august 24, 2013

Epiloog


Minu kurikuulsast postitusest on nüüd möödas viis päeva. Olen selle aja vältel saanud päris põhjalikku vastukaja nii rõõmsate kui pahaste erakirjade vormis, inimestega vestelnud ja jälginud igasugu erinevaid foorumeid, kus on asja kohta arvamust avaldatud vististi ilma kartuseta, et pr Füürer, Guru jne (need on minu uued liignimed) võiks ka kohal olla ja lugeda. Tunnistan, et see oli mu jaoks solvav.

Tahaksin asja natuke kokku võtta ja siluda.
Palun väga vabandust, kui kellegi arvates domineerib minu tekstis lahmiv rünnak Helena isiku vastu. Kinnitan, et Helena kindavihik ehk siis tema tegevuse vili (mitte tema isik), milles on palju helgeid momente kõrvuti mitte nii helgetega, oli viimaste aastate rahvusliku käsitöökirjanduse nimistus lihtsalt üks järjekordne väljaanne, mis minus isiklikult tekitas tahet ükskord välja kanaliseerida minu tutvusringkonda jäävate inimeste seisukoht, et vajaksime tasakaalustuseks ka midagi muud, midagi professionaalsemat ja tehnilisemat kui kõik need Praakli, Tammise jt väljaanded. Midagi, mille järgi tõepoolest on võimalik kududa, teades, millist loomisvõtet valida, milliseid vardaid, kui mitu silmust jne-jne. Rahvuslikkus müüb ja paistab, et aja jooksul aina rohkem. Kätt ette ei pane, aga mõjutada siiski tohib, eks ole? Mitte mingil juhul ärgu võetagu mu teksti kui „tahet konkurente eemale peletada“, sest selleks mängime me mõningate teiste autoritega vähemalt praeguses ajahetkes lihtsalt liiga erinevates liigades erinevate eesmärkidega. Ma oleksin vastupidi ülimalt vaimustatud, kui ostjal oleks tänases Eestis suurem valik, kellelt tellida parimas vaimus Eesti kindaid, sest ma kohati olen tellimuste hunniku all kokku kukkumas. Seepärast tõstsin isegi oma toodete hinda.

See oli Helena kui potentsiaalselt väga andeka ja kaugele jõuda võiva kuduja suhtes ebaõiglane küll, et just tema oli minu kui tõelise kudumisfänni jaoks käesoleva arutelu käivitaja, aga ma väga loodan, et ta ei lase end liiga palju häirida. Vastupidi, oleme üksteisega eraviisiliselt tutvunud ja leiame, et saame edaspidi koos tegutsedes anda Eesti asja sisse kumbki oma parim. Olen väga heatahtlikult meelestatud ja ootan tema uusi teoseid.

Mis puutub „ortodokssesse“ arvamusse, et erinevaid ajastuid ja piirkondi üks endast lugupidav käsitöömeister või lihtsalt ainetel tegutsev kunstnik oma asjadesse ei sega, siis see pole sugugi minu ainuarvamus. See on tõenäoliselt juba nii vana probleem, et mind polnud veel sündinudki, kui rahvarõivaste valdkonnas käis äge diskussioon selle üle, kas rahvariideid tohib stiliseerida ja kas eri kihelkondade asju tohib kokku panna ja milline on täiuslik rahvarõivakomplekt jne. Vaidlused pole tänini lõppenud.
Kõik otsapidi rahvakunstiga kokkupuutuvad erialad Eesti koolides lähtuvad sellest reeglist, et õpetavad uusi tegijaid austama just seda põhimõtet, mis võib asjast eemal seisjatele tunduda kui mingi tobe ja iganenud dogma: sina ei pea mitte erinevate kihelkondade mustreid kokku segama. Oleme küllalt palju üliõpilasi sel teemal nutma ajanud, aga peale nelja aastat nad naeravad iseendi üle. Mulle meenub oma õpiajast mitmeid hetki, kus ka ise tagusin rusikatega rinnale ja ei saanud õppejõududest aru. Nüüd saan liigagi hästi.

Teine arvamus, mis võib-olla on tõesti minu pikaaegsel praktikal põhinev originaalarvamus, on see, et lisaks äratuntavate mustrite mittesegamisele soovitaksin rahvuslikke esemeid tehes võimalusel ja sõltuvalt eesmärgist lähtuda ka Eesti värvikaardist. Kasutades tumesinist, valget, punast, lambapruuni on võimalik saada esmaklassilisi rahvuslikke esemeid. Aniliinvärvide ajastul lisandus värvikaarti väga palju uusi toone, kuid dominandid jäid paika ja kõik uus sobitati nii oskuslikult vanaga, et aina vaata ja imesta. Kui see värvikaardi mõte pole teile siiski vajalik, siis maitsekast värvide kokkupanemise põhimõttest (tuntud ka kui värvusring) ikkagi ei pääse. Külmade-soojade värvide tasakaal jne-jne on kõik see, mida püüame oma õpingutes puudutada. Proportsioonid ja funktsionaalsus peale selle.

Läbi käis ka selline teema nagu kopeerimine/vanade esemete taasesitus vs autorilooming. Ma arvan, et nii minu kui Helena looming jääb täpselt sinna vahepeale. Kasutame rahvakunsti tsitaate ja põimime neid enda nägemusega. Kas see on puhtalt autorilooming või kohandamine, traditsioonide edasiarendamine, jäägu igaühe enda hinnata. Kui aga asja mitte analüüsida või mõtestada, siis jääb ükskõik kelle (maalikunstnike, heliloojate jne) looming poolikuks. Küsida iseenda käest, et mida ma olen valmis tegema ja mida mitte? Mis on see läbiv joon, mida austan-propageerin? Mis komponendid rahvakunstist mulle on olulised ja millised vähem? Miks ja kelle jaoks ma koon? Kas töövõtted on olulised või tähtis ainult kaunis mustrimäng? Siin pole õigeid ega valesid vastuseid, vaid eesmärk on tunda ja tunnetada iseennast. Kui neile küsimustele oled ära vastanud, saad ise paremat sotti, aga tõenäoliselt saavad ka teised. Või siis on võhivõõraste küsimustele, mida peate oma loomingus tähtsaks? lihtsam vastata. 

Tänan kõiki kaasa mõtlemast! Rõhutan, et minu eelmine postitus oli ainult minu isiklik arvamus ja kui teile see ei sobi, siis ärge pange üldse tähele ega võtke südamesse, vaid elage oma elu rõõmsalt edasi ja lähtuge isiklikest põhimõtetest. Võib-olla oli see katse panna professionaalid-fanaatikud ja hobitajad üksteisega senisest rohkem suhtlema, diskuteerima? Aga sel juhul palun jäägem ikka viisakaks, ärgem pritsigem argumenteerimata sappi, ma käin ja loen mujalgi kui ainult siin. Kui teile jääb midagi selgusetuks, olete teretulnud siinsamas üle küsima või mulle kirjutama. Olen vägagi avatud ja uudishimulik ka iseendi arusaamu avardama.  

Ja palun lugege eelmise postituse kommentaare, ka neist koorub ühtteist asjalikku.

13 kommentaari:

  1. Minu selgitus, mis puudutab portaali MuIS, sobiks ehk pigem mõne eelmise postituse kommentaari juurde, kuid kuna lugesin mõlemad kirjatükid hooga just nüüd läbi, siis saagu ta avaldatud siin ja praegu.

    Veebivärav MuIS täieneb pidevalt. Väga suurt ja aeganõudvat tööd tehakse nii tarkvaraarendajate kui muuseumitöötajate poolt! Kuna varem pole meil taolist portaali olnud ja käib uue loomine, siis teatud sünnivalud tuleb paratamatult läbi teha. Aja jooksul muutub MuIS järjest kasutajasõbralikumaks ja nagu Kristi kuskil eespool ka mainis, on lisandunud võimalus teha otsinguid kihelkonna järgi (seda siis, kui muuseumis on jõutud eseme andmed vastavalt sisestada).

    Eesti Rahva Muuseumis on tekstiili valdkonnas käsil pottmütside ja kinnaste andmete sisestamine. Hetkel on järg kirikinnaste käes, kuid küll jõuab aeg ka vikeldatud, roositud, nõeltehnikas kinnasteni. Ja ka kindakatketeni, mida ERMi kogus on rohkelt. Tehnoloogilisi lahendusi nende pealt tihtipeale enam tuvastada pole võimalik, kuid kirjade maailma lisavad ehk värvi juurde!?

    MuISi sisestame kindaid selliselt, et otsingut oleks võimalik sooritada erinevatel viisidel. Kõige lihtsam võimalus on otsida sõna "kindad" järgi (olenemata sellest, kas paarist on olemas üks või kaks kinnast, sest oma olemuselt käivad kindad ikkagi paarikaupa). Otsingut on võimalik kitsenda, sisestades nimetuse lahtrisse labakindad või sõrmkindad. Ka tehniliselt on võimalik vahet teha, otsides kindaid selliste sõnade kaudu nagu kirikindad, vikeldatud kindad, roositud kindad, nõelkindad. Nagu öeldud, on hetkel käsil kirikinnaste sisestamine, mis tähendab, et vikeldatud ja roositud kindad ei pruugi nende otsisõnade kaudu veel palju vasteid anda. MuISi detailse otsngu lehel on lisakirjelduse lahtrisse võimalik sisestada end huvitava kihelkonna nimi ja nii leida vastava kihelkonna esemeid.

    Usun, et järgneva poole aasta jooksul saavad kõik kindad veebiportaali sisestatud ning (kinda)kudujad leiavad sealt oma tegemistele tuge. Ootame huvilisi ka Eesti Rahva Muuseumisse originaalesemetega tutvuma. Tekstiilihoidlad asuvad Veski 32 majas. Uurimissaalis koha kinnipanemiseks kirjutage oma soovist meiliaadressile koguhoidjad@erm.ee või helistage telefonil 7 350 407. Kohtumiseni!

    Kadri Vissel
    ERMi (tekstiili)koguhoidja

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Teen nüüd natuke lühemalt ka ;)

      Kindaid puudutavad otsisõnad: kindad, labakindad, sõrmkindad, kirikindad, roositud kindad, vikeldatud kindad, nõelkindad, kindakatked

      Praegu leiab kindaid üles ka natuke teistsuguste sõnadega (näiteks kinnas), kuid kuna lähima poole aasta jooksul hakkavad toimima (ja suure osa kirikinnaste puhul juba toimivadki) just need otsisõnad, ei taha nondele enam tähelepanu tõmmata.

      Kuna MuIS pole "püha lehm", mida keegi puutuda ei tohi, vaid pidevalt täienev ja kasutajasõbralikumaks muutuv veebivärav, mis on mõeldud just Teile, head käsitöösõbrad, on asjakohased ettepanekud ja kommentaarid igati oodatud!

      Kadri

      Kustuta
    2. Aitäh Kadri!
      Muis on üks ägedamaid it-lahendusi, mida ma kasutajana siin riigis viimasel ajal avastanud olen :)
      Tõeline varaait ja ma võiks sinna end unustada tundideks.

      Kas te plaanite kuskil pikemalt ka sellest projektist kirjutada? (vabandan, kui seda on tehtud, ma vist ei ole märganud). Just lahenduse poolest oleks põnev lugeda, et kuidas lahenduseni jõuti ja kes arendab, palju inimesi sellega on aegade jooksul seotud ja kõike muud põnevat sinna lisaks. Mina loeksin küll huviga. Olles pisut raamatukogutöö köögipoolt näinud, tean kui raske on esiteks ühe kogu kirjeldamine ja teiseks sellele it-lahenduse tekitamine meie alarahastatud kultuurivaldkonnas.
      Jõudu igatahes! Teete tänuväärset tööd!

      Kustuta
  2. Kas Praakli ja Tammiste väljaanded ja teadmised on siis küündimatud? Saast?
    Tõesti, ei taha solvata, aga ma enam ei saa aru, mida autor tahab nende postitustega öelda.
    200 aasta tagust Eestit enam ei ole ja enam ei tule ka. See on fakt. Olgem arenemisvõimelised!

    Triin

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Need sõnad tulevad Sinu suust, mitte minu.

      Kustuta
  3. Mulle tuli ka Praakli raamatu kriitika pisut üllatusena.
    Mustrikoguna mulle Praakli raamat meeldib ja on vast üks esimesi, kus muuseumikogudest kindad üldse suures mahus koos on. Mannineni liigub nii harva müügil ja teisi sellises mahus kogumikke mul ei meenu.

    Ma tean, et Praakli raamatus on enamasti lihtsad soonikkoes alustused, mis võibolla erinevad originaalidest. Pisut on ka lapilist rannet, mille kudumist ma ise sealt just õppisin. Samas korrektsed viited on juures, kirjeldused muudatustest, lõngavalikust.
    Mis põhjusel peaks nii suurt tööd kõrvale jätma?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei peagi kõrvale jätma. Kes ütles, et see raamat üldse ei kõlba? Te panete mulle suhu sõnu, mida ma ei ole kasutanud. Ma ütlesin kaude, et professionaalil pole selle raamatuga midagi eriliselt tarka peale hakata.

      Võrdluseks Meite Muhu mustritest leiate tehnoloogilised juhendid, silmuste arvud jms. Vaat see on minu jaoks informeeriv ja ma ei pea hakkama muuseumist originaalkindaid otsima, et seda infot ise välja nokkida.

      Kustuta
  4. Minule oli Praakli raamat esimene õpik. Siis kui ma ei teadnud, mis asi on MUIS ja kust saada lisainfot kirikinnaste kohta. Nüüd ma olen aru saanud, et Praakli raamat on tore küll, kuid alati peab võimalusel võrdlema originaalikinnastega. Näiteks ühel Viru-Jaagupi kindapaaril on tehtud muudatus ja ära on kaotatud randmemuster. Samuti tundub mulle, et raamatus on vist probleem selle kudumiskvaliteediga. Aga üldjoones on ta ikkagi väga asjalik raamat, sest muud meil ju pole mis annaks nii suures mahus ülevaate kirikinnastest... Oi kuidas oleks vaja, et Sa Kristi koostaksid ühe korraliku kindapiibli:) Oi kuidas oleks vaja...

    VastaKustuta
  5. Jah, Praakli raamatu väärtus on tänu Muisi olemasolule nüüdseks pisut tõusnud, sest kudujal on võimalus tema kootut võrrelda originaaliga (raamatus ju originaalide fotosid pole). Kas värvid on samad? Kas originaalil on kasutatud 100 silmust või 60? Enne, kui Muis tuli, oli see raamat tavakuduja jaoks desinformeeriv. Kuna see ilmselt tahtis olla koopiapõhine, siis saidki just sellest probleemid alguse. Aga nüüd soovitan ikka, et kui teid huvitab algupärand, kontrollige Muisi. Eelmises kommentaariumis õpetasin, kuidas numbreid sinna otsingusse sisestada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kristi, kusagilt lipsas läbi väljend, et kas koostamisel on kudutriloogia. kahjuks ei leia ma enam seda kohta blogist üles või mõtlesin ma selle ise välja.

      Kustuta
  6. Jah, kusagil siin ja kindlasti ka FB-s oleme kudutriloogiat reklaaminud.
    Esimene osa sisaldab kõigi Eesti silmkoeliste esemete ülevaadet ja ajalugu kuni tänaseni välja, värvikaarti ja mis peamine, võimalikult ammendavalt ka algupäraste töövõtete juhendeid. Nii et selle raamatu abil on võimalik lugeda ka varemilmunuid (et kui huvitab, kuidas tehniliselt kududa).
    Teine osa on mahukas ülevaade sukkadest Anu Pingi sulest, kolmas kinnastest minu sulest.
    Selle viimasega läheb aega, sest tööd alles alustasin, aga materjali on teatavasti tuhandetes esemetes.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kas teil on paika pandud ka mingid tähtajad? Näiteks millal peaks esimene raamat ilmavalgust nägema?

      Kustuta
    2. Lähima poole aasta jooksul:) Täpset kuupäeva pole paigas, sõltub mitmetest asjaoludest.

      Kustuta