jaanuar 19, 2010

Halliste koopiakinnas

Sügisel toimus meie erialal sissejuhatus koopiakinnaste kudumise projekti (ERMiga koostöös), mille tulemusena võiks valmida korralik õpematerjal originaal/koopiakinnaste fotodega. Võib-olla pühitseme edaspidi oma "vandenõusse" ka teisi muuseume, aga jah, algus sai tehtud ERMi labakinnastega ja sel semestril see jätkub sõrmkinnastega. (Labakinnaste kopeerimist juhendasin mina.)



Legend: ERM 285. Pärit Halliste khk-st; omandamisel 50 a. vanad; saadud 28.10.1905 kingitusena. Stud. jur. K. Grau ja Aleksander Uuritsa, stud. med. Ed. Pihlaku ja Nikolai Triigi korjandus - esemeid mitmelt poolt.

Originaali andmed jätan ERMi "autoriõiguste" huvides siinkohal lisamata (ma pole luba küsinud, kas tohin seda teha).

Koopia andmed: Koopia on valmistatud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili õppejõu Kristi Jõeste ehk minu (üllatus-üllatus!) poolt. Kuna ühe kinda kudumine oli muu töö kõrvalt äärmiselt ajamahukas, valmis vaid üks kinnas (tahtsin solidaarsusest üliõpilastega anda oma panuse; lisaks asjaolu, et muidu oleks see äärmiselt ilus kinnas jäänud kudumata). Kinda kudumisele kulus umbes 50 tundi (lisaks lõngade ettevalmistamine, tööproovide kudumine, 2 korda ülesharutamist) – 1 ringi kudumisele läks ca 12 minutit.
Vardad nr 0,7, lõng Evilla firmalt jämedusega 8/1, tumesinine (ületoonitud) ja valge (meriinoga segatud, kuna maavillane lõng on liiga kare ja karvane). Silmuseid ülesloodud 152, enne kirjamist kasvatatud 172-ni (täpselt nii nagu originaalil). Kudumisvõtted pole täiesti identsed: kuna vasaku käega silmuseid üles luues kippus lõng keeru teistpidisuse tõttu katkema, lõin silmused üles paremal käel (korraga tumesinise ja valgega, üks ees, teine taga). See muudab ülesloodud silmusterea visuaalse väljanägemise originaaliga võrreldes peegelpildiks. Edasi kudusin kahevärvilist soonikut (2:2), seejärel vitsa ja siis valge lõngaga parempidikudet, samal ajal kasvatades silmuste arvu. Kindaots on ühetahiline, tumesinise lõngaga; sama pöidlal.

Tulemus: Kuna lõng oli originaaliga võrreldes pisut peenem, ei õnnestunud kududa 100% koopiat: kinda laius oli sama silmuste arvuga identne, kuid muster osutus madalamaks (kas see on tingitud sellest, et algne kinnas oligi laiem ja on aja jooksul kitsamaks vanunud?). Seetõttu otsustasin minna kinda originaalsuuruse matkimise teed, kuigi mustrikordi on selliselt rohkem. Kui oleks kudunud täpselt sama palju mustrit, nagu originaalil, oleks kinnas proportsioonis kannatada saanud, st oleks tunduvalt madalam tulnud. Selle põhjal võib järeldada: koopiakindaid on tihtipeale väga keeruline teostada asjaolul, et originaaliga võrreldes täpselt sama jämedat lõnga leida on peaaegu võimatu. Samuti tuleb arvestada kasutamisega tekkivat kokkutõmbeprotsenti, mida uuel kindal ei ole võimalik kohe saavutada.

Viimaseid lauseid tuleb võtta mööndusega: võib-olla kui koopiavalmistajale makstaks kõik vaevad kinni, siis tunduks olevat mõtet jantida kiult identsete lõngade leidmisega ja samuti võiks end ära tasuda aeg ja närvikulu, saavutamaks originaaliga võrreldes samasugust vanumisastet.

2 kommentaari:

  1. Ojaa. Olen seda kinnast ju näinud-katsunud! Väga ilus töö!
    Minu koopia tuleb ka umbes 0,7-1,0 cm kitsam kui originaal, sest minu ühekordnelõng on nähtavasti peenem. Huvitav, mitmenda paari juures vilumuse saavutab...?

    VastaKustuta