juuni 02, 2026

Teadlikust rõivatarbimisest/About conscious consumption

Märkasin, et viimasel ajal olen hakanud enda Instagrami konto storydes panema liiga palju rõhku teadliku tarbimise teemale. Tunnen, et mul on selles vallas teadmisi, mida soovin jagada, aga siiski tekkis tunnetus, et see teema ei peaks nii palju tähelepanu saama, sest igaüks võiks tarbimist pigem vähendada, olgu see nii eetiline kui tahes. Seega selleks et Insta balanssi erinevate teemade vahel erinevate jälgijate jaoks paigas hoida – seal on üheaegselt orbiidil muusika, kudumine, kino, elu kassiga, riideesemete parandamine jm igapäevaelu, mida saab lühikeste pildilugudega dokumenteerida, siis teen ühe pikema postituse siia ja kirjutan korraks nii põhjalikult lahti, et iseendal tekkiks ammendatus. No päris romaan sellest ei tule, ja teadmisi on kaugelt rohkem kui kannatust seda kirja panna. Aga no korraks. Et see, mille kohta olen väga pikka aega teinud tähelepanekuid, lugenud, vaadelnud, praktiseerinud, saaks mingi ajutise väljundi. Ja loodetavasti inspireeriks ka siinseid lugejaid vähemalt mõtlema. 

Definitsioon: mis on teadlik tarbimine? See on läbimõeldud ostukäitumine, mis prioritiseerib positiivseid sotsiaalseid, kultuurilisi, keskkondlikke ja majanduslikke mõjusid. Sageli on see aeglase liikumise põhimõtetega kooskõlas. Osta vähem, aga kvaliteetset; osta kohalikku, monokiududest ja kauakestvat jms. Tarvita lõpuni. 

Niisiis. Kuna mul on järjest ja korraga väga palju vanu asju oma elukaare lõpule hakanud jõudnud, siis loomulik on mõelda, kas ja kui palju neid asendada. Endise moekunstniku, nüüdse teadliku moetarbimise propageerija Piret Ilvese näpunäite kohaselt olen sisse viinud riiete ostupäeviku, kus panen lühidalt kirja olulisemad aspektid, maksumuse ja kas selle tingis vana eseme "surm". Kuigi ma aasta algul tegin endale lubaduse, et sel aastal ühtegi riideeset ei osta, siis olen kahjuks seda lubadust murdnud. Aga vähemalt püüdlen selle poole, et bilanss enda pisikeses riidekapis ja kummutis oleks tasakaalus, s.o asju ei tuleks mitte juurde, vaid püsiks samal tasemel või isegi vähenemise kursil. Mõtisklen üldse päris palju selle üle, kas liiga vähe kasutust leidvaid asju alles hoida või siiski need ära müüa/kinkida. Olen tähele pannud, et üldiselt eesti disaini järelturg toimib päris hästi, ükski asi kätte ei jää, kui piisavalt odavalt müüa. Hästi aitab emotsioonioste vältida ka see, kui ei osta kohe, vaid võtad mitu päeva aega mõtisklemiseks, kas ikka tõesti on vaja ja mismoodi seda siis päriselt kasutad. Võib selguda, et plaanitav ese tarvitamist kasutust vähe. Järelikult polegi ehk vaja! Näiteks kutsus üks kimonomüüja mind enda stuudiosse privaatsele müügile koos tassikese tee ja vestlusega. Kuigi mul otsest ostusoovi polnud (mul on tervelt neli haorit kapis olemas), siis viisakusest võtsin kutse vastu ja tegin külastuse teoks. Olen ta tegemisi aastaid jälginud, alles nüüd leidsin introverdina endas piisavat julgust, et minna ja nautida. Millegipärast eeldasin, et kuna see inimene hakkab oma stuudiot sulgema, siis ehk on ta kaubal soodushinnad, mida siiski ei olnud. Kõik tema kimonod/haorid oli uueväärsed ja seega ka õiglaste hindadega ehk et üpris kallid. Muidugi, ega üks siidkimono saagi odav olla, arvestades kui mitu meetrit kangast sinna kulub ning käsitsiõmblemine võtab aega. Aga mis seal salata, nende järelturg on üsna populaarne/levinud ja teinekord võib soodsalt imeilusaid leida. Võib-olla see teadmine aitaski mul stuudiost väljuda ostudeta. Silma jäi paar imekaunist eksemplari, mis oleks värvi poolest mulle väga hästi passinud, kuid nagu öeldud, võtsin endale mõtlemisaega, sest tungivat vajadust mul siiski polnud. Ja raha pole kunagi liiga palju. 
Kodus mulle hakkaski meenuma, miks ma ainsa pika kimono, mis mul kunagi on olnud, lõpuks ikkagi ära müüsin (eelmisel suvel, peale seda kui oli mul mitu aastat seisnud ja vaid paaril korral kasutust leidnud) ja järelikult ei olnud vaja uuesti sama reha otsa astuda. Siidmaterjal on midagi nii ilusat ja õrna, et sellega on mõttekas käia meie oludes pigem suvisel ajal. Muul ajal võib see saada poriseks või muudmoodi määrduda, suvekuiva ja -soojaga õnnestuks seda ehk ära hoida. Olen jalakäija ja rattur, seega pean tegema väga praktilisi valikuid. Eriti kuna mu tööelu paikneb mitte kodulinnas Tallinnas, vaid Viljandis, siis see tingib päris mitmeid minu riietuse valikuid – peab olema rongi/bussiga mugav ja mitte liiga kortsuv, aga siiski stiilne. Kuna Eesti suvi on küllaltki lühike ja võib juhtuda, et pool sellest on väga kuum, siis pikk kimono isegi õhtusel ajal võib osutuda liiga palavaks, eelistatud on lühemad pealisrõivad (sel põhjusel mul ongi neli siidhaorit, mis leiavad aastaringselt võrdlemisi sagedast kasutust, kuna ülalpool põlve lõppev pikkus on minu elustiiliga paremini ühilduv). Põhjuseid on veel: mida heledam vooder kimonol on, seda tõenäolisem on vajadus seda üsna varsti keemilisse puhastusse viia ja selle eest ka maksta. Olen paari haoriga vitsad kätte saanud, kui proovisin ise pesta, mis siis et siidipesuvahendiga, õrnalt käsitsi. Kuna ma ei olnud teadlik, et oleks võinud pealispoole voodriga tihedalt kokku traageldada, siis juhtuski see, et vooder nihkus paigast ja hakkas koledasti kiiva kiskuma. Mingid sisemised õmblusvarud läksid omakorda veel paigast ära, tekitades pakse kohti, mida oleks saanud siluda ja paralleelseks kohendada vaid õmbluste lahti võtmisega ja uuesti kinni õmblemisega! No kes see jaksab! Nii saigi ühest haorist imeilusad kangatükid tulevaste projektide tarvis ja teise, samuti lahtiharutatult, viisin Viljandisse tekstiilitudengite lauale (kui tasuta anda, siis absoluutselt kõik võetakse vastu). Ja viimaks – minu meelest eeldab kimono, et ka selle all kantav ese oleks kimono pikkusega vastavuses, mõned püksid või pikk kleit/seelik. Lühikeste esemete ja paljaste jalgadega on mu arust kimono kandmine natuke liiga boheemlaslik/hipilik? Igatahes mina ei ole leidnud sellist alusrõivast, mis kimonoga imetabaselt kokku sobiks. Samuti tuleb lühikese inimesena (olen 162cm pikk) läbi mõelda, et riietus ei muudaks mind veelgi lühemaks, kui ma juba olen. Kontsakingad jne. Nii muutubki kimono kandmine minu jaoks liiga keerukaks. Nende asjaolude meenutamine aitaski mul säästa kenakese summa, mille investeerisin selle asemel enda lemmik ehtedisaineri Claudia Lepiku toetamisele – tellisin temalt ühe viimase eseme enda seeriasse (ripatsi nimega Abstraktne orhidee). Pärast tuli välja, et sellel kunstnikul olidki parasjagu keerulised ajad ja toetus läks väga õigesse kohta. 

Teadliku tarbimise viimatisi näiteid veel on ühe vintage-käekoti kasutusse võtt. Selle eellugu oli umbes midagi sellist, et kui ma veel pereinimene olin, siis umbes 15 aastat tagasi sattusime suvel Kuressaarde ja seal kuursaalis asus üks nunnu antiigipood, kust leidsin stiilse 50ndate vakstukoti. Tundus, et seda oli väga vähe kasutatud, see oli puhas ja korras. Samuti ostsin siidkangaga kaetud prillitoosi, mida olen kõigi nende aastate jooksul kasutanud, viimasel ajal kohe eriti, kuna vajan teatriprille ka muudes kohtades. Niisiis see käekott. Algupärane stiil tähendas seda, et tal oli lühike sang – vanasti kanti selliseid kotte käe otsas. Tänapäeval oleme aga kõiksugu mugavustega harjunud ja endal terve ühe käe koti kandmise alla kinni panna tundub mõeldamatu. Seetõttu oligi kott mul kappi seisma jäänud. Liiga ilus, et ära müüa, liiga ebamugav, et kanda. Unustasin ta lausa ära. Kolimistega on meelde tulnud. Nii ka nüüd – kuna müüsin ühe väiksemat sorti kaasaegse moodsa Gerda Retteri nahkkoti järelturul maha (oli mitu põhjust, miks ikkagi polnud Päris See), siis hakkasin mõtlema, et üht universaalset musta kotikest oleks siiski tarvis. Natuke suurem on mul olemas, kui on vaja kaasas kanda rohkem kui vaid rahakott, võti ja telefon. Aga just selline pisem võiks veel olla lisaks 90ndatel ostetud nahast üleõlakotile, mille ema mulle kingituseks ostis ja mis tänaseks on üsna kulunud (vahel tuleb seda musta viksiga üle käia). Kannan teda argipäevadel vahel ikka, aga tunnen, et kuna inimesena olen ise nii palju muutunud, siis täiesti mõistetavalt selle koti osas on mul natuke väsimus. Ma ei jäta teda ripakile, aga midagi võiks vahelduseks veel olla. Ma parem ei loetle, kui mitu kotti mul veel on - erinevaid värve. Ütleme nii et parasjagu, kindlasti mitte liialt palju ja ükski neist ei seisa kasutult nagu peategelane vakstukott, mille juurde oma pika heietuse järel tagasi tulen. Ühesõnaga hakkasingi juba netis uurima, milliseid musti kotte müüakse. Muidugi jõudsin ka Stella Soomlaisi lehele. Tema vastutustundlik disain siinkohal eraldi tutvustamist ei vaja. Juba tundsin kiusatust. Silma jäi ka üks mu kõigi aegade lemmikmoelooja Vivienne Westwoodi keti otsas kotike, huuh! Aga. Siis märkasin, et Stella S. pakub tootevalikus ka eraldi kotirihmu eri laiustes ja pikkustes. Mulle koitis, et see on just see, mida tegelikult vajan, et oma vakstukotile elu sisse puhuda ja muuta see funktsionaalseks ehk üle õla, käed vabaks kandmiseks, nii nagu üks kaasaegne tegus naine ikka! Paar nädalat ooteaega ja täna saingi selle nahkrihma kätte. Eemaldasin ettevaatlikult vana rihma, panin tallele, et äkki võib seda materjali hilisemate paranduste jaoks vaja minna, ning paigaldasin uue rihma, sest kotirõngad olid mul kenasti välja mõõdetud selle mõttega, et uus rihm mahuks läbi. Väga hästi sobib mu arvates! Olgugi, et see ei läigi ja on stiililt üsna erinev, siis mulle meeldib seda seletada sellega, et kotis kohtuvadki kaks eri ajastut ja imetore on seda pühitseda! 

Mida veel olen sel aastal ostnud? Märkan, et kõik ostud on tehtud eetilistel kaalutlustel. Mitte ühtegi kiirmoe eset! Seda põhimõtet olen harrastanud nii kaua, et isegi ei mäleta algust. Ikka kas kohalik disain, taaskasutus või ajalooga vintage. Naturaalsed vastupidavad materjalid ja kvaliteetne teostus. 
 • Ärni Blumi käsitsikootud siidmohäärist helesinine barett. Naha vastas mõnus ja pea otsas soe. Rääkimata kenast värvist ja heast naturaalsest materjalist. • Teiseringi tuhmroosa siidhaori, mis sobib mitme kleidi ja lühikeste pükstega. • Teiseringi fuksiaroosast siidsametist Anu Lensmendi kleit – mõtlesin, et esinemiskleidiks, aga kuna värv on imeilus, siis kavatsen seda tihemini kanda; sobib eelmainitud haoriga, ei kortsu ja on naha vastas väga mõnus. • Reet Ausi mustad upcycle kangast teksalühkarid, esinemiseks. • Reet Ausi paksust upcycle teksakangast kimonojakk, mis oli kallis ost, aga asendab mu 8 aastat vastu pidanud ja lõpuni kasutatud Ellen Richardi linast kodumantlit ja arvan, et see investeering on väärt järgmised 10 aastat. • Tume-metsarohelised linased uued Liviana Conti lühkarid, mis asendavad üht umbes sarnast tooni secondhand seelikut, mille materjaliks oli linasega segatud sünteetika, kuid mis on osutunud kahjuks väga topiliseks minevaks. Olen küll seda topieemaldajaga mitu korda üle käinud, aga see aitab vaid ajutiselt. Seega kannan selle seeliku koduriidena lõpuni (üks 15 aastat vana, ülikulunud vormist väljaläinud ja korra ülevärvitud Reet Ausi teksaseelik läks sellele ruumi tegemise eesmärgil nüüd viimaks minu poolt hingusele). • Helepunane sametpusa Humanast 1 € eest oli viimane riideese. Erksad värvid sobivad mulle ja mu teiste asjadega. • Ja minu ainus selle kevadine emotsiooniost: nahast helesinised ülimugavad kiiltallal kevadkingad. Sellega siinkohal lõpetan. Ärge saage sellest innustust osta uusi asju, mida te võib-olla ei vaja. Küll aga ehk eeskuju, mismoodi enda oste mõtestada ja põhjendada. Võite kommentaariumis jagada mõnd enda erilisemat ostulugu või lihtsalt vastu kajada! 

 ENGLISH I’ve noticed that lately I’ve been giving too much space to the topic of conscious consumption in my Instagram stories/posts. I do have knowledge I want to share, but I also started feeling that this subject shouldn’t dominate my feed — after all, everyone should probably consume less anyway, no matter how ethical the purchase. So, to keep a healthy balance between the different themes my followers enjoy — music, knitting, life with a cat, mending clothes, and other everyday snippets — I’m moving this longer reflection here. Writing it out helps me feel a sense of closure. It won’t turn into a novel, and I certainly know more than I have the patience to write down, but just enough to get it out of my system. And maybe it will inspire someone else to think, too. 

Definition: What is conscious consumption?
It is a deliberate purchasing behaviour that prioritizes positive social, cultural, environmental, and economic impacts. It often aligns with the principles of the slow movement. Buy less but of higher quality; buy local, made from mono‑materials, and long‑lasting, etc. Use things until the end of their lifecycle.

So. A lot of my older belongings have reached the end of their life cycle at the same time, which naturally makes me consider what, if anything, to replace. Following the advice of a former fashion designer and conscious‑fashion advocate Piret Ilves, I’ve started keeping a purchase diary where I note the key details, the cost, and whether the purchase was prompted by the “death” of an old item. I promised myself at the start of the year that I wouldn’t buy any clothing at all — a promise I’ve unfortunately broken. But I’m still trying to keep my wardrobe in balance: no net increase, ideally even a decrease. I also spend a lot of time thinking about whether to keep rarely used items or sell/give them away. The second‑hand market for Estonian design works surprisingly well — nothing stays unsold if you price it reasonably. Taking a few days to think before buying also helps avoid impulse purchases. Sometimes you realise the item would barely get used. In that case, maybe you don’t need it at all. For example, a kimono seller invited me to a private studio sale with tea and conversation. I had no intention of buying anything (I already own four haoris), but I went out of curiousity and politeness — and because I’ve followed her feed for years and finally found the courage, as an introvert, to visit. I assumed she might offer discounts since she was closing her studio, but she didn’t. All her kimonos and haoris were like new and priced accordingly — beautifully made, but expensive. And rightly so: silk kimonos require metres of fabric and hours of hand‑sewing. Still, the second‑hand market for them is active, and you can sometimes find stunning pieces for a good price. That knowledge probably helped me leave without buying anything. A few pieces caught my eye, but I gave myself time to think — I didn’t truly *need* them. And money is never too abundant. At home I remembered why I sold the only (long) kimono I ever owned: it sat unused for years. Silk is gorgeous but delicate, and in our climate it’s really only practical in summer. Otherwise it gets dirty easily. I walk and cycle everywhere, so my clothing choices must be practical. (My work is in Viljandi, not Tallinn, which also shapes my wardrobe — it must be comfortable on the train or bus, not wrinkle too easily, yet still look stylish.) Estonian summers are short, and sometimes half of them are too hot for long layers. Shorter outerwear works better for me — hence the four silk haoris I wear year‑round. There are other reasons: the lighter colour the lining is, the more likely it needs dry cleaning rather quickly. I’ve learned the hard way that washing silk haoris myself can distort the lining if you don’t baste it to the outer layer first. Some seams shifted so badly that the only fix would have been to unpick and resew everything. I didn’t have the energy. One haori became beautiful fabric for future projects; the other I donated to textile students in Viljandi — free materials always get taken. And finally, I feel that a kimono requires an underlayer of matching length — certain trousers or a long dress/skirt. With short items and bare legs it looks too bohemian for my taste. As someone who is 162 cm tall, I also have to avoid outfits that visually shorten me even more. Heels help, but overall, kimono‑wearing becomes too complicated. Remembering all this helped me save a considerable amount, which I instead used to support my favourite jewellery designer, Claudia Lepik — I ordered one last piece for my collection, a silver pendant called Abstract Orchid. Later I learned she was going through a difficult time, so the support went exactly where it was needed. 

 Another recent example of conscious consumption is bringing a vintage handbag back into use. About 15 years ago, when I still had a family, we visited Kuressaare and found a charming antique shop where I discovered a 1950s oilcloth handbag. It was barely used, clean, and intact. I also bought a silk‑covered glasses case, which I’ve used ever since — especially now that I need theatre glasses in many places. The handbag, however, had a short handle — the kind meant to be carried on the arm. Today we’re used to convenience, and dedicating an entire arm to a bag feels impractical. So it sat unused in my closet. Too beautiful to sell, too inconvenient to use. I even forgot about it. Moving again brought it back to mind. Recently I sold a small modern Gerda Retter leather bag (for several reasons it wasn’t *The One*), and I realised I still needed a small universal black bag. I have a larger one for days when I need to carry more, and I still use the leather crossbody bag my mother bought me in the 90s, though it’s quite worn now. I’m not abandoning it, but I wanted something else for variety. So I started browsing online. Naturally, I ended up on Stella Soomlais’ website — her responsible/sustainalbe design needs no introduction. I was tempted. (I also saw a Vivienne Westwood bag that made my heart skip a beat.) But then I noticed that Stella sells separate leather bag straps in different widths and lengths. That was the revelation: I didn’t need a new bag — I needed a strap! Something to turn my vintage handbag into a functional crossbody bag, freeing my hands like any modern, active woman. After a couple of weeks of waiting, the strap arrived today. I carefully removed the old handle and stored it for future repairs, then attached the new strap. It looks wonderful. Even though the styles differ, I love the idea that two eras meet in this one bag — and that feels worth celebrating. 

What else have I bought this year? I realise everything has been purchased for ethical reasons. Not a single fast‑fashion item. I’ve followed this principle for so long I don’t even remember when it started. It’s always local design, second‑hand, or vintage with history. – A light blue hand‑knitted silk‑mohair beret by Ärni Blum — soft, warm, and beautifully coloured. – A second‑hand dusty pink silk haori that pairs well with several dresses and shorts. – A second‑hand fuchsia silk‑velvet dress by Anu Lensment — intended for performances, but the colour is so lovely I’ll wear it more often; it matches the haori above. – Black short jeans by Reet Aus, for performing. – A thick upcycled denim kimono jacket by Reet Aus — expensive, but it replaces my eight‑year‑old Ellen Richard linen home robe, and I expect it to last another decade. – Dark forest‑green linen shorts by Liviana Conti, replacing a similar‑coloured second‑hand skirt that pills terribly. – A bright red cotton sweatshirt from Humana for €1 — bright colours suit me well. – And my only emotion-purchase this spring: light blue leather wedge‑heel shoes. 
I’ll end here. Don’t take this as encouragement to buy things you may not need. But perhaps as an example of how to reflect on and justify your purchases. Feel free to share your own memorable purchase stories or simply resonate with mine.

mai 23, 2026

8 aastat on möödas. Eight years since I last wrote here

Aeg-ajalt mulle meenub see kindablogi... Vaatan, et 2018.a tegin viimase postituse ja kolisin "kudumispäeviku" laadse tegevuse Facebooki lehele Kristi Jõeste Ulas. Ajad muutusid - oli paratamatu,  et lihtsam ja kiirem moodus oli tegevusi kajastada somes, mitte enam "vanamoelises" blogis. Samuti olen paremaid palu postitanud enda isiklikule Instagrami kontole @kristijoeste

Ühekordse värskendusena, võib-olla teen neid ülejäänud elu jooksul vahel veelgi, reklaamin, et "Eesti silmuskudumine 4. Sõrmkindad" on kaasautori ja toimetaja Anu Pingiga meil praegu aktiivselt töölaual ja väga suure tõenäosusega see käesoleval aastal ka ilmub! Pean tunnistama, et otsus paluda Anu selle raamatuseeria teekonda lõpetama oli parim üldse, sest üksi ma poleks seda iial suutnud valmis saada! Jagasime teemad/tehnikad omavahel nii, et tema kirjutab tehnoloogia osa (suures osas) ning eraldi vikeldamisest, pitskoest ja ühevärvilistest sõrmikutest ning minu hoole all on roositud, tikitud, narmalised ja kirjatud sõrmkindad. Praeguse seisuga olen mustandid kirjastusele üle andnud ning Anu vormistab neid sellisteks lehekülgedeks, nagu need raamatus välja hakkavad nägema. Muidugimõista tähendab see aktiivset, pea igapäevast dialoogi ja temapoolseid päringuid ja märkusi, kui olen millegagi puusse pannud või end segaselt väljendanud. Aga üldjoontes võin nüüd tõesti anda selle lubaduse välja, et VARSTI-VARSTI! 


F. Sven Tupits
Suurematest tegudest veel nii palju, et 2024.a peakureerisin TÜVKA vilistlasmeistrite ja õppejõudude ühisnäitust "Ajajõgi" (kujundus ja kontseptsioon Mae Kivilo, vormistus Marko Aatonen). Minult olid väljas kaks paari kindaid: Mulgi ülipeened koopialabakud ERM 1810 ning nendest inspireeritud ristpistes sõrmkindad "Kuueteistsarvilised". Näitusega tähistasime osakonna 30. juubelit. Usun, et see rändnäitus oli üks väärikamaid senises praktikas, olles ühtlasi kõige kallim, mida oleme eelarveliselt ponnistanud. Üleval oli see Viljandis Rüki galeriis, Tallinnas Disaini- ja Arhitektuurigaleriis ning Vana-Võromaa kultuurikojas. Loe lähemalt siit. 




F. Nicolas Bouvy
Lõpetuseks. Olen viimastel aastatel leidnud ennast teostamas rockmuusikuna ansambli Fuzzolini koosseisus klahvpillimängijana. See teekond jätkub. Jätkub ka kindamaailm - mitte küll nii suures mahus nagu varem, aga peale raamatu ilmumist leian ehk uut hingamist, et ka selles liinis  katsetada värskemat lähenemist. Järgmisel aastal täitub mul 50 eluaastat ja senisest rohkem pean jälgima, kuhu enda energiat suunata ning samuti pean ka oma käsi õrnemini kohtlema - nii sageli need mul kududa enam ei võimalda. Teen küll jõutreeninguid, mis aitavad ka käelihaseid tugevdada, aga eks näis. Vaadates tagasi enda missioonitööle traditsioonilise kindakudumise populariseerijana - aitäh kõigile kaasteelistele, eelkõige Anu Pingile, kes on seda isegi tulihingelisemalt teinud kui mina, siis saab rõõmsalt tõdeda, et see suur töö on magusaid vilju kandnud! Eestis ja kogu maailmas on nüüd väga palju inimesi, kes koovad eesti kindaid jm! See tähendabki seda, et uurimistöö võin ma üsna pea kõrvale panna, samuti ei pea ma enam nii palju ise koopiaid kuduma, vaid võin jätkata sealt, kus ma kunagi üle 20 aasta tagasi alustasin: eesti kinnaste traditsiooniuuendajana, kududes uusi kindaid pigem kunstniku positsioonilt, kavandades kindaid, millel ei ole otseseid eeskujusid, vaid mis kujunevad selle suure kogemuspagasi pinnalt, mille olen omandanud. Mulle tundub, et kõige enam meeldiks mulle tikitud kinnastega tegeleda, kuivõrd selles nišis tegutsejaid hetkel vist polegi.  

Every now and then I remember this glove blog... I see that in 2018 I made my last post and moved the "knitting diary"-like activity to the Facebook page Kristi Jõeste Ula. Times changed - it was inevitable that an easier and faster way was to reflect on activities on social media, no longer in an "old-fashioned" blog. I have also posted better wishes on my personal Instagram account @kristijoeste.

Photo: My 1-year-old friend Pepu is not the only one who/what has prevented the completion of the book! :D

As a one-time update, maybe I will do them again later during the rest of my life, I would like to announce that "Estonian Knitting 4. Gloves" is currently actively on my desk with co-author and editor Anu Pink and it will very likely be published this year (in English later)! I have to admit that the decision to ask Anu to complete the journey of this book series was the best one ever, because I would never have been able to finish it alone! We divided the topics/techniques between us so that she writes the technology part (mostly) and separately about the travelling stitches, lace patterns and single-color gloves, and I am in charge of the inlay-patterned, embroidered, fringed and gloves in stranded colourwork. As of now, I have handed over the drafts to the publisher and Anu is formatting them into the pages which they will look like in the book. Of course, this means active, almost daily dialogue and her inquiries and comments if I have messed up something or expressed myself not too clearly. But in general, I can now really promise that SOON, SOON! 

One of the many great works was in 2024, when I was the chief curator of the joint exhibition "The River of Time" of UTVCA alumni masters and lecturers (design and concept by Mae Kivilo, formatting by Marko Aatonen). I had two pairs of gloves on display: Mulgi's super-fine replica mittens ERM 1810 and the cross-stitched mittens "Kuueteistarvilised" inspired by them. We celebrated the department's 30th anniversary with the exhibition. I believe that this traveling exhibition was one of the most dignified in our practice so far, and was also the most expensive we have ever spent on in terms of budget. It was on display at the Rüki Gallery in Viljandi, the Design and Architecture Gallery in Tallinn, and the Vana-Võromaa Cultural Center. 

Finally. In recent years, I have found myself performing as a rock musician as a keyboard player in the Fuzzolini band. This journey continues. The world of gloves also continues - not on as large a scale as before, but after the book is published, I may find new inspiration to experiment with a fresher approach in this area as well. Next year I will be 50 years old and I have to be more careful about where I direct my energy and I also have to treat my hands more gently - they don't allow me to knit so often anymore. I do strength training, which also helps strengthen my hand muscles, but it seems that way. Looking back on my mission work as a popularizer of traditional glove knitting - thanks to all my fellow travelers, especially Anu Pink, who has done it even more passionately than I have, I can happily say that this great work has borne sweet fruit! There are now a lot of people in Estonia and around the world who knit Estonian gloves and more! This means that I can soon put my research aside, and I won't have to knit so many copies myself, but I can continue where I started over 20 years ago: as a renewer of the Estonian glove tradition, knitting new gloves more from the position of an artist, designing gloves that don't have direct models, but that are shaped by the vast amount of experience I have acquired. I think I would like to work with embroidered gloves the most, since there are currently no active players in this niche.

detsember 17, 2018

Katrinile ja ta õele

Kummagi kindapaari kiri on valitud Paistu kihelkonnast (muide samasugune muster on ka Kihnus olemas). Värve ei hakanudki võrreldes originaalidega muutma, küll aga valis randmetehnika Katrin ise. Tegelikult on ka see Paistust, aga ühtedelt teistelt kinnastelt. Ääremärkusena sobib siinkohal avaldada, et kinnaste kudumise ajal läbisin ühtlasi Troonide mängu kõigi hooaegade filmide vaatamise. Kaks ühes!
Patterns for these gloves were chosen from Paistu parish, also the wrist technique. While knitting the gloves I watched all seven seasons of Game of Thrones tv-series!



Erika labakud

Need labakindad läksid Põhja-Rootsi ja sealse külmema kliima tõttu valisin soojemad lõngad: naturaalsed lambatoonid jämeduses 6/2 - väidetavalt on mittevärvitud lõngad soojapidavamad. Mustri sain ühelt Kihnu muuseumikindalt, randmevärvid sobitasin Erika soovi kohaselt. Otsakahanduse tegin kihnupäraselt pooletahise. Vahetasin kolm korda vardaid: randmes 1,25, enne pöialt 1,5, peale pöialt 1,75. Viimaste puhul avastasin, et raskemad metallvardad mõjuvad väikese sõrme juures asuvale lihasele väsitavalt, pidin kogu aeg, kui valu tekkis, veidi puhkama!



These mittens were made for Erika who is living in North-Sweden. Because of the colder climate we chosed a bit thicker yarns, 6/2 and in natural sheep shades. Pattern is taken from a historical mitten from Kihnu, colours for entrelac cuff I composed by myself.

oktoober 04, 2018

Ajatuse näitusel

Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu korraldatud suurnäitusel "Ajatus" eksponeerin Muhu ornamendist ja kudumispeenusest inspireeritud taiest. Ülesanne oli demonstreerida meistri tehnikat ja materjali, mitte valmisesemeid - see tundus alguses jube keeruline! Kuigi oli võimalus kasutada hiigelsuurt kera, tundus mulle mõte õhulisest mustast puitrõngast etem. Kohe kerkis vaimusilma varraste ja lõnga peenust illustreeriv kompositsioon.
Valisin saadaolevaist peeneima lõnga 12/2, number 1,0 mm vardad ning ornamendi, mis originaalis paikneb ühel üle sajaaastasel Muhu põllel, kuna ma ei leidnud kinnaste pealt sellist, mis mind kõnetaks. Pidin ornamendi kohandama silmuskudumistehnikasse, kuid selle põhiolemus jäi samaks. Oma kahelt poolt samasuguse pisikudumi paigutasin sobivas mõõdus kitarrikeeltele ning lisasin nurkadesse diagonaalselt ka kasutatud vardad. Kokku sündis ajatult minimalistlik ja lihtne kompositsioon püst- ja kaldristist, mida omakorda võimendab keskel paiknev ornament. Üksjagu pusimist oli kitarrikeelte pingutamisega rõngale nii, et ei jääks midagi silma häirivat paistma - üks keel jäi paraku veidi lõdvaks, aga võib-olla on see just tore.

Ühisnäitus 32 eesti meistri töödest on 7. oktoobrini avatud Tallinnas Katariina kirikus. Sealt edasi rändab see Eesti Rahva Muuseumi ja Pärnusse Uue Kunsti Muuseumi.

Here I present my piece at the grand "Timeless" exhibition at Tallinn Katariina Church. The task for the masters was to represent their skills, tehcnique and material instead of the ready-made gloves, which seemed complicated at first but then the idea occured to me that it would be thoughtful to use 1,0 mm needles and 12/2 yarn to knit an abstarct piece. I choosed old ornament from an Muhu apron, first used in the end of the 19th century that I preserve at my home. During installation I used guitar strings which were similar to my needles (I also used those as well).
Beautifully simple, minimalist composition was my aim. 
The exhibition will be open until October 7 and then it moves to the Estonian National Museum in Tartu and Museum of Modern art in Pärnu.

Photos by Sandra Urvak
Aitäh, Toomas!




veebruar 11, 2018

Mustjala meeste

Kindakudujale on see rõõm, kui keegi tellib midagi erilist. Tuli kududa autentsed Mustjala meeste pulmasõrmikud. Olin nii originaalitruu kui võimalik (vt eeskuju siit), isegi narmad tegin kinniste otstega (tavapäraselt on need lahtilõigatud), mis aeglustas nõelumist märkimisväärselt (ja piinarikkalt)! Kokkuvõttes oli see tellimustöö igati huvitav vaheldus!

I had a special honour to knit these authentic men's wedding gloves from Mustjala parish (from the island Saaremaa). The most time consuming part was sewing the fringes as these had to be closed on the top (not cut as on most of this kind of historical examples). You could see the originals from here and make your own comparisons.




august 07, 2017

Hiiumustrilised Janniele

See hiiukirja kindapaar telliti ühe varasema eeskujul, ja nüüdseks sooviks olid labakindad.
One of the kind, now mittens. Pattern is from Hiiumaa island.





august 04, 2017

Saami muusikamehele /For Sami musician

Selline asi juhtub üks kord elus, kui saad nii huvitava tellimuse. Sedakorda siis ühele Saami muusikamehele. Piltide saateks võib kuulata: https://www.youtube.com/watch?v=VKfJjmu5zjY.
Et muusiku tegevusega sobivalt suhestuda, valisin ühe erilise 200-aastase kindakirja Tartu-Maarjast. Värvideks võtsin mahedad lambatoonid ja madarakarva punase.

This order is very special to me, it goes to a Sami musician. Listen to his music: https://www.youtube.com/watch?v=VKfJjmu5zjY
I believe that the 200-year-old pattern from Tartu-Maarja parish is just perfect for the occasion!






Kukkur: Monika Hint
Viljandi mõisamaja detail.

juuni 21, 2017

Paistu indigod

Paistu seeriasse kuuluv tumesinine kindapaar erinevate hallide lumeräitsakatega. Ise kudusin.
This pair belongs to the Paistu serie. Dark indigo and different shades of grey have been used.




juuni 17, 2017

Muhu kassid/cats



Kudus/knitted by Tiina Zujenkov

september 11, 2016

Ilusad

Ei-ei, ma pole kudumist lõpetanud! Jah, pean käte tõttu olema mõõdukas ja tegin ühe pikema pausigi, kuid vahepeal on minu varrastelt sellegipoolest palju-palju kindapaare sündinud. Proovin mõned kõige ilusamad üles pildistada ja aegamööda teilegi näidata.

See paar on suvise värvidega hullamise tulemus. Avastasin lõpuks ometi täiusliku randmevärvide koosluse, mida lapilises koes kududa ja millega ise väga rahule jäin. Kiri aga on võetud Halliste labakutelt. Tulemuseks said ühed ilusad ja lihtsad sini-valged Eesti kindad. Muud lugu polegi!

Lovely blue-white classical Estonian gloves with Halliste pattern and ideal colour combination in the wrist part. 


aprill 12, 2016

Jälle ühed kolga-jaanid. Another pair of Kolga-Jaani.

Need kaasaegsed meestekindad said alguse ühtedest Kolga-Jaani 200-aastastest sini-valgetest labakindaräbalatest. Lisaks värvidele muutsin veidi ka ornamenti ja randme kahevärviliste keerukordade asemel kasutasin ühevärvilisi kirsipunaseid. Üldmuljelt tumedat koloriiti püüdsin beežide täppidega helgemaks muuta.









These men's gloves are inspired by the very old, white-indigo pieces of mittens from Kolga-Jaani (a parish in the southern part of Estonia). I changed ornament a bit and instead of the two-coloured braids used single-coloured. To make the gloves look brighter, I added some beige spots. 


veebruar 09, 2016

Joonasele. For Joonas







Kudusin selle indigosinise paari oma pojale. Inspiratsiooniks olid Karja ja Püha kihelkondade sõrmikud. 
Lapsed kasvavad nii kiiresti, võib-olla järgmine talv enam ei mahugi kätte?




This dark indigo blue pair, inspired by the gloves of Saaremaa island, I knitted for my son. Perhaps he will be growing so quickly that the gloves won't fit next season? We'll see.


detsember 28, 2015

Muhu pruunid

Selle aasta viimase paari mõte tuli sellest, et olin millalgi eelmisel aastal soetanud endale Soomest hästi ilusat, tumedat ja pehmet villast lambapruuni lõnga (valmistanud Pirtin Kehräämö OY). Madarapunasega on see ütlemata kena kooslus!









The last pair of this year I decided to knit of the dark sheep-brown yarn that I had bought from Finland (made by Pirtin Kehräämö OY). Together with madder red it is so beautiful!

detsember 24, 2015

Hiiu ristilised





































Kudunud/knitted by Anu Kruusimaa



















Proovisin läbi teha järjekordse silmipaitava traditsioonilise värvikooslusega (s.o sini-valge) kindakirja Hiiumaalt. Algsed labakindad muutusid minu vaimusilma ja Anu käte kaudu sõrmkinnasteks koos naksaka punase ristirea ja keerukorraga. Originaalid asuvad, nagu ikka, ERMis.


This time I tried another very traditional Estonian colour combination - white and indigo - and not so very common pattern from Hiiumaa island. Originally these were mittens but I choosed to add a red cross line and fingers and here they are, brand new gloves! 

detsember 15, 2015

Craft Camp 2016 registration open!

You are warmly welcome to meet me at the Craft Camp in summer 2016!
Please look at this short introduction video and make up your mind!
https://vimeo.com/149003610

detsember 11, 2015

Muhu kärbsed /The Flies of Muhu

Kudunud/knitted by Asta Kink.


Nende kinnaste puhul sai kasutatud võrdlemisi lahjat koloriiti, kuigi ka Muhus ei olnud iga viimane kui paar täisvõimsusel värvidega. Konkreetset inspiratsiooni sain ühelt ERMi paarilt. Vähendasin kärbsekirja, muidu oleks see 8/2 lõnga puhul olnud hiiglaslik.

In this pair I used a bit softer color scheme, not very typical to Muhu. The concrete inspiration came from here. I changed the patterns a bit smaller, in order to adapt these to 8/2 yarns, otherwise they would have been too big.

detsember 08, 2015

Punased /So Red!



Pilkupüüdvatest Tõstamaa labakinnastest ERM A 509:2814 on saanud sõrmikud, mis olid väljas ka "Külma vastu" näitusel. Kudus Eleriin Seim.
These exhibition-gloves are knitted on the basis of the ENM A 509:2184 mittens. Knitted by Eleriin Seim.

november 19, 2015

Halliristilised



















Lähteülesanne: must ja hall. Customer's choice: black and grey.
Meetod: kaasaegne autoriloominguline lähenemine, konkreetne eeskuju rahvakunstist puudub. Method: modern artistic creation, no concrete inspiration from the folk art.
Tulemus: optiline mäng. Result: optical play.

september 15, 2015

Tähekindad 2 - Star Gloves vol 2

Alustas Anneli Lilienthal, lõpetas Kristi,
pildistas Eva-Maria Komissarov
Soojades sügistoonides Vigala kindad - seekord siis nii. Uskuge, kogu selle värvirea kokkusaamine pole sugugi lihtne! Ikka nii ja naa ja siis jälle otsast peale, kuni silm heaks kiidab. Lisaks olen välja töötanud enda isikliku kudumisretsepti, mismoodi kindad peale rannet anatoomilisemaks muuta. Seepärast lasen randme aja kokkuhoiu eesmärgil enne kellelgi teisel valmis kududa ja sealt edasi jätkan ise, kuna tehnika seletamine võtaks hommikuni ja kuduja ei saaks vist ikkagi aru.
Tähemotiivid on ainult kinda peal ja kootud intarsiapõhimõttel.

This time I created the Western-Estonian pair in autumn tones and believe me, it is rather challenging to make all these many colours match to one another! Additionally I have worked out my own receipt for knitting the upper part of the gloves so that they would fit anatomically as well. 
The stars are knitted like intarsia and are only on one side seen.

september 07, 2015

"Muhu ploomid"

Kudus Anu Kruusimaa
Need minu ühed lemmikumad kindad said omale nime küpse ploomililla taustatooni järgi. Et Ulases on just Muhu kindad kõige minevam kaup, siis iseenda jaoks pean ma neil ju kuidagi vahet tegema. Näiteks on valikus veel Muhu kirss, Muhu sinine jne.
Tegemist on üsna originaalitruu kindapaariga - eeskuju ammutasin ERMi kogust. Muutsin ehk pisut värve ja jälgisin, et kogu mustrindus mahuks 8/2 lõngast kootud kindale. Ka töövõtted - loodus, sõrmeotsad jne - olid algupärased.











This pair is named Muhu plums because of its nice colour. As Muhu gloves are the most popular in Ulas' selection I have found the distinctive names 
for myself. For example there are Muhu cherries, Muhu blues etc.
This pair is quite original-like compared to its forerunner from the Estonian National Museum's collection. Of course there had some tiny adaptions to be made but int the same time I wanted them to be as authentic as I knew about Muhu gloves: cast on, fingertips and so on.





ERM 7828



august 24, 2015

Kirbla kindad


















Mahedavärvilised Kirbla kindad. Värvides lähtusin originaalpaarist, mis oli Läänemaa kohta üsna tagasihoidlik, aga võib-olla selliseks lihtsalt pleekinud? Siia-sinna lisasin ikka oma käekirja ka: täpikesi jms.

A pair from Western-Estonia, with quite mild colours compared to the typical. As usually I added my own little elements like spots here and there :)

august 10, 2015

Kukekindad 2015





Maheda värvigammaga Muhu kindad. Randmesse lipsas küll roosa sisse, aga kandmise seisukohast pole sel suuremat tähtsust, kuna jääb peitu. Kukekirja kohandasin-vähendasin 8/2 lõngale.

Muhu gloves with milder colours. These are meant for someone with cooler character. 

aprill 05, 2015

Muhu vikkelkindad /Muhu gloves knitted with travelling stitches

Foto poolikust kindast: Sandra Urvak
Kaua tehtud kaunikesed Muhu vikkelkindad.
Väike saamislugu ka. Suurim väljakutse seisnes peenikese lõnga leidmises, ehkki nii peenikest kahekordset nagu vanasti Muhus randmeosade jaoks kasutati, mul ei õnnestunudki leida. Randmepunaseks kasutasin nõukogudeaegset u 12/2 lõnga, mis ei ole minu arust 100% villane, sest ta läigib pisut, ja mida tuli kaks korda värvida, sest esimene kord Laumetsa värvidega andis tulemuseks pesus laiali valgumise - pidin selle lõnga, mida oli õnneks vähe, ca 20 g,  suisa ära viskama, sest ei hakanud üle keetma. Teine kord Pilvelammaste pulbriga õnnestus ideaalselt - lõng imas värvi endasse ja vesi jäi selge. Teised värvid olid ühekordsed 8/1 lõngad või topeltvõetud peenvillased tikkimislõngad. Randmekirju tuli kohandada nii, et need mahuksid 128 silmusele. Ka vikleid tuli vähendada, sest 160 silmust/ringil kasutades oleksid kindad tulnud meestemõõtu - nii nagu nad ka muuseumis olid (vt siit). Tuli aga jälgida, et sümmeetria kuhugi ei kaoks, et viklid jaguneksid kenasti igale sõrmele.
Valge lõnga valmistas Liis Luhamaa kodumaisest tallevillast, ise märkis ta numbriks 10,5/2, kuid kududes tundus see ikkagi peenem. Norra 10/2 lõng igatahes on tunduvalt paksem. (Muide, Saara Kirjastusest saab osta nii mainitud norra lõnga - nende veebipoes nime all "Hea lõng", kui ka 12/2 Taanist pärit lõnga - see viimane tegi mulle kõnealuste kinnaste valguses natuke meelehärmi, sest võrreldes käsitsikedratud lõngaga on hind kordades odavam - oleks ma teadnud ja veidi veel oodanud...; teisalt on Liisi lõng eriti pehme ja "õige" tundega.)

Nende kinnaste valmimine on olnud pikk ja võrdlemisi piinarikas protsess. Väsisin vahepeal nii ära, et ei tahtnud kaua aega kätte võtta. Töö venis pikemaks muidugimõista ka näpuharjutuste vajalikkuse tõttu. Nii paljude silmustega pole ma ju harjunud kuduma, seega tuli kliendi käemõõtudele sobilik numbriline ekvivalent alles välja töötada. Avastasin rannet kududes ja hiljem muuseumikindaid uue pilguga kontrollides, et keerukordade ajal peab silmuseid vähem olema, kirja ajal aga rohkem! Ühesuguse silmustearvuga jäänuks keskosa tunduvalt kitsam. Kui lõng on 8/2, siis seda teadmist rakendama ei pea, kuid peenemaga tuli see kohe esile. Ja nii oligi! - kõigil Muhu muuseumikinnastel märkasin seda kavalat kasvatamist-kahandamist. Kahjuks ei ole "Meite Muhu mustrites" antud asjaolu mainitud ja nii kaotasin hulga väärtuslikku aega. (Minu tähelepanek kehtib ka mustriliste sõrmikute asjus, neil on ju samad randmed.)
Sõrmeotsakahandus on spiraalne, arvestasin Muhu reeglipära. Loodus aga pöidla tagant keeramisega. See ei tahtnud hästi välja tulla, kuna must lõng oli ühekordne ja kaunis jäik, vahepeal katkes, sest keerd tuli välja. No jäigi serv siis selline natuke "mumpsuline", tegin, mis ma tegin, mitte midagi ei aidanud kena vitsa tekkimisele kaasa. Ilmselt jäi süüdlaseks va lõng.
Pöial tuli kandmismugavaks kududa, originaalidel on see
kangesti kitsas. I had to make wider thumbs, originals have it
very narrow and uncomfortable. Foto: Jõeste
Kindad tellis Merli, kes valmistab endale vanemat tüüpi rahvariideid (kurrutatud seelik jm). Mõtlesime ja arutasime Anu Pingiga tükk aega, millised kindad võiksid vanemate Muhu rahvariiete juurde sobida. Merli ei tahtnud labakuid, mis ilmselt oleksid veelgi parem variant olnud, aga siiski usume, et ajastuliselt on ka need sõrmikud korrektne valik. Kahjuks pole teada, kas neid kandsid mehed või naised ja mis puhkudel.

These are quite authentic Muhu gloves: the originals are very big and have 160 stitches per round (look here), my gloves have 128, suitable for women's size. So I had to adapt the patterns. 
I used homespun yarn made by Liis Luhamaa and in wrists I used Soviet yarn which I dyed chemically into red. 
Alltogether it was very long process because I had to make few samples before starting the "real" work. Nobody had ordered such an exclusive pair ever before and therefore I was not sure how many stitches to use with the yarn I had. I went to museum many times and discovered some new technical details. For example there has to be done increases and decreases in the middle part of the wrists. Otherwise they would be too narrow compared to the edge-parts.
Kinnaste taustal üks 150-aastane põlletükk Muhust. /
On the backgorund there is a 150 years
old piece of apron from Muhu. Foto: Jõeste