Epiloog

Minu kurikuulsast postitusest on nüüd möödas viis päeva. Olen selle aja vältel saanud päris põhjalikku vastukaja nii rõõmsate kui pahaste erakirjade vormis, inimestega vestelnud ja jälginud igasugu erinevaid foorumeid, kus on asja kohta arvamust avaldatud vististi ilma kartuseta, et pr Füürer, Guru jne (need on minu uued liignimed) võiks ka kohal olla ja lugeda. Tunnistan, et see oli mu jaoks solvav.

Tahaksin asja natuke kokku võtta ja siluda.

Palun väga vabandust, kui kellegi arvates domineerib minu tekstis lahmiv rünnak Helena isiku vastu. Kinnitan, et Helena kindavihik ehk siis tema tegevuse vili (mitte tema isik), milles on palju helgeid momente kõrvuti mitte nii helgetega, oli viimaste aastate rahvusliku käsitöökirjanduse nimistus lihtsalt üks järjekordne väljaanne, mis minus isiklikult tekitas tahet ükskord välja kanaliseerida minu tutvusringkonda jäävate inimeste seisukoht, et vajaksime tasakaalustuseks ka midagi muud, midagi professionaalsemat ja tehnilisemat kui kõik need Praakli, Tammise jt väljaanded. Midagi, mille järgi tõepoolest on võimalik kududa, teades, millist loomisvõtet valida, milliseid vardaid, kui mitu silmust jne-jne. Rahvuslikkus müüb ja paistab, et aja jooksul aina rohkem. Kätt ette ei pane, aga mõjutada siiski tohib, eks ole? Mitte mingil juhul ärgu võetagu mu teksti kui „tahet konkurente eemale peletada“, sest selleks mängime me mõningate teiste autoritega vähemalt praeguses ajahetkes lihtsalt liiga erinevates liigades erinevate eesmärkidega. Ma oleksin vastupidi ülimalt vaimustatud, kui ostjal oleks tänases Eestis suurem valik, kellelt tellida parimas vaimus Eesti kindaid, sest ma kohati olen tellimuste hunniku all kokku kukkumas. Seepärast tõstsin isegi oma toodete hinda.

See oli Helena kui potentsiaalselt väga andeka ja kaugele jõuda võiva kuduja suhtes ebaõiglane küll, et just tema oli minu kui tõelise kudumisfänni jaoks käesoleva arutelu käivitaja, aga ma väga loodan, et ta ei lase end liiga palju häirida. Vastupidi, oleme üksteisega eraviisiliselt tutvunud ja leiame, et saame edaspidi koos tegutsedes anda Eesti asja sisse kumbki oma parim. Olen väga heatahtlikult meelestatud ja ootan tema uusi teoseid.

Mis puutub „ortodokssesse“ arvamusse, et erinevaid ajastuid ja piirkondi üks endast lugupidav käsitöömeister või lihtsalt ainetel tegutsev kunstnik oma asjadesse ei sega, siis see pole sugugi minu ainuarvamus. See on tõenäoliselt juba nii vana probleem, et mind polnud veel sündinudki, kui rahvarõivaste valdkonnas käis äge diskussioon selle üle, kas rahvariideid tohib stiliseerida ja kas eri kihelkondade asju tohib kokku panna ja milline on täiuslik rahvarõivakomplekt jne. Vaidlused pole tänini lõppenud.

Kõik otsapidi rahvakunstiga kokkupuutuvad erialad Eesti koolides lähtuvad sellest reeglist, et õpetavad uusi tegijaid austama just seda põhimõtet, mis võib asjast eemal seisjatele tunduda kui mingi tobe ja iganenud dogma: sina ei pea mitte erinevate kihelkondade mustreid kokku segama. Oleme küllalt palju üliõpilasi sel teemal nutma ajanud, aga peale nelja aastat nad naeravad iseendi üle. Mulle meenub oma õpiajast mitmeid hetki, kus ka ise tagusin rusikatega rinnale ja ei saanud õppejõududest aru. Nüüd saan liigagi hästi.

Teine arvamus, mis võib-olla on tõesti minu pikaaegsel praktikal põhinev originaalarvamus, on see, et lisaks äratuntavate mustrite mittesegamisele soovitaksin rahvuslikke esemeid tehes võimalusel ja sõltuvalt eesmärgist lähtuda ka Eesti värvikaardist. Kasutades tumesinist, valget, punast, lambapruuni on võimalik saada esmaklassilisi rahvuslikke esemeid. Aniliinvärvide ajastul lisandus värvikaarti väga palju uusi toone, kuid dominandid jäid paika ja kõik uus sobitati nii oskuslikult vanaga, et aina vaata ja imesta. Kui see värvikaardi mõte pole teile siiski vajalik, siis maitsekast värvide kokkupanemise põhimõttest (tuntud ka kui värvusring) ikkagi ei pääse. Külmade-soojade värvide tasakaal jne-jne on kõik see, mida püüame oma õpingutes puudutada. Proportsioonid ja funktsionaalsus peale selle.

Läbi käis ka selline teema nagu kopeerimine/vanade esemete taasesitus vs autorilooming. Ma arvan, et nii minu kui Helena looming jääb täpselt sinna vahepeale. Kasutame rahvakunsti tsitaate ja põimime neid enda nägemusega. Kas see on puhtalt autorilooming või kohandamine, traditsioonide edasiarendamine, jäägu igaühe enda hinnata. Kui aga asja mitte analüüsida või mõtestada, siis jääb ükskõik kelle (maalikunstnike, heliloojate jne) looming poolikuks. Küsida iseenda käest, et mida ma olen valmis tegema ja mida mitte? Mis on see läbiv joon, mida austan-propageerin? Mis komponendid rahvakunstist mulle on olulised ja millised vähem? Miks ja kelle jaoks ma koon? Kas töövõtted on olulised või tähtis ainult kaunis mustrimäng? Siin pole õigeid ega valesid vastuseid, vaid eesmärk on tunda ja tunnetada iseennast. Kui neile küsimustele oled ära vastanud, saad ise paremat sotti, aga tõenäoliselt saavad ka teised. Või siis on võhivõõraste küsimustele, mida peate oma loomingus tähtsaks? lihtsam vastata. 

Tänan kõiki kaasa mõtlemast! Rõhutan, et minu eelmine postitus oli ainult minu isiklik arvamus ja kui teile see ei sobi, siis ärge pange üldse tähele ega võtke südamesse, vaid elage oma elu rõõmsalt edasi ja lähtuge isiklikest põhimõtetest. Võib-olla oli see katse panna professionaalid-fanaatikud ja hobitajad üksteisega senisest rohkem suhtlema, diskuteerima? Aga sel juhul palun jäägem ikka viisakaks, ärgem pritsigem argumenteerimata sappi, ma käin ja loen mujalgi kui ainult siin. Kui teile jääb midagi selgusetuks, olete teretulnud siinsamas üle küsima või mulle kirjutama. Olen vägagi avatud ja uudishimulik ka iseendi arusaamu avardama.  

Ja palun lugege eelmise postituse kommentaare, ka neist koorub ühtteist asjalikku.