Näitusest ja trükkimisest Ungaris

25.-29. novembril toimus meil hea sõbra Mare Hundiga (edaspidi Hundu) reis Ungarisse Keckémeti nimelisse väikelinna. Eesmärk: näituse "Eesti mänguasi - traditsioon ja tänapäev" ülesseadmine kohalikku mänguasjamuuseumi.
Meie näitus on valminud Tartu Mänguasjamuuseumi ja minu töökoha, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna ühistööna (algselt pidi näitus toimuma Portugalis, aga segastel asjaoludel kolisime selle hoopis Ungarisse).

Näitus tutvustab traditsioonilisi Eesti talulaste mänguasju (väljas on vanade esemete koopiad või analoogid), mille kõrval on eksponeeritud värvika kontrastina Eesti rahvakunstist inspireeritud kaasaegsed mänguasjad ja lauamängud, mis on valminud rahvusliku tekstiili üliõpilaste õppetöödena viimase 10 aasta jooksul.
Kuna olen nimetatud eriala vilistlane, on näitusel ka mitmeid minu valmistatud asju: nt kootud lestakala, tikitud part, lauamäng "Kihnu doomino" (NB! saab osta Eesti Loomeagentuurist: www.loomeagentuur.ee) jt.

Nüüd kõigest lähemalt:
25. november 2009
Pidime Ungarisse sõitma läbi Helsingi (alustasime teekonda k 8:25). Kõik algas hästi.. kuni selgus, et Helsingi kohal on udu ja meie lend hilineb. Hilineski. 25 minutit. Jäime järgmisest lennust Budapesti maha (kuna puudus kogemus, et lendude vahele võiks planeerida rohkem aega kui pool tundi).
Õnneks saime piletid õhtusele lennule läbi Varssavi, mis tähendas aga terve päeva raiskuminemist ja Helsingis munemist. Munesime. Käisime soome disaini kaemas ja akadeemilises raamatupoes. Pettusime kesklinna salatikohvikus - meie rahas 150 kroonine caesari salat oli kokku segatud eelpakitud materjalidest (s.h ülekuivanud röstsaiakuubikutest) ja soolasest majoneesist, kokku maitses see pehmelt öeldes kehvasti, ja latekohvgi oli leige ning väga lahja. (Kuigi soomlasi ja eestlasi tituleeritakse maailma suurimateks kohvijoojateks, meile erinevatest soome kohvikutest see mulje ei kinnistunud.)
See kõik oli väsitav. Budapesti jõudsime hilisõhtul.
Võõrustaja, Keckémeti Mänguasjamuuseumi direktriss Àgnes Kalmari, külalislahkus algas sellega, et käis k 23 ajal meile poest võileivamaterjali toomas, kuna kartis, et oleme näljas. Sama jätkus järgnevatel päevadel - süüa saime kuninglikult..
Ööbisime ühes odavas kesklinna hotellis kiriku kõrval (mis äthendas, et hommikuti äratas meid lakkamatu kirikukellahelin).
PS Kecskémet on u Tartu suurune linn Budapestist 100 km lõunas.

26. november 2009
Kella 8-st hommikul jalgadel. Näituse ülesriputamine. Jalgadel 12 tundi. Väsinud.

Näitus on avatud 27. nov 2009 - 21. veebr 2010 Kecskemeti Mänguasjamuuseumis. Asub teisel korrusel, mis kujutab endast ringset rõdukorrust. Terve ring on meie näitus.

27. november 2009
Juba talutavam. Näitus õnnestus esmaklassiliselt. Kohale tulid ka sõbrad Eesti Instituudist (kes olid meil aidanud asju ajada ja silte tõlkida). Meid tervitasid väikesed ungari lapsed rahvariietes. Laulsid ja tantsisid. Meie avakõnesid tõlkis EI-s töötav ungarlanna Réka. Nii meie kui Agnes Kalmar jäime kõigega väga rahule. Tegime kingitusi ja saime kingitusi. Õhtul tähistasime nö töövõitu Boras'i nimelises, väga õdusas ungari rahvusrestoranis. Vein..

28. november 2009

Ainus vihmane päev meie sealviibimise ajal. Tavaliselt päike siras ja pooled puud olid veel rohelised.

Päev läks kohalike muuseumide külastamise tähe all: Mänguasjamuuseum, Naiivkunstimuuseum (mis asub eelnimetatuga ühel territooriumil, moodustades huvitava kontrasti ümbritsevate kortermajadega) ja Rahvakunstimuuseum.

Esimene pilt: Naiivkunstimuuseum, kus oli ülal rikkalik näitus; teine: Mänguasjamuuseum (allservas pisut näha ühes tükis puust pinki, nagu meil haabjaid tehakse).

Päev lõppes Agnese vanema poja sünnipäeva tähistamisega kohalikus noortemajas. Kohal oli iga laupäevaõhtune rahvamuusikaansambel ja uskumatult palju noori ungarlasi, kes väidetavalt vihtusid tantsu väikeste pausidega hommikuni (pole sugugi lihtne - teate ehk küll ungari tantse:))