolik stiil, mis on ka 10 aasta pärast šikk! Lilla taaskasutuslik jaapani siidhaori on üks neljast, mis mul kapis leidub.
Vintagekoti kohta loe siinse seeria esimesest osast; seegi on üks neist esemetest, mis puhkas pikal pausil, kuni ma kõrvaldasin takistuse, miks ei saanud kanda. Ühe kalli luksusbrändi päikeseprillid ostsin sügava ohkega, kuna need olid proovitutest kõige mugavamad - pole kordagi hakanud kõrvataguseid pitsitama ja pole ka kuidagi "välja veninud", nagu osade prillidega võib juhtuda. Neilgi läheb neljas-viies aasta - kahjuks olen neid korduvalt maha pillanud ja pinnale on tekkinud kriimud, mis kohati mu niigi kehva kaugnägemist hägustavad, aga lasen sellegipoolest edasi.
Tänase jutu kokkuvõtteks tõden, et alati ei tähenda seisma jäänud ese, et see oli eos vale ost, vaid mittekasutamisel võib olla erinevaid (kohati tobedaid) põhjuseid, millest on võimalik üle saada. Kui ese on heas korras, heast materjalist, sulle igati paras ja sobiv, tasub kaaluda, mis asjaoludel oleks võimalik seda uuesti kasutusse võtta, et ise lõpuni tarvitada, mis on kõige jätkusuutlikum tarbijakäitumine. Veidi parandada, ümber teha, midagi lisada, või ära võtta? Proovida siiski natuke kaalu langetada, teha trenni, kui enda peegelpilt ei meeldi? Taaskasutusse annetamine/müümine on paraku halvem valik - saame küll enda silma alt ära, kuid pole üldse kindel, et see ese ei lõpeta eksistentsi juba varem prügimäel kui peale su enese silme all toimuvat transformatsiooni. Me ei tea, kas kusagil Humanas jne see ikka leiab uue omaniku. Sest kui ei leia, siis rändab Aafrikasse põhjustama kordades hullemat probleemi kui see algne lihtne emotsionaalne impulss, miks me kasutuskõlblikke asju, mille tootmiseks kulutati ressursse, maha kanname...
ENG
I’ll start with a side note: conscious consumption includes far more than clothing, but since most of us can’t escape clothes in our daily lives, it’s a topic that probably resonates more than other areas of consumption where (at least for me) it’s much easier to stay disciplined. Clothes support our shifting multiple identities and accompany us on our every step, yet unfortunately, as material hyperobjects (a term by environmental philosopher Timothy Morton, referenced through Piret Ilves’s master’s thesis), they are among the most problematic things for the health of the planet and humankind. Why and how—there are countless texts and videos on that, and my blog isn’t here to retell them. I stay true to the angle I’ve chosen: to inspire fellow travellers, through personal experience, to pause for a moment and reflect on their choices. We are all responsible for them, and we shouldn’t assume the system must somehow change independently of us. Every grain of sand matters. Every sustainably made item that we use up completely is a tiny solution.
Today’s spontaneous topic is a dress that has been on a longer break but is the perfect companion in a heatwave. I don’t remember when I bought it—maybe about five years ago on web based secondhand osta.ee. The wrinkle-free viscose dress has a great colour that goes with many things and an interesting cut: the back has a slight puff, as if the wearer had wings. Since I’m short, I shortened it quite a bit with my own sewing machine, and the label disappeared in the process. (I’ve always had a sewing machine, even though I’m rather clumsy at sewing—simple things I can manage, and it saves me a lot in service fees.) I remember the material, but the brand has vanished from memory, and honestly, it doesn’t matter anymore. (Nowadays, I don't trust unknown companies until I've at least googled on my phone what their practices are like.)
The reason this minimalist hot-weather dress was on pause is rather comical and maybe even trivial, yet very real. Due to hormonal inevitabilities, I’ve gained 4–5 kg over the past few years, and my upper arms became increasingly shapeless. I had taken far too long a break from exercise, so it wasn’t surprising. Over a year ago, I finally did something about my overknitted arms and went to physiotherapy (yeah, that's the reason I nearly never knit on these days). It turned out the main issue was simply untrained, overstrained muscles. I had to do specific exercises, which inspired me to buy a pair of 3‑kg dumbbells. I added them to my workout routine last summer. I remembered the necessary exercises from my youth (thanks, Dad!), and I looked up a few more online. A year later, I can say I feel confident in my body again. Now that the results of training are slowly becoming visible, it’s very motivating to continue. Losing weight isn’t important, but pain-free, toned arms definitely are. And indirectly, the knowledge that I’m contributing to more healthy years in the long run. So wearing sleeveless clothes without hesitation is a delightful bonus. Plus, one cool dress has found its way back to summer-hit status. Of course, I’m not saying that wobbly arms are the end of the world or that my self-criticism is justified. If you feel good in your body and like what you see in the mirror, then no one else has any business interfering.
In one of the photo you can also see the metallic purple Vivian Vau (our local designer whose tiny collections are made in Italy and Spain) leather shoes mentioned in the previous post—purchased a couple of weeks ago purely out of vanity and now being broken in. I absolutely love that timeless Art Deco vibe. The violet secondhand Japanese silk haori is one of four I have in my wardrobe. You can read about the vintage bag in the first part of this series—it’s also one of those items that rested on a long break until I removed the obstacle that kept me from using it. I bought the sunglasses from an expensive luxury brand with a deep sigh, because they were the most comfortable of all the ones I tried—they’ve never pinched behind the ears and haven’t “stretched out,” as some glasses do. They’re also in their fourth or fifth year now—unfortunately I’ve dropped them several times, and the surface has scratches that sometimes blur my already poor distance vision, but I keep wearing them anyway.
To sum up today’s story: a neglected item doesn’t always mean it was a bad purchase from the start. There may be various (sometimes silly) reasons why something goes unused, and many of them can be overcome. If an item is in good condition, made of good material, fits you well and suits you, it’s worth considering under what circumstances you could bring it back into use and wear it to the very end. To mend it, remake a bit, add, or remove something? To try to lose weight anyway and/or work out, if you don’t like your reflection in the mirror? Donating or selling it second-hand is unfortunately the worse option—we may get it out of our sight, but there’s no guarantee it won’t end up in the landfill even sooner than if we had dealt with it ourselves. We don’t know whether it will actually find a new owner in Humana or similar places, or whether it will end up in Africa, causing a far worse problem than the original simple emotional impulse that made us discard usable item for which resources were spent to produce.. Will be continued.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar