Sorry that the following article is not translated into English. It’s too long and I haven’t got skills nor time to do it myself. If somebody would like to do it voluntarily instead of me please let me know or send it directly to my email.
Sügishooaega alustan tavapärasest mõneti erinevalt. Igavese vastuvoolu ujujana ja Eesti pärandkultuuri pärast muretsejana kavatsen natuke meie rahvusliku kindakudumise hetkeseisundi üle mõtiskleda. Et ajakirjanduses käsitöö teemadel põhimõtteliselt dialoog puudub (seda auku püüab aeg-ajalt täita ajakiri „Käsitöö“) ja bloginduses kehtib vaikimisi kokkulepe, et tohib vaid kiita, siis otsustasin veidi paati kõigutada. Võib juhtuda, et kütan palava kire üles, kuid kindlasti on ka neid, kes lisavad omaltpoolt asjalikke mõtteid. Nii et olete lahkelt oodatud vastu kajama!
Kust võtsin julguse? Eesti kindaid olen kudunud nüüdseks 13 aastat ja kaugelt üle 200 paari, kes neid enam lugeda jaksab. Midagi ma kudumisest vist juba tean, aga palju on veel õppida, ja kõige, nt mütside, sukkade ja haapsalu sallide vastu pole ma seni erilist huvi tundnud. Tööd kindakudujana on olnud nii palju, et muuks ei jää aega. Riigiteenistujana ja pereemana tuleb mul valikuid väga täpselt teha, kui ei taha end lõhki rebida.
Paljud inimesed on tulnud mu ellu, et midagi omaltpoolt õpetada. Kohtumine Anu Pingiga avas minu ees uue pärandtehnoloogilise, s.o kohalike algupäraste kudumisvõtete perspektiivi, mida olin visuaaliga võrreldes vähem teadvustanud. Minu lähenemine kudumisele on nüüd järjest traditsioonilisem: pean oluliseks lisaks mustritele ja värvidele hoida ka meie rahvuslikke kudumisvõtteid. Näiteks ei tarvita ma enam seda silmuste loomise võtet, mida „Kirjatud teekonnas“ tutvustasin. Olles silmad pärani lahti teinud ja vanu kindaid uue pilguga vaadelnud, näen, et silmuselist loodust polegi meie maal kasutatud! Keegi ei tea, kuidas see meile tuli, aga juhtuma pidi see küll alles 20. saj jooksul. Pisiasi, mis võib sõltuvalt vaatenurgast olla ka lõpmata tähtis! Ilmne näide, muide, ka selle kohta, kuidas inimene areneb, aga raamatud jäävad minevikuhetki ja -arusaamu jäädvustama. Vigu saab parandada alles järgmistes.
Usun sellegipoolest, et mul on tänu oma praktilisele kogemusele tekkinud õigus küsida mingisugusegi arutelu järele ja seeläbi hakata tänaseks kujunenud Eesti kudumismaastikku jõulisemalt mõjutama. Senisest enam püüan võtta pedagoogilist rolli, sest tundub, et rahvuslikke esemeid teha tahtjaid on meil väga palju, kuid head ja kasulikku informatsiooni neile liiga vähe. Nii polegi imestada, et kõike kiputakse taandama ainult välimusele. Et oleks ilus. Kirjastusedki lüpsavad seda rahvuslikkuse lehma praegu ilmselt suurte tuludega. Pean siin silmas eelkõige neid kirjastusi, kes tegelikult pole käsitööle spetsialiseerunud ja ei tea sisulisest poolest midagi. Seega annavad nad tiivad tihtipeale autoritele, kes pole oma loomingu avaldamiseks veel valmis. Siin haigutab jällegi üks suur tühjus: käsitööraamatute kohta Eestis arvustusi ei ilmu. Kas näitab see teatavat suhtumist käsitöösse, nagu oleks see vaid isetegijate pärusmaa ja miski, mis ei kuulu rahvuskultuuri püsimise seisukohalt tähtsasse? Käsitööraamatute sisuliste ja analüütiliste arvustuste puudumine tingib tegelikult selle, et igaüks võib avaldada ükskõik mida ja saada sellest korralikult kiita. Eesti inimene ju ei julge laita ja ega meie tarbjaskond ka kuigi haritud ole. Meie käsitööringkonnad on aga nii väikesed, et kardetakse tülliminekut. Mingis mõttes võib see ju nii olla, kuid mina tahaksin küll loota, et hakkame vaikselt täiskasvanuks saama ja asjade üle ausalt arutama.
Kui vaatan kindakudumise suurt pilti, siis kerkib üles mitu küsimust. Miks unustame eesti kinnastele (laias laastus kuni 1920-ndateni) omased pärandtehnilised kudumisvõtted? Materjalid? Värvid? Piirkondlikud ja ajastulised eripärad? Kas me tahame maailma kontekstis nii rikkalikku Eesti kindapärandit, mille suunas välismaalased kadedusega õhkavad ja hordidena õppimas käivad, hoida lugupidamisega ja huviga seda tundma õppida, rikkumatult edasi kanda, või taandub kõik ainult isekusele/teadmatusele valida oma kinnaste värvid-mustrid kokku ajaloolisi seaduspärasid eirates? Võetakse seadusliku kaitseta minevikuesemed ja „tuunitakse“ neid omatahtsi. Mõneti on see arusaadav, sest kes ei tahaks olla innovaatiline, aga sel juhul nimetatagu oma loomevilju teise nimega, mitte eesti asjaks. Teen seda ka ise ja tõenäoliselt nii mõnigi kord totaalselt ebaõnnestunult. Kahju, et pole kedagi kritiseerimas ja pean seega ekstra vaeva nägema, olemaks iseendale kriitikuks. Liigun seepärast üha enam loobumise ja lihtsuse suunas. Tahan juurte juurde tagasi jõuda, mis minu meelest tähendab seda, et kinnastes või tegelikult ükskõik millistes rahvapärastes käsitööesemetes, mis pretendeerivad Eesti esindamisele, tehtavad muudatused olgu minimaalsed ja hästi läbimõeldud-tunnetatud. Et üldpilt oleks kohalikku eripära arvestav. Et kui seto kinnas, siis seto kinnas. Kui kihnu, siis kihnu – elavate väikekultuuride asjusse tuleb iseäranis lugupidavalt suhtuda. Et kõik saaksid aru, mis asjaga on tegu ja et selle kultuuri esindajad ei peaks ahastusest käsi kokku lööma. Jantimine vöökirjadega ja muude kirjade tõlkimine kindakeelde ei tohiks minu arvates muutuda massiliseks. (Vöökirjad piimapakkidel ja surnukirstudel on muidugi veel hullem.) Seda võib teha, aga siis korraliku selgitusega, kust midagi on võetud ja mida see tegu kuduja jaoks isiklikult tähendas. Muidu loome mingi imeliku uuspärimusliku stiili, mis ei kõlba isegi suveniiripoodi.
Uskusin seni, et suudan kodukudujaid – neid, kes iseendale või perele koovad – nakatada eeskujuga pelgalt oma kinnaste visuaalse poolega. Olen ju alati valinud hoolega ainult nn eesti värve ja pole tundnud kiusatust laenata kirju naabritelt (tänapäevases mõistes siis lätlastelt, venelastelt, norralastelt jne). Püüan ajada eesti asja. Kahjuks ma ei mõelnud, et sellest jääb väheks, et paljud veel ei oska mu kindaid teadlikult vaadata-lugeda. Ei osata märgata seda, et ilu taga on palju reegleid ja töövõtteid, mida kuduja on pidanud aastateviisi õppima. Värvide otsimist ja juuste katkumist, kui asi ei kuku hästi välja ja tuleb otsast alata. Nüüd, kui olen omandanud kogemusi ja hakanud vanades asjades nägema uusi pisiasju, tunnen, et mulle on peale pandud vastutus. Ja kohustus jagada oma teadmisi. Teadmisi, mis võivad muuta suuremat pilti. Kui tahta olla emotsionaalne, siis võib seda muidugi võtta targutamise, ülbitsemise või koguni oma positsiooni kõigutamise kartusena. Küllap võib seda ka nii võtta. Aga kui vaadata asjade taha ja sisse ilma hinnangut andmata, siis loodan endale leidvat poolehoidjaid, tänulikke inimesi meie kõigi seast, kes soovivad kvaliteetset teavet garanteeritud allikast ja kes oskavad seda siis meie kõigi maailma parandamiseks kasutada. Järgnevaga kinnitangi, et püüan seda jagada oma parima äranägemise järgi ja praeguses teadmiste seisus. Ma ei kavatse õppimist katki jätta. Käin muuseumides ja otsin teadja-naisi. Mõned olen juba leidnud ka.
Millest taoline pessimism? Siin ja võib-olla edaspidigi kirjutan ma sellepärast, et palju on viimasel ajal mind rõõmustanud, kuid palju on ka sellist, mis paneb pead vangutama ja südant valutama meie kindapärandi uuskasutuse ebakõlade üle.
Mis on rõõmustanud? Olles aastajagu koolitanud vanemaealisi naisi ühe projekti raames mitmes Eesti paigas, on rõõm tõdeda, et vanus ei loe. Kõige alus on tahe suhtuda õpitavasse alandlikult-austavalt, isegi kui peab enda senised teadmised-oskused ümber hindama. Nägime, kui kiiresti võtavad õppust need, kes alguses kinnitasid, et nad oskavad kududa küll ja mõni võis salajas isegi mõelda, et „mis asja, mina küll alla nr 2 varda pihku ei võta“. Nõukogude ajas karastunud naised! Esimeses tunnis said nad aru, et sinnamaani ei olnud nad tõeliselt kududa osanud (hehh, nagu mina oskaksin! kaugel sellest). Nii, nagu meie esiemad. Aga juba paari kuuga tekkis neil elevus ja hasart, et õpitud on palju ja küll tahaks veel! Jagasime Anuga neile teadmisi eesti rahvapäraste kudumistehnikate ja värvikaardi asjus. Mõni jõudis koguni nii kaugele, et komponeeris iseseisvalt selliseid kauneid käte- ja jalgade ehteid, et lust vaadata. Mõnikord tabas mind rinnus isegi kerge kadedusetorge!
Rõõmustanud on ka see, kui palju on hakatud rahvuslikus stiilis kuduma ja pööratud selg Burdadele. Nimekirja tunnustust väärivatest blogidest leiate siinse kirjutise lõpust.
Tulen nüüd taas selle juurde, mis on kurvastav. Kui vaadata ringi kehvemapoolsetes käsitööblogides või käsitöölaatadel või ilmunud raamatute peale, siis näen, kui palju on andekaid ja tehniliselt küllaltki kvaliteetseid tegijaid, kuid sellega asi piirdub. Kahju, et nii palju energiat raisatakse pealispinna loomisele, aga sisu jääb nõrgaks. Ilusad värvid või mustrid kuhjatakse kokku lihtsalt meeldimise põhjal, võttes ühe elemendi ühest piirkonnast või ajastust, teise kusagilt mujalt, omamata tõelist sidet oma inspiratsiooniallika ehk rahvapärandiga. Meie kultuuris vältimatu must-be, mustjassinise (indigo-, e potisinise) asemel võetakse rukkilille ja muid lahjasid siniseid, mis mõjuvad võõralt. Madarapunane asendatakse külma ja kärtsu veripunasega, vahel beebiroosaga. Palju näen (vist) norrapäraseid pöidlakiiludega labakindaid ja et peopesadesse kirjatakse teist kirja. Mis Eesti kinnas see selline on? Ainult Mustjala ja Anseküla sõrmikutesse on peale pöialt kirjatud peopesadesse väiksemat kirja, ei mujal.
Niisiis segatakse kokku algupärane (kuni umbes aastani 1900 loodu, ja seegi mitmesse perioodi jaotatav) ja nõukogude-aegne või kes teab, mis. Või segatakse kokku endale meelepärased mustrid küll Koselt, küll Hallistest.. Suures osas taandub asi ainult visuaalsele poolele. Ja ma ei ütlekski midagi, kui selliseid kindaid vaid iseendale kootaks ja ei uhkeldataks nendega internetis või koguni ei avaldataks paberil.
Jah, elavaid pärimusekandjaid on meie hulgas ülivähe ja needki ei reklaami end. Pärimusekandjana tuleb siinkohal mõista inimest, kellele rahvuslik käsitöö ja muu pärimuskultuuri alla käiv on elustiil, kui lähtuda Kairi Leivo määratlusest, millest ta kirjutas Sirbis seoses folkloorifestivalide seisundiga ja mis mind õigupoolest kannustaski seda enda sees kauakantud mõtisklust välja kirjutama. Kuna tõelisi pärandmeistreid on vähe, on seda enam suurem vastutus neil, kes tahavad end eeskujuks seada. Ma tean, et ma olen ilmselt väga konservatiivne, vanameelne, kuri. Aga kui sa kudumise kui elatusallika, blogimise või mõne muu avaliku asjaga tegelema hakkad, siis on see otseselt suure pildi mõjutamine. Tegelikult tuleks enesele aru anda, et rahvuslike komponentide kasutamine nõuab distsipliini, ajalist ja materiaalset investeeringut, tahet, aga kõige rohkem teadmishimu ja austust. Kõige hullemaks salavaenlaseks meie rahva pärimusliku tarbekunsti vastu pean ma seda, kui imeilusad värvikooslused ja kirjade paigutus EI anna edasi aastasadu kogunenud süvakihtide teadmust kompositsioonist, kohalikkusest jne. Palju lihtsam on koledate asjadega – siis paistab ka vaatajale kohe silma, et tegu on hobikatsetusega. Aga ilusa kesta taha peitumine on palju kavalam moodus tähelepanu tõelistest väärtustest eemale juhtida.. Ma siiski ei usu, et seda teadlikult tehakse.
Millised on eesti värvid? Mismoodi kombineerida kindakirju? Kas ja mil määral ja kuidas võiks kududa/tikkida oma kinnastesse teiste esemete kirju? Püüan neid teemasid edaspidi lähemalt käsitleda. Eesti värvidest kirjutan Saara Kirjastuse kudu-triloogia esimeses osas. Seniks aga mõelgem nende küsimuste peale. Need on olemuslikud küsimused, millele tuleks vastata enne, kui hakata eesti asja kuduma. Muidugi ei laiene see tavalistele, rahvusvahelise esteetikaga esemetele või iseenda rõõmuks tehtule, küll aga tahan mina näpuga viibutada, kui asi muutub süstemaatiliseks ja pidurdamatuks ja mitte keegi ei julge midagi öelda. Või ei panda tähele?
Ma tean, et hirmutan selle jutuga inimesi. Väike šokiteraapia ei tee paha. Kes siis veel meie pärandit kasutada võib kui mitte meie ise? Aga enne tuleks õppida, või siis piirduda oma kodu seintega. Lisatud 27.08: kodu mõiste edasiarendust vt siit.
Lõpetuseks lisan siia tunnustava nimekirja blogidest (ilmselt on neid veel), mille autorid tegelevad muu hulgas ka kindakudumisega. Puhtjuhuslikult on siia sattunud paljuski need, kes on oma kaunid esemed koolitöödena teostanud. Kiitus ja pai! Palun tehke ikka edasi!
Siis on veel rida inimesi, kes teevad väga kõikuva kvaliteediga asju – kõiguvad kauniduse ja sisukuse skaalal ühest äärmusest teise, nii et päris eeskujuks ei saa hetkel soovitada, aga olen kindel, et küll nad arenevad ja varsti võib neid ära nimetada.
Mis ajahetkel lõppes "päris" Eesti asjade tegemine? Et nt 1899. aastal kootud kindad olid nagu veel igati Eesti asi, aga need, mis 1900. või 1905. aastal kooti, olid juba vuhvlid? Või millal see päris Eesti kinnaste kudumine algas? Kas kudumine selle ajaperioodi jooksul üldse ei muutunud/arenenud/kohandunud? Ja kui ikkagi muutus, miks praegune muutumine halvem on?
VastaKustuta"päris" asja tegemine ei toimunud mõistagi kuupäevaliselt, vaid osades piirkondades varem, mujal hiljem. Kui vaadata nt Eesti Rahva Muuseumi kindakogu, siis on juba visuaalselt näha alates seerianumbrist nii umbes 560, et pilt hakkab kahvatuks tõmbama. Muutuste põhjused olid linnastumisest, käsitöökursustest, mis soomalste jt kaudu sisse tulidm, käsitööõpikud, kodumajanduskoolid, naisteajakirjad, kus kunstnike stiliseeritud uusrahvuslikud kirjad sees. Ilmselt on põhjuseid veel palju. Aga igatahes võib üldistavalt öelda, et nii kui kodudes lõppes põlvkondlik järjepidevus ja igatseti linlikku, toimus väga oluline nihe kvalitatiivses plaanis. Nõukogude aeg ainult süvendas seda.
KustutaVahepealne muutumine on olnud halb just sellesama enda rahvusliku näo kaotamise tõttu. Ei ole erilist vahet, kas on Eesti või Läti või Saksa. Kõik on väga sarnased. Õnneks, nagu ma ikkagi rõõmsalt tõden, pilt hakkab vaikselt paremuse poole minema. Kogukondlik liikumine, kodanikualgatus, naturaalsuse pooldamine - need kõik on ühe ilmingu erinevad väljendused.
Suure kiirusega kirjutasin esimese lause puhta valesti. Uuesti: "Päris" asjade tegemise LÕPP jne.
KustutaVäga kosutav oli lugeda autorit kelle käsi koob meisterlikke kindaid ja süda muretseb eesti kinda tuleviku üle. Õnneks on meil, eesti naistel õpihuvi ja enesearendusvajadus - jään ootama Saara kirjastuse nimetatud väljaandeid ja õpitubasid.
VastaKustutaJah, Saarale suur kummardus ka minu poolt! Edu ja särtsu nende väiksele naiskonnale!
KustutaKust saab üks tavaline inimene infot rahvusliku kinda kudumiseks? Mis raamatuid soovitate, kui pole võimalik koolitustel osaleda?
VastaKustutaTehniliste õpetustega rahvuslike kudumise kohta käivaid raamatuid on meil kahjuks veel vähevõitu, sest vahepeal oli kombeks ainult disainile keskenduda.
KustutaAga mida ehk siiski (tõenäoliselt unustasin praegu midagi ka välja, aga esialgu piisab):
1. Kristiina Ehin, Kristi Jõeste 2012. „Kirjatud teekond.“ Türi, Saara kirjastus.
2. Anu Kabur, Mai Meriste, Anu Pink 2010. „Meite Muhu mustrid.“ Türi, Saara kirjastus.
3. Rosaali Karjam, Kärt Summatavet 2008. „Kihnu Roosi kindakirjad.“ Tallinn, AS Ajakirjade Kirjastus.
4. Kalju Konsin 1972. „Silmkoeesemed.“ Tallinn, Kunst.
5. Manninen, Ilmari 1927. "Eesti kindad". Tartu, ERMi aastaraamat 2.
6. „Mulgi kirikindad ja kirisukad.“ 1960. Koostanud L. Saks. Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus.
7. Reet Piiri 2001. „Kindad. Õnnetähest männakirjani.“ Tartu.
8. Tuuli Tubin 2009. „Kirä’ Võromaalt KINDA’.“ Võru Instituut.
**Praakli, Aino 2009. „Eesti labakindad ilma laande laiali“. Tartu, Elmatar. NB – suhtuda ettevaatlike mööndustega ja soovitan tungivalt võrrelda raamatus antud fotosid MUIS-is asuvate originaalkindafotodega.
WWW.MUIS.EE – valida detailne otsing, sisestada märksõna "kinnas", "kindad", "labakinnas" jne. Kui on kindel kindanumber, mis huvi pakub, siis numbrid sisestada alates parempoolsest teisest lahtrist! Nt A 509:2037 võiks välja näha nii, et 2037 käib paremaltpoolt teise lahtrisse ja 509 kolmandasse.
Kas mõni nendest raamatutest, mida oled loetlenud, siiski tutvustab nn õiget loomisviisi? Kui ka "Kirjatud teekonnas" on juba nüüdseks "vale" või "aegunud" info (ma ei võtaks neid sõnu siiski liiga karmilt ega tõsiselt, vaid haaran blogipostituse autoril sõnasabast), siis millisele nimetatud raamatutest võiks tugineda, kui on soov kindaid nö päranditehnoloogia seisukohast õigesti kududa? Kas üldse on olemas sellist raamatut, millele võiks rahuliku südamega tugineda kogu kirikinda kudumise ulatuses?
KustutaMuidu aga see on üks tänuväärt postitus, aitäh!
Meite Muhu mustrites on muhupärased autentsed moodused täitsa kenasti kirjas. Ja muide annab sealt nii mõndagi muudele kinnastele laiendada. Näiteks kahevärviline loodus lk 28 (vanamoudi loodus ehk kierd) on üks neist, mida mujalgi agaralt kasutati. Kihnlased siiamaani.
KustutaJa siis keerukordasid seal raamatus tasub ka uurida. Mõni on üle Eesti tuttav.
"Õiget" loomisviisi ei saa aga sellepärast välja tuua, et eri piirkondades olid erinevad eelistused. Alates sellest täitsa tavalisest pöidlalt loomisest kuni kahevärvilisteni kõikvõimalike variantideni. Erinevaid levinumaid kindalooduseid on tehniliselt tegelikult ainult kaks põhivõtet, kuid neid saab kombineerida nii ühevärviliselt kui kahevärviliselt. Kas keeramisega või ilma. On veel rida väga kohalikke looduseid, mida tunti vaid ükskikutes paikades. Loodustest jm pisiasjadest tuleb ka Saara kudutriloogias põhjalikult juttu. Ma ainult ei julge siin mingeid kuupäevi välja käia, et millal ilmub. Nüüd suve lõpul saame kaasautoritega kokku ja arutame, et kuidas jõuab. Ei taha ju tormata.
*Ahsoo, millalgi ma siin oma blogiski alles tõin välja joonise, mille järgi saaks silmuseid luua. See oleks siis üks õigestest, vanapärastest variantidest. Vt postitust "Paistu 4".
Suur-suur aitäh! Sain omajagu targemaks. Mul ongi see probleem või pigem küsimärgi koht, et ma ei hakka niipea muhu või kihnu mustritega ega sealtkandi võtetega kindaid kuduma. Pigem üritan tasapisi tutvuda Tartumaa kandi mustritega - siis oleks hea teada ka siin kandis levinumaid tehnikaid. Sa ajad ikka muuseumikogude külastamise isu peale oma blogiga:)
KustutaOotan huviga seda kudutriloogiat - aga mitte kannatamatult, sest õige ju on, et tark ei torma. Palju jaksu tublidele autoritele :)
Ahjaa.. muis.ee-ga seoses ongi üks mõttekoht, et paljugi on kogutud nt Tartu-Maarja kihelkonnast (tuleb otsingul välja), aga juures on märge "Topograafiline ERM: Suure-Jaani" või päris laiahaardeliselt "Topograafiline ERM: Viljandimaa" (http://www.muis.ee/museaalview/552583). Ehk siis saan asjadest aru nii: rahvas on erinevaist paigust Tartu-Maarjasse (praegune Tartu ja lähiümbrust ka) omad mustrid kaasa toonud. Linnalähedase koha või suisa linna kiiks...
KustutaEks kaasa toodi nii kirju, kui ka kindaid endid. Kes pidi mingil põhusel kolima, kes läks mujale mehele. Seepärast võibki olla nii, et kindad on valmistatud Viljandimaal (mis on topograafiliseks määratluseks, sest kindad on sealt pärit), kuid muuseumisse on nad kogutud Tartu-Maarja kihelkonnast.
KustutaKadri
Norin pisut pealkirja kallal - Day of Restoration of Independence, taasiseseisvumispäev.
VastaKustutaKeegi võiks selle loo heasse inglise keelde panna, ma lingiks meelsasti Ravelry`s.
Muus osas arvan, et pigem ei teata, sest pole sellist kirjandust, mis läheks süvitsi detailideni. Ses osas "Saara" teeb tänuväärset tööd.
Tulevases suurteoses püüame pilti parandada ja ammendada.
KustutaMulle väga meeldib, et sel teemal on arutelu. Natuke tutistada saamise tunne on ka, sest lõpetasin ise hiljuti just ühed sõrmikud, mille randmetel kasutasin vöökirja ja mis mu enese hinnangul said pisut valedes värvides kootud. Ometi kasutasin just looduslikke, taimedega värvitud lõngu. Ka olen mina just see tüüp, kes iluleb kaunisasjade kallal ja siis jälle tahab kindakirja kududa, ilmselt mu püsimatu iseloomu viga. Aga ega ma jäta.
VastaKustutaEsimene teema millest mina olen mõelnud on just see visuaalne pool ehk värvivalik. ERM-i kogusid lapates on mulle silma jäänud, et seal on palju tumesinise, valge, halli, musta, punase kirjaga kindaid ja see värvigamma tundub mu silmale kõige rohkem oma. Teisalt näib mulle, et tegelikult on võimalik leida väga erinevates värvides kindaid ja kõikvõimalikke värvitoone koos. Ja veel olen mõelnud, et kas ma oleksin 100 aastat tagasi kududes olnud teistsugune kui ma olen praegu, kas mul ei oleks tekkinud kiusatust haarata värvilt mittesobiv lõngakera ja proovida, et kuidas nii jääb? Kas ilma sellise katsetamiseta oleks praegu kogudes näiteks salatirohelisi kirjatud sõrmikuid? Mulle tundub, et on kaks teed – olemasoleva säilitamise tee ja katsetamise tee ning et neist viimasel mitte hullusti eksida, peaks ehk enne esimesel kõndima?
Teine teema on kudumisvõtete ning kirjade õigesti kasutamise teema (nt see peopesades väikeste kirjade kudumine). Ilmselt on see peamiselt tingitud sellest, et memmed kellelt küsida on paljudel juba kadunud. Raamatud on sageli kallid ja nagu öeldud, neid õigeid ongi vähe. Palju kasutataksegi internetis leiduvaid mustreid ja õpetusi või Nõukogude Naise mustrilehti.
Aniliinlõngavärvide ilmumine 1856.a tingis ka meie rahvakunstis korraliku värvipillerkaare (mitte igalpool), aga kuidagi õnnestus see kõik raamides hoida ja säilitada maitsekat tunnetust. Tolleaegsed naised ei teadnud midagi värvusringist, aga ometi on neil kõik tasakaalus. No ehk mõned üksikud erandid välja arvata. Vaibakunst on selles mõttes üks müstilisemaid ja kaunemaid näiteid meisterlikust värvikasutusest.
KustutaSalatirohelisi katsetusi leiab ainult Muhust ja ühe variandi olen ka Jämajast leidnud.
Jah, olen väga nõus, et kirjandus/internett lonkab meil hetkel kahte jalga ja selle järgimise osas ei tohiks rahvast ilmaaegu materdada. Mismuud, kui soovin teile lahtisi silmi ja kolamiste blogides, kust võib eeskujusid leida:)
Väga õige ja samas valus lugu. Hea, et see meid puudutab, kaasamõtlema ja -arutlema sunnib. Halvasti oleks juhul, kui peale lugemist õlgu kehitaksime ja sama moodi edasi jätkaksime.
VastaKustutaPean tunnistama, et pole just selle suure aupaklikuse tõttu julgenud siiani ühtegi kirikinnast kududa. Nüüd aga tekib lausa soov uurida, puurida, lugeda ning teha kõik õigesti. Vähemalt Haapsalu salli puhul võib mustrikatkeid kombineerida, kuid teostus ja tehnikad peavad jääma kindlatese piiridesse.
Enne, kui oma kindaid planeerima hakkan, küsin samuti nagu Krista, missugune on see õige loodus? Ja kust seda õppida saab?
Vt vastust Kristale ülal.
KustutaKõik sõltub, mis piirkonna kinnast plaanid. Ühte ja ainust loodust pole olemas.
Hea lugemine.
VastaKustutaÜtlen kohe ära, et mina istun just seal kiige teise otsa pääl. Olen selline isetegija kes korjab mustri siit, mõtte sealt, materjali kolmanda koha pealt. Keedan kõik üheks kompotiks kokku ja asi saab hea. Omast arust ja oma jaoks. Olen kord selle kompoti tegemise koha pealt omad vitsad saanud aga näe, ei aidanud. Proovin paari sõnaga siia oma mõtte kirja panna, et sulle "tavalise" amatöörina natuke vastukaaluks olla. (Rinda pistma ei kavatse hakata just :) ).
Minule kui lihtsalt oma lõbuks tegijale on tegelikult rahvakunst alati tähtis olnud. See on identiteediks ja nagu kasvupinnaseks. See annab kindlustunnet. Samas tunnen, et täpne järeletegemine mulle ei sobi. See seab minu kreativiteedile piirid, mis mult tegemise lusti võtab. Ma arvan, et kui loovatel hingedel, juba u. 150 aastat tagasi oleks rohkem infot teiste tegijate tegemistest, mustritest, lõigetest jne. olnud, oleksid need samad kindapaarid ilmselt juba siis hoopis teistmoodi "segased" välja näinud. Tänapäeva inimestel on infot liiga palju ja eks sinna vahele võib kaduda just see, mis teiste ja mis oma. Igasugune "segunemine" on kahjuks või õnneks ilmselt tuleviku elu-olu vormiks. Eestist väljaspool elades näen, et eesti naised (ja mehed) hindavad oma asjade "eestilikku" väljanägemist. Siin, Rootsis näiteks ei näe "omi" st. rootsi mustreid peaaegu kusagil. See on rohkem vanainimeste ja fännide rohumaa, millel natuke kopitanud lõhn manu. Loomulikult on ka siin tublisid tegijaid ja koolegi kus õiget asja õpitakse. Aga lihtsalt tänaval või kodudes seda ei näe. Ja sellest on väga kahju.
Hindan sind kui professionaalset tegijat kõrgelt ja austan su mötet meie esivanemate pärandit ehedana ja puhtana hoida. Ja just tuleviku peale mõeldes on tähtis, et sinusuguseid tugevaid tegijaid ja teadjaid on, kes asjade päritolu ja tegemise kunsti oskavad. Selles sulle tugevat jaksu edaspidiseks!
Merle
Aga mina loen õhtuti mõnuga "Kirjatud teekonda" ja kindavardale koon mustrisse näiteks sinise lõnga asemel hoopis rohelise, sest minu meelest jääb muster rohelisega hoopis palju kenam. Ja otse loomulikult on see netiavarustest ostetud, ei teagi mis tooniga roheline, aga mulle just see toon nii meeldib... :)
Seda teemat tuleb mul tihti arutada, et "kui neil oleks 150 a tagasi olnud vahendeid, infot, suuremat läbikäimist naabritega jne, küll nad siis oleksid ka möllanud". Aga vaat siit tuleb üks mõtlemapanev iva välja, et miks meil, eestlastel on võrreldes norrakate, rootslastega hullupööra vedanud. Kuna meie linnastumislaine jõudis võrreldes nendega 100 a hiljem kätte (õigupoolest olid skandinaavlased ammuilma vabad ja jõukad talupojad, kelle moestumine toimus ilmselt vabalt ja dünaamiliselt), siis oleksime täpselt sama kurvas seisus, kus meiegi rahvakunst oleks tänasetele inimestele ära pühitud.
Kustuta1909.a loodi Eesti Rahva Muuseum, kes asus kiirelt ja massiliselt korjetegevusele. Just hetkel, mil osa piirkondi olid juba pöördumatult ja tahtlikult unustamas juuri, aga osad veel igapäevaselt praktiseerimas. Ja kogujatel seega oli, mida koguda. Võib kritiseerida, et nad tõid Tartusse vaid pidupäevaesemeid, ja mitte argiasju, aga lõppkokkuvõtteks oli nende saak siiski üüratu. Ja see ongi see, miks meie veel mäletame.
Teine punkt, mida tasub ka välja tuua, on kogukondliku järelvalve küsimus. Olen seda tänases Kihnus kõrvalvaatajana kogenud, mis "loom" see on. Mulle tundub küll, et sellisega vastamisi väga sattuda ei tahaks. Ei tahetud ilmselt ka mujal Eestis, vanal ajal sattuda. Kui külamutid noorematel silma peal hoidsid. Läbi said minna vaid seda sorti muudatused, mis siiski olid vanaga kuidagimoodi seotud, eelmisest välja kasvanud. Mitte nagu praegu, et tulistatakse nii "uute ja huvitavate" leidudega, mis löövad pahviks ja mida kunagised külamutid ei oleks mingil juhul läbi lasknud:)'
Olen enda kreativiidi toonud ohvriks sellele altarile, et meil oleks käputäis neid inimesi, kes tahavad hoida. Aga see ei pea tähendama vanade asjade ainult kopeerimist. Kui põhiasjad selged, saab nende piires igasugu asju katsetada:)
Merle, sa ju ei pane neid kindaid raamatusse ega kirjasta kui 100% Eesti rahvuslikke? Ma arvan, et raskuspunkt siin jutus on see, et kui sa tahad saada suunanäitajaks, levitad mustreid ja kirjastad, siis peab ilmsel oskama rohkem kui ilusti kududa.
VastaKustutaSegunemine on valdav tõesti aga seda enam vist peaks teadma põhitõdesid?
Ma koon ka niisama kirjuid kindaid, oma perele ja kingituseks. Ahvatlusi on väga palju, lõngade ja mustrite näol, ja see ongi põnev. Ma ei suudaks kogu aeg ühte joru ajada aga respekt nende ees, kes seda teevad. Tänu nendele on meil, kellelt õppida. Ma olen veebis näinud väga maitsekaid edasiarendusi, need tunneb ära. Selleks ilmselt on vaja annet ka, mitte ainult oskusi.
Said täpselt aru, kus oli raskuspunkt:)
KustutaViimane kurbusetilk karikasse tuli Helena Smitt'i kindavihikuga. Rõhutan, viimane tilk. Enne teda on ka igasugu pahna tulnud ja tean, et nii mõndagi on veel teoksil (Praaklil nt..).
Selliseid vaba maa vabu, kuid kvaliteedilt kahtlaseid katseid annab edaspidi ilmselt süstemaatilise raamatuarvustuste kirjutamisega reguleerima hakata.
Tere, Kristi!
VastaKustutaMind huvitab, kas projekti "Käsitööga tööle" koolitused millalgi Harjumaal või Tallinnas ka tulevad?
Mare,
KustutaKuna "rahakraan" on praegu kinni, siis on teadmata ajaks ka meie koolitustega paus.
Mina huvitab, et kas meistritubasid on tulemas? Oli vist eelmine sügis, kui üks kahepäevane Tallinnas toimus. Tookord ei saanud kahjuks kuidagi tulla.
KustutaJaa, vt folkarti lehele, seal peaks olema info, et mul tuleb 2-päevane õpituba uuesti Tallinnas jaanuari lõpus.
KustutaAitäh! Tahtsin veel tänada vihje eest, kuidas fondi numbri järgi ERM-i lehelt kindaid otsida. Maadlesin ise seal paar õhtut tagasi hulk aega tulemuseta. Olen üritanud leida Kullamaa kindaid, kuid seni edutult. Ehk on piirkonna järgi otsimiseks ka mingeid nippe? Või siis äkki oskata öelda ehk polegi selle piirkonna kindaid kogudes? Lugesin näiteks Liivi Vainu lõputööd Läänemaa kinnastest, kus Kullamaad ka ühe piirkonnana mainitakse, kuid temagi töös on foto vaid ühest kindapaarist. Aitäh juba ette!
KustutaKullamaalt on hunnik labakindaid.
VastaKustutaNad lisasid muisis kevadel ka kohavaliku funktsiooni. Nii et võiks siis eelvalida Eesti Rahva Muuseum ja Kullamaa. Siis tuleb igasugu asju, nt õllekanne on palju, aga kindad tulevad ka. Märksõna ei soovita lisada, sest need on seal väga erinevalt märgistatud. Küll kinnas, küll kindad jne. Tähele tuleb panna ka seda, et kui nüüd konkreetne kindafoto lahti teha, siis vasakule tekkib andmete alla ka link "Rohkem". See lahti teha ja vaadata, kas kinnas on pärit Kullamaalt või pelgalt seal kogutud, aga mõne teise kihelkonna päritoluga.
Suur aitäh, leidsin! Küsin veel nõu. Olen omale mitmeid erinevaid tumesiniseid lõngu tellinud aga kõik on liiga mahedad sinised. Kui see saladus pole siis kust Teie ostate seda ilusat potisinist lõnga?
KustutaAitäh juba ette!
Viimane kord õnnestus tuttava kaudu saada Lätist:) Paraku ei ole praegusel hetkel tõepoolest mitte kusagilt võimalik kodumaist väga head tumesinist tooni saada. Raasiku omad jäävad natuke lahjaks, aga ületoonimise teel saab ka neist asja. Kui on sellist potti ja värvipulbrit omast käest võtta:) Keegi võiks sinna Raasikule kirjutada ja paluda, et nad hakkaksid tumedamat sinist värvima.
KustutaRaasiku sinisega on veel selline hull lugu, et jääbki värvi välja andma, ja lõng siis läheb veel kogu aeg heledamaks.
KustutaHuvitav, mul pole sellist probleemi olnud.
KustutaVihjan, et leidsin tumesinist lõnga, mis minu meelest on päris õiget tooni ning pisut on seda veel müügis: http://www.osta.ee/villane-long-mustjassinine-100-g-39985202.html
KustutaRaasiku ei värvi minu meelest kohapeal, vaid ostab värvitud villa sisse. Ma võin vihje anda neile, ema kaudu :)
KustutaRaasiku villastega on minul nii, et alati peale pesu panen loputusvette törtsu äädikat. Siis püsib värv kindlalt ja ei ole välja andma pärast enam hakanud.
Muide, kas sulle on tuttav Hollandis hiljuti välja antud eesti kinnaste raamat "Estonian mittens and wrist warmers"? Ma imestan, et kust neil see kompetents mitme maa ja mere tagant tuleb, et siinseid mustreid piiri taga tutvustada.
VastaKustutaMis mind rahvuslike elementidega kindaid kududes nõutuks teeb, on juurte küsimus - ei ole seda ühte paika (kihelkonda), millega saaks end siduda. Tööstusasulad, nõrgad perekondlikud sidemed, riigipiiri muutumine on jätnud oma jälje. Jäta või kudumata.
Jah, hollandlased kinkisid oma raamatu mulle ja on mu õpitoas osalenud. Sõbralikud ja kogu südamest fännavad inimesed. Nende probleem on see, et Hollandi muuseumides on säilinud ühe käe sõrmedel loetav arv silmuskoelisi esemeid ja nad nii kangesti tahaksid ka millegagi rahvuslikuga tegeleda. Nii nad siis võtsidki eesti kindad sihikule. Käisid siin ekskursioonidel ja ERMis. Eks see välismaalaste teema on üldse üks omaette teema, jumal nendega. Praegu on ikka põhimure see, kuidas me ise oma pärandisse paremini suhtuda saaksime.
KustutaTere, Kristi!
VastaKustutaHiljuti ERM-ist/MUIS-ist valitud kirikindaid kududes tekkis hulk vastamata küsimusi, mida võiks teadjamad selgitada.
Nagu eelnevatest aruteludest selgus, siis ülesloomisi pole palju ning nendest tuleb avaldatavas raamatus juttu.
Mitme lõngaga kududes tekkis arutelu, kuidas olek õigem töö pahemalt poolt lõngu keerata, kui pikad võivad ikkagi lõngajooksud olla jne? Milline oleks hea tava? Kooliõpikutes sellest juttu silma ei hakanud.
Kuidas kujundada labakinnastel otsa kokkuvõtmist mitmevärvilise kinda puhul? Kuidas kududa nii, et kahetahilise silmusterea vahelt ei jääks mustrilõng "piiluma"?
Mida peaks arvestama pöidlale kindamustrit kududes? (Originaal oli nii lapitud, et algajana oli raske järjele saada)
Jõudu ja jaksu asjalike kudumisraamatute koostamiseks!
Vabandan ette, et ei jõua siinkohal neile paljudele küsimustele vastata. Homsest lõpeb mu puhkus ja stardin oma põhitööl täie rauaga.
KustutaSalvestan, Agnes, Teie küsimused ja katsume siis neile raamatus detailselt vastata. Kirjalikult ilma fotodeta ei ole siinkohal vast kõige õigem koht seda teha.
Vahest võib ka nii võtta, et paljud asjad ei nõua ainult üht tegemismoodust. Kui tulemus on hea, siis on ka vanad meistrid teinud igaüks oma äranägemise järgi. Noh, neid kindaotsi ja lõngajookse.
Suurep2rane postitus, millel on hyva m6te, aga. Minu pika kommentaari ajendas yhe hyva s6bra siiras pahameel, teda riivas sygavalt postituses v2ljendatud halvustav suhtumine hobikudujatesse ja katsetajatesse. Ma arvan, et nyyd on kohane siia sisse tuua m6isted "autorikollektsioon", "kunstialane loometegevus" ja "kaasaegne hobik2sit88 rahvuslike esemete/mustrite ainetel". Nii lgp K. J6este kui lugematud v2hemharitud kudumismeistrid t2idavad hoopis erinevaid rolle, mida ei tohi omavahel segi ajada ega kudumise kui sellise m6tte ja maine kahjustamiseks tyli6unana tarvitada. K. J6este on autentsete rahvakunstiesemete ja k2sit88v6tete asjatundja ja 6petaja, teised aga hobikudujad v kunstnikud, kes tegelevad siiski uusloominguga, kasutades p2rimuse elemente AUTORIKOLLEKTSIOONIDE loomisel, mille juures on esmase t2htsusega mitte esemete v2rvikaardi v tehnoloogiline t2iuslikkus kopeerimisel, vaid tegijate r66m millegi loomisest, ja loodud esemetel on meie niigi nigelal kudumimaastikul t2iesti oma koht. Ja tyli tekitajaks on siinkohal hoopis v2ljend "rahvakunst", mille sisu on 2hmasest 2hmasem. Mainitud Helena Smitti kindaraamat aga on minu silmis tore n2ide t2nap2evasest tootearendusest (ja miks mitte turundusest), mille eesm2rk on teatud vanade tehnoloogiate tutvustamisest hoopis erinev - tuua inimesed odavate poekudumite juurest v2rvika isetegemise maailma juurde, et hobikudujad leiaksid viise peale yhev2rviliste jurakate ka millegi p6nevama tegemiseks, ja s6na "rahvuslik" on siin kindlasti pigem kasuks. Ka minu silmis on nende toredate kinnaste juures paar harjumatut momenti, aga nagu ma ytlesin - see raamat ei pretendeeri mingil moel vanaesemete autentsust myygiargumendina kasutama, vaid on t2nap2evane autorikollektsioon rahvuslikel ainetel, nii on see ka vormistatud. Ma t2nan teid k6iki oma panuse andmise eest meie rahvusliku esemelise kultuuri arendamisel, aga palun m6ista, et igal tegijal on oma koht ja suurep2rane ning mitmekylgne meister 2rgu laskugu 6pipoisse solvama - teadmatus pole patt ja pahe, vaid oluline osa meistriks saamise pikal teel.
VastaKustutaJa ainus viis mistahes segaduste ja v22rkasutuste v2hendamiseks on - rohkem infot, rohkem artikleid meedias, rohkem n2itusi ja meistrikursusi, rohkem koost88d. Ehk - rahvast peab harima.
Lugupidamisega, kaaren lehelt kaarnakirja.blogspot.com
Alustasin oma postitust murega selle kohta, et elu vabas riigis võimaldab igaühel avaldada raamatuid. Kui ilukirjanduse/filmide/teatri/tantsu/muusika jaoks on olemas ajakirjanduses spetsiaalne rubriik arvustustele ja meil koolitatakse välja inimesi kultuurikriitiku elukutse pidajaiks, siis pärimuskultuuris, eelkõige aga käsitööraamatute valdkonnas arvamuskultuur puudub. Ei tulda selle peale, et küsida enne raamatu koostamist kunstilist nõu, eksperthinnanguid või valmisasjale eelretsensioon, et seda enne trükkimist veel lihvida ja seeläbi maandada professionaalide kriitikat. Kuna meie rahvas on väike ja rahvakunst ajas ainult väärtuslikumaks muutuv, siis tasuks tegijatel omavahel suhelda ja nõu küsida. Antud juhul ilmus keegi tundmatu autor nö metsast ja kõmmutas paljudele meist otse südamesse. Mitte kõigile, seda kindlasti, olen nõus.
KustutaKindlasti ei taha ma keelata hobitajaid rahulikult oma asju edasi tegemast.
Ja püüame harida tõepoolest. Aga kui tahta väga hästi teha, siis teadagi ei jõua oma saja toimetuse kõrvalt sammu pidada ja tarbijaskonnal tuleb kannatlikult oodata.
Rahu südamesse. Kõigil on õigus oma arvamusele. Mina lihtsalt ei talu hästi mõtet, et käsitöömaailm peaks ilma konstruktiivse kommunikatsioonita ja endassesumbunult kulgema, või et tagasisidestada ei tohi, st mitte keegi ei loksuta paati. Et kuulge, võiks vahel mõelda ka, mis seisus me praegu oleme ja kuidas saaks paremini:) Mis siis ikkagi on rahvakunst, autorilooming jne. Eks vahel me ikka aruta ka, aga ring jääb kole kitsaks.
Ideaalis võiksid kõik tõsised tegijad foorumina kokku saada ja arutada.
See on arutelu, mis ärgitab sõna sekka ütlema. Kuigi jah, raamatute autorina tunnen eetilist tõrget raamatute arvustamisel. Pigem usun sellesse, et ostetakse just seda, mida vajatakse ja paraku pole võimalik ühegi kuduja vajadusi kõrvalseisjal kiiresti ja jõuliselt muuta. Seda saab teha vaid pika-pika koolitustööga ja innustava eeskujuga. Jaa, muidugi on mul vahel kurb näha, kui ilmub tõlkeraamatuid, kus kudumisterminid on tõlgitud eesti keelde täiesti meelevaldselt või kui raamat on silmnähtavalt rahamaiguline - st selle tegemisel pole vaeva nähtud, vaid on lihtsalt kiiresti midagi kokku pandud, et asi ruttu müüki saada (ma ei viita siin ühelegi konkreetsele raamatule, siin kõneaineks olevat raamatukest pole ma veel näinudki).
VastaKustutaTegelikult on mul hea meeel, et meie esiemade kudumiskultuuril on nii tulihingelisi kaitsjaid kui Kristi. Ma imetlen tema värvitaju ja oskust vanade mustritega eriliselt väärikalt ringi käia. Ja kui see oskus pisutki edasi kanduks, on tehtud üsnagi pikk samm, et meie pärandit edasi hoida.
Teiselt poolt ei saa ma parata, et vaatan meie tänasele kudumiskultuurile laiemalt kui ainult rahvusliku käsitöö seisukohalt. Minu jaoks on esimene märk esiemade pärandi hoidmisest see, et me ÜLDSE oskame ja tahame kududa ja et on palju inimesi, kes kudumist naudivad. See huvi on ainsaks võimaluseks, et üldse on, kellele rahvuslikku kudumiskultuuri tutvustada. Tegelikult võikski jaotada kudujad mõttes kolem gruppi.
Esimeses oleksid need, kellele meeldib lihtsalt kududa ja luua ning kes ei püüagi tegeleda meie rahvusliku kudumispärandiga. Saab ju ometigi kududa ja kanda ka vapustavalt stiilseid ja originaalseid esemeid, mis pole rahvuliskud. Aga siia kuuluvad ka algajad, kes teevad oma esimesi samme.
Teine osa kudujaid oleksid need, kes koovad teiste asjade kõrval aeg-ajalt ka midagi rahvuslikku, aga ei süüvi sellesse väga sügavuti. Nende jaoks on tähtis see teadmine, et need on meie oma Eesti ilusad mustrid ja neid on tore kasutada.
Kolmas osa kudujaid on ennast pühendanud rahvusliku käsitöö nautimisele, hoidmisele ja ka kaitsmisele. Nende jaoks on tähtis, kuidas meie pärandiga ümber käiakse, miks üht või teist asja vanasti just nii tehti. Sügav ja pikaajaline huvi tekitab nägemise, mille puhul hakkab valusalt silma riivama mõeldamatu värvikombinatsioon või mustrite miksimine. Kõige valusam tundub muidugi siis, kui meelevaldsete muudatustega eset nimetatakse ikka veel vana kihelkonna nimega. Ehk siis näiteks nimetatakse Muhu kinnasteks kindaid, millel on kasutatud vanu Muhu mustreid kuid täiesti suvalisi värve.
Aga neid viimaseid kudujaid, kelle hing oleks lõplikult rahvusliku käsitöö küljes kinni, on meil õige vähe. Ja me kõik oleme kusagilt tulnud. Võin endagi kohta öelda, et olen umbes viis viimast aastat oma elust täielikult pühendanud meie rahvuslikule kudumisele ja selle uurimisele. Pikad muuseumis istumised, käimised ja uurimised võtavad kogu mu aja, aga on mind ka kõvasti muutnud. Ehk, me pole täna enam need, kes olime eile:) Ka oma raamatutes võib kümne aasta pärast mõnegi lause ümber kirjutada (sellele viitab ka Kristi).
Loodan, et töö, mida me täna teeme, on meie kudujatele vajalik. Ja kuigi raamatu tegemine kestab juba mitmendat aastat, usun ma siiralt, et kui see lõpuks ilmub, aitab see inimestel vaadata Eesti kudumiskultuurile täpsema pilguga.
Meie vanad kudumid on imelised! Ja alati polegi vaja neid muuta, üliuhke on kanda ka vanade esemete koopiaid.
Lugupidamisega kõigi kudujate vastu
Anu Saarast
Väga huvitav ja põnev lugemine Kristi poolt. Ja kõik kommenteerijad on väga põhjalikult oma tagasiside andnud.
KustutaLeian, et igaüks peaks oma liistude juurde jääma. Hea on, et on olemas nii tulihingelisi pärandi kaitsjaid, kui ka katsetajaid, kes on saanud inspiratsiooni meie esiemadelt. Kui kõik jääksid ainult esiemade kinnaste juurde, siis jääks palju uut sündimata. Katsetused tegemata. Mina olen katsetaja, ja mulle meeldib kudumisel oma vimka juurde panna, on see värvi, materjal või tehnika näol. Minu meelest on Eestis eesti asja ajajaid piisavalt ja seda erinevates valdkondades (muusika, käsitöö), nii et küll see kultuur meil säilib.
kaaren kirjutas: Helena Smitti raamat... ..- see raamat ei pretendeeri mingil moel vanaesemete autentsust myygiargumendina kasutama, vaid on t2nap2evane autorikollektsioon rahvuslikel ainetel, nii on see ka vormistatud...
VastaKustutaNõnda on see tõesti ka vormistatud ja minu arvates on üsnagi imekspandav, et kritiseerija ei suuda mõista selgelt kirja pandud tähendust "rahvuslikel ainetel". On ju raamatu pealkiri "Esiemade pärandist inspireeritud kindakirjad."! Kas sõna "inspireeritud" on liiga raske mõistmiseks?
Raamatukese sissejuhatuseski on mainitud, et sellesse on autor kujundanud kindakirjad, mis on inspireeritud meie esiemade rikkalikust mustripärandist ning et igas mustris on natuke uut ja natuke vana. Samuti on iga mustri juures ära mainitud, et see on vastava paikkonna mustrite ainetel!
Kui lugeja ei mõista "igal leheküljel" korratavat sõna "ainetel", siis on see lugeja ja mitte autori "viga ja probleem" ning on väga inetu sedaviisi autori tööd ja tegevust halvustada!
Lugupidamisega kõigi kudujate suhtes
E.K.
Hea küll, kui Helena nimi lõpuks ära mainiti, siis kinnitan omaltpoolt, et see raamat oli tõepoolest torge, mis pani mind lõpuks sulge haarama. Protsess ise on olnud siiski pikaaegsem ja meil on palju teisigi, minu jaoks segase sisuga kudumisraamatuid ilmunud.q Seega palun minu mitte teksti võtta ainult ühe konkreetse autori vastasena.
KustutaSelgitan siis ühe korra veel enda arusaamist AINETEL tegemise kohta (ma ju ise teen ka enamasti ainetel, mitte täpseid koopiaid). Rahvakunsti kui inspiratsiooniallika kasutamisel on minu ja paljude teiste arvates siiski ka mingidki põhimõtted, mida võiks austada. Ja number üks neist on see, et ärgem miksigem kokku mitme Eesti eri kihelkonna mustreid. Võta üks ja ehita sellele oma nägemus ümber. Lihtne?
Helena rmt-u puhul on ka mõningaid teisi probleeme, mis puhtkunstilised. Proportsioonide ebakõlad kohati või kudumise kõikuv kvaliteet erinevate inimeste poolt. Näiteks kui vaadata fotosid, siis nii mõnigi kord ei klapi need kõorvalolevate juhenditega kokku. Juhend ütleb, et võetagu silmuseid 84, kuid paljudel juhtudel on neid randmes siiski kõvasti vähem kootud. Ühel juhul on vahe 24 silmust, mulle tundus.
Üks ettepanek veel: lepime kokku, et me ei kasuta enam terminit 'kihnu vits'. Jah, kuigi seda praegu veel Kihnus kasutatakse, on tegemist siiski tehnilise võttega, mida on üle kogu Eesti tuntud nt keerukorra nimetuse all vm murdekeelsed terminid.
Raamatus kohe esimese kindapaari foto ja juhend kihnu vitsade kohta ei lähe kokku. Fotol on kasutatud nööre (tehniliselt midagi muud), juhendis öeldud, et kihnu vitsu.
Antud raamatu tehniliste juhendite kohta ma ei ytle midagi, sest ei kasuta juba aastaid täpseid juhendeid - alati on ju tarvis uute mõõtude järgi uus mudel teha, pigem on minu jaoks väärtuseks raamatute mustrid ja mudelid kui sellised. Seega paljude raamatute, ka pr Smiti kindaraamatukest tulebki tarvitada teistmoodi kui nt pakse teoseid Rosaali Karjami vt loomingust, mis on täis asjatundlikke uurimusi ja tehnikate pädevaid kirjeldusi. Nii et soovitan - kaks raamatut kõrvuti tarbides tekitab huvitava lisaruumi traditsioonide tubli kandja ja moodsa aja loomingulise kuduja teoste vahel, ymber ning sinu enda sees. Loomulikult on ka minu silmis teatud nooremate autorite asjadel tegutsemislust suurem kui tehniline täius. Loodan, et paljud teisedki lugejad, eriti need, kellel raamatuteostmise rahakott vga paks ei ole, leiavad siiski võimaluse oma raamatukogu tekitamiseks, kus on omal kohal nii värvilised mustrivihikud ideede ammutamiseks kui ka korralikumad käsitööalased uurimusraamatud erialaseks eneseharimiseks. Et oleks võimalik yhe autori ebatäpsusi siluda asjatundlikuma allika abil. Kui just ei soovitagi teha pretensioonitut yksikeset nö koduseks tarvitamiseks. Aga paljud, nii ka mina, kes alustasime lihtsate ja mitmes mõttes "mööda" esemete nikerdamisest, mida täna on imelik või piinlik vaadata, on jõudnud enda harimisel ja oma hobiga tegelemisel ysna kaugele ja mul on hea meel, et tänapäeval on võimalik raamatupoest saada mitmekesist ja järjest paremal tasemel teoseid, kuna muuseumides ja koolitustel käia puudub paljudel meist nii aeg kui teinekord raha. Raamat aga on sõber aastateks.
VastaKustutaKaaren.
Lg! Käsitöösõbrad
VastaKustutaHea meel on mul selle üle, et tekkis dialoog. Ma usun, et sellest on abi ja kõik hobikudujad ning raamatute kirjutajad õpivad minu vigadest. Ka mina õpin ja arenen ja kinnitan siiralt, et ei soovinud oma mustritega rahvakunsti austajaid, hoidjaid ja sõpru solvata.
Kui on vaikiv kokkulepe, et mustreid ei miksita, siis me võtame selle teadmiseks, parandame oma vead ja teeme järgmine kord teisiti. Nagu ka 20.augusti pidupäeval öeldi, et kõigil on võimalus otsast alata.
Ma ei mõelnud erinevate piirkondade mustrite kokkusobitamisega midagi halba ega kedagi solvata. Tahtsin just esile tõsta valitute ilu, aga kui läks väga nihusti, siis ma õpin oma veast. Minu eesmärgiks oli, et inimesed leiaksid taas tee kudumise juurde.
Trükikurat kiusas ka mind ja käsikirja esimesele lehele läks sisse mustand. Kirjas peaks olema „kootud nöör“, viitega Tiina Meeri raamatule.
Vabandan!
Lugupidamisega,
käsitöösõber Helena Smitt
Armas Helena,
KustutaTänan Sind väga, et lõpuks ka midagi ütled. Sellist dialoogi olen oodanud ja on heameel, et saame koos asjade üle arutada.
Mul poleks mitte vähimatki selle vastu, et saaksime sõbralikult läbi ja võiksime üksteist positiivselt kummagi loometeel mõjutada.
Ja vabandada pole siin midagi, asja moraal on vist kõige rohkem see, et meie väike käsitöökogukond ei peaks üksteist kartma, vaid rääkima enne, mitte pärast:)
Kristi
Ja nii see joon alla tõmmati... kriipima jäi väljend "kehvemapoolsed käsitööblogid".
VastaKustutaMa olen siiski kõigepealt käsitööline, mitte sõnu seada oskav diplomaat, nii et palun ärge mu hinnaguid nüüd liiga surmtõsiselt ka võtke. Kõik oleneb vaatamise eesmärgist. Võib-olla mingis muus mõttes on nii mõnigi minu poolt kehvaks tituleeritud blogi väga hea ja eeskujulik?
KustutaPalun vabandust, kui kellelegi liiga tegin.
Olen sellise kommentaaride laviini lõpplahenduse pärast siiski kergenduses. Ehk ikka panin osasid rohkem oma loomingut mõtestama? Ja teistel on vabadus jätkata täpselt nii nagu enne ja tunda rõõmu.
Austatud Kristi,
KustutaOlen nüüd mõned päevad seedinud Teie kirjutist ja lasknud mõttel settida. Et emotsioonid oleks maas ja jääks vaid selge mõte.
Ma olen väga nõus, et oma juuri tuleb hoida ja vana kasutamisse suhtuda suure lugupidamisega.
Riivas mind ( ja ilmselt veel paljusid teisi käsitöötegijaid) Teie karmivõitu hinnangud kuskilt metsast tulijate(muide, me kõik tuleme kuskilt metsast ja tahame võrdsed olla) ja kehvapoolsete käsitööblogide pidajate suhtes. Tänaseks on need laused tekstist küll kadunud, aga inimeste meeltesse jäävad nad kahjuks kauaks.
Ma usun siiralt, et Te ei soovinud solvata. Aga mis teha- kirjalik tekst on väga tundlik. Otseses vestluses loeb kehakeel, toon, rääkija silmavaade. Kirjapandud sõnast jääb vaid külm tekst...
Paati võib ja tulebki kõigutada. Aga seda tuleb teha nii, et inimesed sooviks ka edaspidi vardaid kätte võtta ja midagi luua. Areng saab toimuda vaid midagi tehes. Ma väga ei usu, et tänased kõvad tegijad ja arvamusliidrid sündisid selliste käeliste oskuste ja värvitajuga, nagu neil täna on.
Loodan, et mu arvamusavaldus ei solvanud postituse autorit.
Lugupidamisega
Ivi Prits aka Martaberta
Hea Ivi,
KustutaMa tänan Teid nende siirate mõtete eest ja sugugi ei solvu. Semiootikat tudeerinuna mõistan täielikult erinevate komponentide osakaalu inimese väljenduses. Paraku ei ole alati võimalik ka parima tahtmise korral maha suruda emotsiooni ja eks sellest haaratakse kohe kinni, nagu praegu ilmekalt nägime:) Heatahtlik sõnum võib seetõttu lausa kaotsi minna. Aga et mul on paks nahk, siis julgesin siiski riskida. Sain endale juurde hulga sõpru, aga kindlasti ka vaenlasi. Mis seal ikka, inimese tee on okkaline:)
Jaa, nagu ma korduvalt nii selles kui järgmises tekstis vihjan, olen ka ise olnud algaja. Aga sealjuures ma ei mõelnudki hakata kohe raamatut kirjutama, eks ole. Head ja põhjalikud asjad sünnivad ikka pikaaegse kogemuse najal, oluline on see hetk ära tunda ja mitte kinni haarata kirjastuste pakkumistest enne, kui endas kindel pole. Nüüd seda kudumistriloogiat väldime samuti kuupäevade nimetamist, sest tahame asja nii korralikult läbi seedida kui vähegi võimalik. Tahame teha asja, millest inimestel on kasu aastakümneid.
Areng on väga vajalik ja ei kavatase ise ka seisma jääda. Soovin kõigile huvitavat maailma avastamist! Ja sallivust, et on olemas igasugu arvamusi. Mina igatahes seda teen ja ärgu võetagu minu arvamust sellises võtmes, nagu soovinuksin ma olla maailmanaba.
Kõike head!
Aitäh Kristi Jõeste, väga värskendav lugemine. Said need samad mõtted Haapsalu sallide teemaga samamoodi läbi elatud kordi ja kordi.
VastaKustutaMina saan Sinu murest Kristi aru. Eks käsitööteema erinevate nurkade alt, olgu selleks siis teostus ja kvaliteet, hind vms, kütab alati kirgi ning jääbki seda tegema :)
VastaKustutaMilleks üldse sellist vahtu üles keerutada.
VastaKustutaKristi Jõeste ülesanne ja töö on uurida vanu kindamustreid, neid taaselustada võõimalikult autentselt,mitte kombineerida, mitte üleliia katsetada. Tema saab selle eest Viljandi Kultuuriakadeemiast palka.
Kõik teised käsitöölised õnneks mitte. Seepärast ongi nende õigus, võimalus ja kohustus teha kõike seda,mille eest neid on ülalolevas kirjas hurjutatud.
Triin
Paadi kõigutamine on alati parem, kui allatuult triiv, hambad huules
VastaKustutaMul tekkis väga palju mõtteid ja on hea, et ma pole ainus. Mõned panin (praeguse isikliku vaikelu kiuste) kirja:
http://liinarees.blogspot.com/2013/08/motted-motetest-e-kristi-joeste-blogist.html
Arutelu ja konstruktiivne kriitika on alati arenguks vajalik. Ja olen valdavalt nõus esitatud mõtetega, mis sest et ise olen amatöör. Aga on üks mõte mida kuidagi peast ei saa: kuidas meie esiemad jõudsid just nende töövõtete ja mustriteni, mida praegu muuseumis näeme- ikka läbi katsetamise ja kombineerimise. Peale selle on alati olnud keegi see ajast ees, kes on võtnud kasutusele tollel hetkel ebatraditsioonilise lahenduse ning aegu hiljem räägitakse sellest kui autentsest töövõttest. Ehk kui meie eesmärk on teha ajastu truud ja autentset eset siis loomulikult ikka traditsiooniliste töövõtete ja mustritega. Aga samas ei tohiks olla tabu ka proovida neile mustritele läheneda uuenduslikumalt ning luua midagi oma ja uut. Sest ühel päeval muutub ka see osakeseks kultuuripärandist. Oleks ju kurb kui saja aasta pärast vaataks ERMi kartoteegist praeguste aastate kohal tühjus.
VastaKustuta