Viljandi Kultuuriakadeemia raamatukogus on olemas selline raamat, mis on ka üpris asjalik ja eriti tehnoloogia külje pealt: http://ester.utlib.ee/record=b1972891~S1*est
Usun, et kuna paljusid see teema huvitab, siis teen tõlke sissjuhatusest raamatusse "Indigo Dyeing in Hungary", autor Ottó Domonkos, a 2007. Sain selle raamatu oma eelmiselt Ungari reisilt (märts 2009) kingituseks Ungari Tekstiilimuuseumilt. Eestis seda raamatut rohkem ei leidu.
lk 7-9. SISSEJUHATUS
Euroopa tekstiilitrükkimise, k.a indigo reservtrüki ajaloo kohta on ilmunud tohutult kirjandust, rääkimata 18. ja 19. sajandi käsiraamatutest, mis kirjeldavad tehnoloogiaid, töökodasid ja tekstiilitrükkijate värve ja meetodeid. Nii lai huvi oli loomulikult arusaadav, kuna nimetatud käsitööliik, trükkimine oli argiriietuse vajaduste rahuldamiseks tol ajal üks põhilisi, omades sealjuures salajaste retseptide ja valmistamisprotsesside näol parajat müstilisust. /.../
Valdkonna silmapaistvamaid esindajaid oli R. Forrer, kes kirjutas kaks väga põhjalikku tekstiilide trükkimise ja värvimise ajalugu puudutavat süsteemset ülevaadet (eriti Euroopa kohta). Tema raamatutest saame teada, et tekstiilide trükkimine ja värvimine on Indias, Hiinas ja Egiptuses kestnud juba terve aastatuhande, ja et need tehnikad levisid kaubateid pidi ja Rooma vallutuste tõttu tasapisi ka Vahemere piirkonda. Neist raamatutest leiame ka viiteid antiikajaloolaste teostele. Forreri arvates polnud kahtlustki, et indigovärvimine ning reservainega värvimine pärinesid Indiast. Osaliselt jõudsid vastavad kaubad Vahemere piirkonna idakallastele maad mööda liikuvate kaubakaravanide kaudu läbi Egiptuse ja Põhja-Aafrika. Teine osa jõudis Lõuna-Euroopasse aga laevadel.
Eksisteerib veel üks arusaam, mis põhineb rikkalikul tõendusmaterjalil. Selle kohaselt jõudis uus tekstiilide trükkimise moodus 16. sajandi Euroopasse hoopiski Anatoolia türklaste kaudu. Mõlemaid hüpoteese tuleb aktsepteerida, kuna keskaegsel kaubandusel oli tõepoolest mitmesuguseid marsruute. Samuti on võimalik arvukaid kirjeldusi lugeda tolleaegsete rändurite autentsetest kirjeldustest jm dokumentidest. Võime nõustuda ka A. Bolligeriga, kes põhjendab uue meetodi laialdast levikut meritsi liikumise osatähtsuse tõusuga, Indiaga kaubavahetuse laienemisega ja tekstiilide laevaekspordiga 16. ja 17. sajandil, olles põhjustanud 17. sajandi turgudel suurt konkurentsi (Kristi: ja-jaa, kehv tõlge, aga oli ka väga keeruline lause). India saadik esimesena tutvustas Prantsuse kuningale idamaiseid mitmevärviliste mustritega kangaid, mis muutusid Prantsuse õukonnas sestsaadik väga moodsaks. Sellega olid orientaalsed kaubaartiklid alustanud sissetungi. Isegi kõige tõsisemad kuninglikud patendid - Inglismaa, Prantsusmaa ja Saksamaa ähvardasid impordikeelu seaduse murdjaid koguni surmanuhtlusega - ei suutnud peatada nende levimist. Laevakonvoid ujutasid Hollandi sadamad üle indigoga ning idamaiste puuvilla- ja mustriliste kangastega.
Prantsusmaal moodustati nende importimiseks Ida-India Kompanii (Compagnie des Indes). See saavutas monopoli ja lõikas tohutut kasumit, jõudes vaevu rahuldada nõudlust niinimetatud "indienne'i" kangaste järele.
Ida-India kunstkäsitöölised valmistasid tõeliselt vaimustavaid valgeid kangaid, mis olid mitmevärviliste mustritega (paku)trükitud. Kasvavad moevajadused ja imporditud valged kangad panid prantsuse käsitöölisi "indienne'i" imiteerima. Mitmevärvilise trüki elemente täiendati käsitsi maalingutega. Prantsuse töökodades ja manufaktuurides jõudis oma kõrgtasemele kalikotrükk, arenedes mitme dekaadi vältel edasi. Euroopas levis see tänu hugenottidele, kes põgenesid religioosse tagakiusamise eest. Kinnitusainete ja värvide täiustumine lõi mitmeid erinevaid tekstiilitrükkimise variante.
Näiteks kasvas reservtrükk (samuti Indiast pärit) välja kahest eelkäijast. Üks oli batikatehnika, milles kasutatav vedel vaha takistas kangaid osaliselt värvumast. Teine oli pakutrükk, mis võimaldas reservaine (ingl resist pasta) pealekandmist. Nende kahe mooduse ühendamine koos indigo kasutusega andis tagajärjeks valgemustriliste siniste kangaste sünni, mis olid sarnased tollal moodsate sini-valgete portselannõudega.
Tohutus tekstiiliproduktsioonis olid reservtrükk ja indigovärvimine kahtlemata pelgalt orientaalsete tehnikate imiteerimise lihtsustatud vormid. Need muutusid väga laiaulatuslikuks mitte ainult linnades, vaid ka maaelanike hulgas. Seepärast on nende ajalugu ja tehniline areng väärt eraldi uurimist sotsioloogia ja tekstiilikunsti vaatenurkadest.
Valgeid, siniseid, rohelisi ja oranže mustrivariatsioone edasi arendades toetusid käsitöölised oma kogemustele kalikotrükis kasutatavetele kinnititele. Paljudes töökodades kasutati samaaegselt mõlemaid mooduseid. Maades, kus olid enam arenenud manufaktuurid ja tööstused, loodi viie- või kuuevärvilisi mustreid, kasutades selleks alisariini (punast), punapuud (redwood) ja logwood'i (eestikeelne vaste puudub), samuti erinevaid kollaseid värvaineid.
Naabermaade avaldatud kirjanduses leidub hulgaliselt eri pikkuses esseid ja kompleksuuringuid meie teema kohta.
Roman Reinfuss kirjutas Poola tekstiilitrüki kohta monograafia. Poola rahvakunstis mängis kuni 19. saj keskpaigani suurt rolli positiivtrükk, olles külaühiskonnas tähtis kaunistamistehnika. Reinfuss nõustub ka R. Forreri teooriatega indigo reservtrüki levimise kohta Euroopas. Kahjuks aga ei viita ta gildide dokumentidele ja suhetele naabermaadega antud valdkonnas. Kuid tema motiividevaramu on eriliselt külluslik ja kasulik - illustratsioonid tõestavad motiivide laialdamast levikut erinevates maades, hõlbustades sellega erinevaid võrdlusi.
Ungari vaatepunktist on väga oluline Jozef Vydra monograafia indigoga värvimisest Slovakkias. Ta käsitleb rikkalikku materjali, kirjeldades ülima selgusega tehnoloogiat, trükipakkude tegemist ning indigoga värvitud materjalide rolli riietuses ja kodukaunistuses. Rohked illustratsioonid pakuvad suurepärast pilguheitu indigoga värvimise mitmekesisusele. Ajaloolisest peatükist ilmneb, et kuigi autoril oli tohutu ülevaade valdkonna kirjalikest ja ainelistest uurimustest, ei vaevunud ta seda kahjuks detailsemat edasi andma ning seetõttu jäi üldiste teemade käsitlus tal nõrgaks. Sellegipoolest soovitame seda siinsetele lugejatele.
Järgneb ülevaade erinevatest saksa- vm keelsetest ülevaadetest, mis keelebarjääri tõttu, ma oletan, eestlastele väga huvi ei paku (kui kedagi huvitab, küsigu, ma võin saata kirjanduse nimistu). Seega jätan siinkohal tõlkimise pooleli. Nendin vaid seda, et edasisest tekstist selgub, et tõepoolest, Ungaris on esimesed teated kangaste värvimise kohta 15. sajandist (s.h indigoga ja sinerõikaga). /.../
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar