Suve jooksul pole mu käed seisnud, vaid olen tüüned suvepäevad koduses Viljandis, kõik kontserdid ja autosõidud mööda kaunist kodumaad sisustanud ikka tellimustööde täitmisega.
See paar siin on tellitud ühele väga auväärses eas prouale Ameerikas, meenutamaks talle noorpõlve Eestis, vähemalt nii sain mina aru. Inspiratsiooniallikas on näha alumisel fotol - kindapaar Tartumaalt; täpsem koht pole teada. Et soonikranne ei tundunud mulle naisekindal kuigi huvitav kududa, asendasin selle valelapilise koega. Värvikombinatsioon oli mu silmale aga nii omapärane, et
 |
| ERM A 446:2 Tartumaa, korjatud 1902. |
My summer has been filled with lots of knitting. This pair, as you can see, is quite similar to the original from South-Estonia, I only made few changes and created a special finger pattern.
Tartumaalasena on see muster mind terve elu ikka ja jälle saatnud...
VastaKustutaPealkirja lugedes ei saanud mõtlemata: "Kas tõesti mulle!", aga neh, paraku mina ei ole auväärses eas proua Ameerikas...
VastaKustutaKolmevärvilised kirjad on ikka nõnna ilusad alati!
Muide, lõin eile lõpuks silmad oma 0,7 mm varrastele. Pärast paari ringi tõmbasin vardad jälle välja ja proovisin küüneviili peal nürimaks lihvida. Plaanis on käpikud. Esimene küsimus oli muidugi - milline ranne? Lõin lahti Suure Roosa Raamatu ning käisin täna keldriski kontrollimas ja sain kinnitust oma kahtlusele, et igasugu vingulised, kirjadega, heegeldatud ja tikitud randmed on meil siin peamiselt sõrmkinnastel. Käpikud on soonikuga, üksikutel paaridel soonikus 1 - 3 kitsast kiritriipu. Niisiis otsustasin sooniku kasuks. :)
Tartumaal on randmed samuti lõviosas soonikud, kuid mõned üksikud erandid on ka. Küll on lapilised, küll on valelapilised (diagonaalsoonikud) ja siis veel sakilised. Nii et minu kindad esindavad traditsiooni mõttes vähemust.
KustutaYour cuffs are better too~certainly more elegant! BEAUTIFUL~
VastaKustuta