Teadlik tarbimine 5: ballaad Reet Ausist/Conscious consumption 5: ballad about Reet Aus

Järgmiseks valgustan pisut, kust, millal ja miks algas minu huvi teadliku rõivatarbimise vastu. Sellest kirjutasin essee Tartu Ülikooli vabade kunstide professoritest avaldatud juubelikogumikus aastal 2023 (täiskirje: koostaja Pärtel Piirimäe 2023. Tartu Ülikooli vabade kunstide professuur 30. Lk 193−198. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.). Reet Aus nimelt, minu essee põhikangelane, on paljude väärikate kultuuriinimeste hulgas saanud austava ülesande aasta jooksul anda ülikoolis enda valdkonda tutvustavaid loenguid-seminare; ta oli vabade kunstide professor 2022-23. Praegu on sellel positsioonil Rainer Sarnet. Karta on, et sellest paberkogumikust ei tea peale minu ja kolleegide mitte keegi, seega avaldan oma essee täismahus nii nagu ta tookord sai koostajale saadetud (keeletoimetuseta, aga vaatasin hiljem, et kirjutasin üsna nii, nagu see avaldati). Ahjaa, eelmisel nädalal valiti Reet Aus Eesti Disainerite Liidu esinaiseks, palju õnne ja jaksu!

********************************************************************

On hommik, seisan avatud riidekapi ees, peas igapäevane argiküsimus, mida selga panna. Ühes sahtlis on t-särgid, teises sokid, sukkpüksid ja aluspesu, siis rihmad, lahttaskud ja muu pudi-padi. Riiulites näen täisvillaseid kampsuneid, aga need suvel mõistagi käiku ei lähe. Püksid? Ei, täna on õues 25 kraadi. Pilk pöördub kapi põhiossa, kus riidepuudel ripuvad seelikud, pluusid, kleidid, jakid ja teiseringi-haorid. Kappi, kus suvepuhkust veedavad joped ja mantlid, pole põhjust enne sügist avada. Praegu avatud kapi sisu pole liiga külluslik, mahub lahedalt ära, on koostatud kapselpõhimõttel – kõik sobib kõigega ja vähem on rohkem. Selge. T-särkidest võtan ühe neljast Reet Ausi omast ning seelikutest musta mini, jällegi tema firmalt. Valikus oleks veel muidki puuvillaseid, siidist ja villast asju, rätsepatel õmmelda lastud, vintage-poodidest leitud või hoopistükkis kohalike minimalistidest disainerite luksrõivaid, mis ei lähe kunagi moest. 

Jalad on selle miniseelikuga tuulele ja päikesele valla, naturaalsed materjalid on keha ümber mõnusalt hingavad. Ma tean, et olen oma teadliku tarbimiskäitumise mikropanusega aidanud 0,00000…1 protsendi ulatuses lahendada maailmas valitsevat tekstiiliuputust, saastamist ja ületarbimist: Reet Aus on umbkaudu kümne ̶ viieteist aasta jooksul suutnud kasvatada upcycled ehk väärtustava taaskasutuse ehk õmblustööstusjääkidest rõivaste tootmise niisugusse mastaapi, et teda võib õigustatult rahvusvaheliseks mõjuagendiks pidada. Mina teadsin teda juba 2000-ndate keskel, kui ta oli üht- ja teistmoodi proovides karjääri alustanud. Kõigepealt oli ta moe- ja teatrikostüümide kunstnik, kuni mõistis, et tavalisel kapitalistlikul moel rõivadisainis osaleda ei taha[1] ja tegi valiku süsteemsema lähenemise kasuks.

Reet Ausi nimi tekitab Eesti vaimueliidi hulgast minus suurima lugupidamispuhangu. Neid ridu siin kirjutama asudes olen endaga kokkuleppele saanud, et võib-olla olekski kõige õigem proovida temast kirjutada rohujuuretasandilt. Selle asemel, et kirjeldada, mida kõike suurepärast ta oma 48* eluaasta jooksul korda on saatnud ja mis on internetist hõlpsalt leitav, on ehk parem läheneda talle iseenda kui tarbija kaudu. Proovida visandada, kuidas ta on minu riidevalikuid mõjutanud ja muutnud. Usun, et ma ei ole ainus. (*sünd. 1974)

2010. a Reet Ausi pluusiga, foto Enn Onni

Olen harjunud umbes korra kuus uudistama, mida, khm-khm, uut on Reet Ausi veebipoodi reetaus.com tekkinud, niimoodi vist juba üle kümne aasta, kui tekkis platvorm „Trash to Trend“ (2) ning millest hiljem kasvas välja lihtsalt „Reet Aus“. Olen igakord rahunenud, sest enamasti on kõik sama, ei midagi uut. Oot-oot, mis on siin pildil valesti?, võib mõni fashionista küsida, et mis mõttes ei ole midagi uut, kui normaalsed brändid pakuvad ikka vähemalt neljal aastaajal värskeid kollektsioone, kiiremad aga veelgi rutulisemalt – iga kahe nädala tagant! Ma vastaksin talle, et see on sellepärast nii, et… see peabki nii olema – uus hea ilm, kus toodetakse ainult nii palju, et seda kõike jõutakse ka ära tarbida. Ma ei tea, kas käsitöö või väiketööndus päästaks maailma, aga ma usun Anu Rauda, kes on öelnud, et käsitsi tehes ei suuda keegi kunagi maailma kasutamata asjade alla ära uputada, sest kui oled ise teinud, on sul ka kasutajana teistsugused väärtushinnangud, nt ei viska asju kergekäeliselt ära, enne parandad neid korduvalt jne. Teatud, õnneks üha suureneva kildkonna jaoks, on tekkinud uus normaalsus: juba mõnda aega on moes aeglus ja isikupärane stiil, ja sellega ühes muutumatus – eesmärk on pakkuda ja tarbida rõivaid, mis on teostatud kvaliteetselt, kestlikest ja mürgivabadest monomaterjalidest, mida saab ümber töödelda, ja mis teenivad kandjat väärika lõpuni, ilma et oleks mõjutatud parasjagu käimasolevaist kiirtrendidest, kuigi needki on kõigest „vanad asjad uues kuues“. Nii on see Reet Ausi moedisaineri karjääri jooksul alati olnud: „Kuna me oleme aeglase moe kaubamärk, siis me ei vaheta oma tooteid iga paari kuu ega ka iga hooaja järel välja, vaid laseme edasi, kui need meie klientidele meeldivad“[3]. Tema brändi kontekstis tähendab kestlikkus lihtsustatult seda, et kasutatakse suurtööstuste kangajääke, mida võib tekkida isegi kuni 34% kogu kangahulgast[4]. Mitte midagi ei tohiks raisku ja prügimäele minna![5] Kulub vähem ka vaimujõudu, mida uute mudelite väljamõtlemise asemel tootmisnüansside läbiplaneerimisele kulutada.

Teine põhjus, miks korrapäraselt Reeda veebipoodi uurida, seisneb selles, et kinnitada veendumust ja usku jätkusuutlikesse ja keskkonnahoidlikesse praktikatesse, mis ei peaks ainult iga inimese rõivakapist vastu vaatama, vaid kõiges selles, mida saab nimetada tarbijakäitumiseks. Reeda lehel uuendan oma entusiasmi, et moemaailm ei ole veel lõplikult hukas. Ma saan sealt igakord vaimuvaktsiini uue doosi, et suudaksin ka ise tarbijana ikka ja jälle truuks jääda tema poolt ammu sõnastatud ja kommunikeeritud ideaalidele, mida loeb/kuuleb küll paljude tootjate käest, kuid sageli kahjuks rohepesuna. Olen jätkuvalt nii õnnelik, et Eestil on selline märgiline kangelanna, kes näitab tuld seal kusagil pimedas tunnelis ja hoiab meid, teisi meelt heitmast. Ma ei suuda isegi ette kujutada, kuidas ta seda kõike on suutnud, aga ometi on.  

Minu maailma on Reet Aus kuulunud umbes aastast 2007, kui ta teatrikostüümide kunstnikuna tegi esimesi samme ka isikliku moestuudio pidamisega Tallinnas Müürivahe tänavas. Juba siis oli tõeliselt inspireeriv seal viibida ja ahhetada, kuidas ta on ühendanud stiilsuse praktilisusega, kandjat kaunistavad lõiked vormusid naturaalsetesse uuskasutuskangastesse, mida ta toona hankis ümbruskonna ladudest. Noore ja vaesena sümpatiseeris mulle idee, et ükski naturaalkiududest kangas ei tohiks jääda üle ja kuhugi vedelema, sest selle tootmisele on pandud hakkama suur hulk inim- ja keskkondlikke ressursse. Nii ma siis näpistasin mõnigi kord kõhu arvelt ja omandasin sealt Müürivahe poest paar seelikut või pluusi. Maast madalast oli ema (enda ema eeskujul) mind õpetanud füüsiliselt katsudes ja silmaga vaadeldes eristama naturaalseid kangaid sünteetilistest – seda oskust ei läinud seal poes isegi vaja, vaikimisi oli see seal kõik olemas. Lisaks oli mul tekkinud veendumus, et parem ostan vahel harva mõned kallimad asjad ja kannan neid kaua-kaua kui et sageli ja mõne odava, mis kiiresti laguneb. Rääkimata rõivaste biograafilisest väärtusest: mäletan iga seeliku ja särgi asjaolusid siiani, suudan meenutada kõiki kümmet eset, mis mul on olnud või on siiani. Õigupoolest ma vaatasin seal poes endale meeldivad mudelid välja, muidugi mitte kõik korraga, vaid aastas maksimaalselt ühe, seejärel võtsin südame rindu ja meilisin Reedale, et „üks austaja, kes on alla keskmist kasvu, oleks õnnelik, kui oleks võimalik lühendatud proportsioonidega riideid tellida“. Reet vastas mulle alati positiivselt, küsis mult täpsemaid mõõte ja igakord lasi mõnel oma õmblejannal mu soovi täita. Ja saatis veel postiga kohale. Appi! Ma ei kujuta ette, kas mõni teine moekunstnik ka selliste asjadega vaevunuks tegelema.

Kuvatõmmis 2008.a kollektsioonist,
allikas R. Ausi doktoritöö 2011.

Neist aegadest on näiteks lapitehnikas teksaseelik 2008.a kollektsioonist mind tänini truult teenimas ja teeb seda ilmselt nii kaua, kuni mu keha mõõdud muutuvad või lödistan mõne kohutava pleki peale või kulub viledaks. Kuigi jah, eks plekke ja hõredaid kohti saab loov inimene igatepidi ära peita ja õnneks polegi seda veel juhtunud. Sellest perioodist ostetud kolm muud, tasapisi kitsaks jäänud seelikut olen saanud ülikiirelt järgmistele huvilistele ära müüa, kusjuures ühe helesinise seeliku värvi olin jõudnud juba omalgi käel uuendada – tekstiiliinimesena ei ole kangaste värvimine mulle tundmatu oskus. See kõik näitab, kui väga Reeda tehtut hinnatakse. Tema nimi ütleb paljudele ja järelturg toimib tõhusalt. Ja eks olegi ta oma võrdlemisi pika karjääriga jõudnud maailma muuta nii jõuliselt, nagu mõni teine sellest ainult räägib. Tänu Reedale teavad tema pikaaegsed, aga ka uued austajad, mida tähendab jätkusuutlikkus, aeglane mood, taaskasutus, uuskasutus, keskkonnahoid, vee kokkuhoid, mürgistest tekstiilivärvidest hoidumine, sotsiaalne õiglus. Ükski neist sõnadest pole Reeda tegevustes sõnakõlks. See on see, millesse ta päriselt usub ja millesse ta suudab oma otsekohese ja energilise jutuvestmisoskuse kaudu poolehoidu tundma panna ükskõik millise kõhkleja[6]. Lõppude lõpuks on ta ju ka teadlane ja tal on igale küsimusele uuringutel põhinev vastus. Ta on käinud ja teinud välitöid nn arengumaades ja seda kõike mitte lihtsalt filmile jäädvustanud[7], vaid nähtust innustust saanuna püüdnud astuda reaalseid samme, et meie praegusel kujul eksisteeriva maailma lõpp nihkuks kaugemale. (Loe edasi peale allikaid, kommentaarid aastast 2026.)  

 Allikad:

Aus, Reet 2011. Trash To Trend. Using Upcycling In Fashion Design. [Eesti Kunstiakadeemia doktoritöö.] Tallinn: EKA kirjastus. Võimalik ka alla laadida: https://issuu.com/runnel/docs/reet-aus

Kiin, Kristina 2014. Reet Aus: rõivaste tootmine saastab loodust rohkem kui auto- või lennukisõidud. 

Märkused: 

[1] „Kui teatrikostüümide kujundamisel on keskkondlikku jätkusuutlikkust ja kohalikkust lihtne praktiseerida, siis moetööstusse seda üle kanda on palju raskem. Disainer peab läbi mõtlema toote kogu elukaare.“ (Aus 2011: 14)

[2] 2022 oli domeen Trash To Trend müügis 3795 dollariga (28.07.2022). Selle algne idee oli ühendada disainerid ja tootmisjääkmaterjalide pakkujad, samuti müüa uuskasutusmaterjalidest rõivaid või lõikeid tarbijatele, ilmselt see siiski soikus.

[3] https://pealinn.ee/2021/05/24/reet-aus-roivaste-tootmine-saastab-loodust-rohkem-kui-auto-voi-lennukisoidud/

[4] samas

[5] Kahjuks on see enamasti loosung, sest peale rõivaste väljalõikamist jääb kangastest üle nii palju jääke, millega tõenäoliselt saaks rõivastada veel maailmatäie inimesi; alates 2008.a kollektsioonist (Aus 2011: 69-71) on Reet Aus lapitehnikate kasutamise kaudu loonud oma tänini toimiva stiili, mis on küll läbinud mõningad ratsionaalsed muudatused, nt võrreldes varasemaga kasutatakse jääkmaterjalidest ära palju suuremaid juppe, mis omakorda teeb tooted kergemaks, vähendab töömahtu ja aega ning ära jääb ka voodri lisamise vajadus; lisaks on tema esemed varustatud ülespidi suunas tikitud noolega, mis tähendab upcyclingut ehk väärtustavat taaskasutust. Noole motiiv on ka tema t-särkide jm toodangu peamine ja hästi omaks võetud disainielement.

[6] Kuula näiteks vestlussaadet „Keskkonnatund“, mida ta juhtis 2018–2021 aadressil idaidaida.net.

[7] Jaak Kilmi ja Lennart Laberinzi film „Moest väljas“ jälgib Reet Ausi teekonda Euroopa moelavadest masstootmise esiriigi Bangladeshini. Filmi saab vaadata siin.

**************************************************************************** 

Mida ma täna tema firma kohta ütleks? Toimib see ju jätkuvalt ja (pealtnäha) üha edukamalt edasi; teadustöö tulemusena on lisatud uusi tooteliine, nt naturaalsetest taaskasutuskiududest rõivaid. Minu hiljutine ost sealt olid lühikesed mustad teksapüksid, et olla bändiga esinemise kontekstis rock'n'roll tšikk. Muud pole enam ammu ostnud, sest pole vajadust tekkinud*. Mainitud lapitehnikas teksaseelik on ka nüüd, 3 aastat hiljem jätkuvalt alles, ehkki mõningase kaalutõusuga on see vööst kaunikesti kitsas, aga mõnel sihiliku näljutamise järgsel päeval veel mahub (see on kindlasti üks neist esemetest, mida ma mingil juhul ära ei viska/anna ja pigem tuleb harvem kandmine säilimise seisukohast kasuks)! 😆 Kuna pesemine põhjustas seelikule vähese kokkutõmbe, tuli vooder alumisest servast lahti harutada, et vältida kiskumist. Samuti eemaldasin puuvillase pitsi, kuna ma polnud enam romantilis-naiseliku stiili fänn. 

*T-särkidega näiteks on pidevalt teema, et neid kingitakse juurde või olen siis ise paar enda lemmikbändide särki ostnud. Muusikamaailmas on see üsna oluline toetusžest, s.o lisaks kuulamisele toetada alternatiivbände, kelle sissetulekud on pigem kahjumis, plaatide ja merchi ostmisega. 

Foto Reet Ausi veebipoest

Ahjaa, kuidas ma nii tähtsa asja unustasin!: sel kevadel kulus mu linane Ellen Richardi kimonolõikeline kodumantel peale 8 aastat totaalselt läbi. Investeerisin ja hankisin Reet Ausi poest paksemast mustajassinisest teksakangast kimonolõikelise jaki, millega käia suvisel ajal õues ja külmal ajal toas. Usun, et esmapilgul soolane hind 250€ on investeering, mis mind järgnevad 10 aastat funktsionaalselt ja eesmärgipäraselt teenib. Aga eks hinnakujundus olegi tegelikult väärtus, mis meelitab neid, kes ostu enda jaoks tõsiselt läbi mõtlevad. Võib-olla olen jätnud mulje, et laristan sinna ja tänna sadu ja sadu, siis nii see siiski pole - šoppamine on tegevus, mida pole ammu harrastanud, sest lihtsalt niisama ilma vajaduseta ma rõivapoodide lähedusse või nende kodulehekülgedele ei sattu. Kiirmoekette väldin aga igati, nii et uudiseid neist saan teiste inimese kogemustest, mida vahel loen.

Selle teksajakiga oli lisanüanss. Veebipoes olid müügil ainult musta värvi eksemplarid. Kirjutasin siis igaks juhuks kontaktaadressil. Kõigepealt vastati mulle, et kahjuks siniseid pole ega tule, aga päev hiljem teatati, et peale otsimist leiti laost mulle mustjassinine. No vaat siis, milline kliendihoidmise aktsioon! Tänan väga! Tumesinine nimelt on halli kassiga elades märksa praktilisem valik, karvad ei paista nii selgelt silma kui musta pealt! Luban endale, et hoian seda jakki hästi ja esialgu pesen harva ja käsitsi, et tsentrifuug ei põhjustaks heledamaid kortsutriipe! Tugev puuvillane teksakangas õnneks ongi tänuväärt materjal, mida soovitatakse võimalikult harva pesta.  

Kokkuvõtteks. Kui esimesed umbes 10 aastat polnud Reet Ausile kodumaal konkurente ja tuli eetiliselt/jätkusuutlikult toodetud riideesemeid välismaalt juurde otsida/tellida, siis täna on kohalik turg antud teemas mitmekesine - kes keskendub heale materjalile, kes tööjõu väärtustamisele, aga jätkusuutlike aspektidega arvestamata üks moefirma ei toimi nii ehk naa, sest keskmisest kallima hinnatasemega toodangu klient on teadlikumaks saanud ja oskab nõuda! Meeldib veel, et paljudel pisitegijatel puudub laojääk: nad valmistavad sulle eseme alles siis, kui tellid (nt Ärni Blumiga oli see kogemus). Küll aga tekkinud selle segmendi kõrvale kurvastavalt palju rämpsumüüjaid, nt Temu ja Shein. Ma saan aru, et kvaliteetsete rõivaste ost pole väga paljudele eestlastele taskukohane, aga... Ma ei tea, mis on lahendus. Kas teie teate?

ENG

Next, I will shed some light on where, when, and why my interest in conscious clothing consumption began. I wrote about this in an essay published in a jubilee collection on the professors of liberal arts at the University of Tartu in 2023 (full reference: edited by Pärtel Piirimäe 2023. 30 Years of the University of Tartu Professorship of Liberal Arts. pp. 193–198. Tartu: University of Tartu Press). Reet Aus—namely the central figure of my essay—has, among many distinguished cultural figures, been given the honor of presenting lectures and seminars in her field at the university over the course of a year; she was the Professor of Liberal Arts in 2022–23. Currently, Rainer Sarnet holds that position. It is likely that hardly anyone besides myself and my colleagues knows about this printed book, so I am publishing my essay here in full. (Translated into English with AI.) Oh, and last week Reet Aus was elected chair of the Estonian Association of Designers—congratulations!

---

It is morning. I stand in front of my open wardrobe, facing the everyday question: what to wear? One drawer holds T-shirts, another socks, tights, and underwear; then belts, clutch bags, and various odds and ends. On the shelves I see wool sweaters, though of course they won’t be needed in summer. Trousers? No—the weather outside is 25 degrees C. My gaze turns to the main section of the wardrobe, where skirts, blouses, dresses, jackets, and second-hand haori jackets hang on hangers. There is no need to open the wardrobe with winter coats and jackets before autumn. The contents of the wardrobe are not overly abundant; everything fits comfortably and follows a capsule principle—everything matches everything else, and less is more. From the T-shirts, I take one of the four by Reet Aus, and from the skirts a black mini—again from her brand. There are also cotton, silk, and wool items to choose from, made by tailors, found in vintage shops, or purchased from local designers whose luxury clothing never goes out of style.

My legs are exposed to the breeze and sun in this miniskirt, and the natural materials feel pleasantly breathable against my body. I know that with my micro-contribution as a conscious consumer I have helped, by 0.00000…1 percent, to address the global problems of textile overproduction, pollution, and overconsumption: over roughly ten to fifteen years, Reet Aus has managed to scale upcycled clothing—garments made from industrial textile waste—to such an extent that she can rightly be considered an international agent of change. I knew her already in the mid-2000s, when she was experimenting in different ways at the beginning of her career. She first worked as a fashion and theatre costume designer until she realized she did not want to participate in conventional capitalist fashion design[1] and chose a more systemic approach instead.

The name Reet Aus inspires the greatest sense of respect in me among Estonia’s cultural elite. As I began writing these lines, I came to an agreement with myself that perhaps the best way to write about her would be from a grassroots perspective. Instead of describing all the remarkable things she has achieved over her 48 years*—which can easily be found online—it might be better to approach her through myself as a consumer. To sketch how she has influenced and changed my clothing choices. I believe I am not the only one. (*born 1974)

Photo 1: Wearing a Reet Aus blouse in 2010

I have grown accustomed to checking about once a month what, ahem, new items have appeared in the Reet Aus online shop (reetaus.com). I’ve been doing this for over ten years, since the “Trash to Trend” platform (2) emerged, which later evolved into simply “Reet Aus.” Each time I feel reassured, because usually everything is the same—nothing new. Hold on—what’s wrong here?, a fashionista might ask—what do you mean nothing new, when normal brands release fresh collections at least four times a year, and faster ones even every two weeks! I would reply: that’s exactly the point—it should be this way. A new normal, where only as much is produced as can actually be consumed. I don’t know if handicraft or small-scale production would save the world, but I believe Anu Raud, who has said that handmade production will never bury the world under unused goods, because when you make something yourself, your values as a user change—you won’t discard things lightly; instead you repair them repeatedly, and so on.

For a certain—and fortunately growing—segment, a new normal has emerged: slowness and personal style are in fashion, along with sustainability. The aim is to offer and consume clothing that is well-made, durable, from toxin-free mono-materials that can be recycled, and that serve the wearer with dignity until the very end, without being influenced by fleeting trends—which themselves are merely “old things in style.” This has always been the case throughout Reet Aus’s career: “Since we are a slow fashion brand, we do not replace our products every couple of months or even every season; we simply continue if customers like them”[3]. In her brand’s context, sustainability essentially means using leftover fabrics from large industries, which can amount to up to 34% of total production[4]. Nothing should go to waste or landfill![5]

Another reason to regularly browse Reet’s webshop is to reaffirm my belief in sustainable and environmentally conscious practices—not only in clothing but in all aspects of consumer behavior. Her website renews my hope that the fashion world is not yet doomed. Each visit gives me a dose of “mental vaccine,” helping me remain faithful as a consumer to the ideals she has long articulated—ideals often echoed by others but too frequently reduced to greenwashing. I am so happy that Estonia has such an emblematic heroine, who lights the way in that dark tunnel and keeps the rest of us from despairing. I cannot even imagine how she has managed all this—but she has.

Reet Aus has been part of my world since around 2007, when as a theatre costume designer she began running her own fashion studio on Müürivahe Street in Tallinn. Even then it was inspiring to be there, marveling at how she combined style with practicality—flattering cuts shaped from natural upcycled fabrics sourced from nearby warehouses. As a young and poor person, I was drawn to the idea that no natural fiber should go unused or lie discarded, since its production required significant human and environmental resources. So I occasionally sacrificed elsewhere and bought a skirt or blouse from that shop.

From an early age, my mother—following her own mother—taught me to distinguish natural fabrics from synthetic ones by touch and sight. In that shop, the skill was hardly needed—it was all there by default. I also came to believe that it is better to buy a few more expensive items occasionally and wear them for a long time than to buy frequent cheap items that quickly fall apart. Not to mention the biographical value of clothing: I still remember the circumstances of every skirt and shirt, all ten items I have owned or still own.

From those years, for example, a patchwork denim skirt from the 2008 collection has faithfully served me to this day (see photo 2) and will likely continue to do so until my body measurements change, I spill something irreparably terrible on it, or it simply wears out. Although, of course, a creative person can hide stains and worn spots in many ways—and fortunately, that has not yet happened. Three other skirts from that period, which gradually became too tight for me, I was able to resell very quickly to new interested buyers. In fact, one light blue skirt I had even redyed myself before selling—it’s not an unfamiliar skill for me as a textile person.

All of this shows just how much Reet’s work is valued. Her name carries weight for many, and the secondary market functions efficiently. Indeed, with her relatively long career, she has managed to change the world as forcefully as others only talk about. Thanks to Reet, both her long-time admirers and new followers understand what sustainability, slow fashion, recycling, upcycling, environmental protection, water conservation, avoiding toxic textile dyes, and social justice all mean. None of these are empty buzzwords in her work. These are things she genuinely believes in and, through her direct and energetic storytelling, is able to inspire even the most hesitant listener[6]. After all, she is also a researcher and has a research-based answer to every question. She has carried out fieldwork in so-called developing countries—not merely documenting it on film[7], but, inspired by what she saw, taking real steps to push further away the end of the world as we currently know it. (Read more after the list of sources, my comments in 2026.)

---

Sources:

Aus, Reet 2011. Trash To Trend. Using Upcycling In Fashion Design. [Estonian Academy of Arts doctoral thesis.] Tallinn: EKA Press. Available for download: https://issuu.com/runnel/docs/reet-aus

Kiin, Kristina 2014. Reet Aus: Clothing production pollutes nature more than car or airplane travel.

Notes:

1] “While environmental sustainability and locality are easy to practice in theatre costume design, transferring this to the fashion industry is much more difficult. A designer must consider the entire lifecycle of a product.” (Aus 2011: 14) \[2] In 2022 the domain Trash To Trend was for sale for $3,795 (28 July 2022). Its original idea was to connect designers with providers of production waste materials and to sell upcycled garments or patterns to consumers, though this initiative appears to have faded. \[3] <https://pealinn.ee/2021/05/24/reet-aus-roivaste-tootmine-saastab-loodust-rohkem-kui-auto-voi-lennukisoidud/> \[4] same source \[5] Unfortunately, this is often more of a slogan, since even after cutting garments, a large amount of leftover fabric remains—potentially enough to clothe entire populations. Since the 2008 collection (Aus 2011: 69–71), Reet Aus has developed her still-recognizable style through patchwork techniques, although with some rational refinements: larger pieces of leftover material are now used, making garments lighter, reducing labor and time, and eliminating the need for lining. Additionally, her items feature an upward-pointing arrow symbolizing upcycling; this motif has become a central and widely recognized design element in her T-shirts and other products. \[6] See, for example, the talk show *Keskkonnatund*, which she hosted from 2018–2021 at idaidaida.net. \[7] The film *Out of Fashion* by Jaak Kilmi and Lennart Laberinz follows Reet Aus’s journey from European fashion stages to the mass-production hub of Bangladesh. 

*** 

What would I say about her company today in 2026? It is still operating—and (seemingly) increasingly successfully. As a result of research, new product lines have been added, such as garments made from natural recycled fibers. My most recent purchase from her was a pair of short black denim shorts, to embody a rock’n’roll chick on stage with my band Fuzzolini. I haven’t bought anything else in a long time, simply because I haven’t needed to*. The previously mentioned patchwork denim skirt is still with me now, even three years later, although with some weight gain it has become rather tight at the waist—yet after a deliberate day of “light eating,” it still fits (this is definitely one of those items I will never throw away or give up—I’d rather wear it less often to preserve it!). 😆 Since washing caused slight shrinkage, I had to unpick the lining at the hem to prevent pulling. I also removed the cotton lace detail, as I was no longer a fan of a romantic-feminine style. 

*T-shirts are a different matter—for example, I am often given them as gifts, or I buy shirts from my favorite bands. In the music world, this is quite an important gesture of support—beyond listening, buying records and merchandise helps support alternative bands, whose income is often modest. 

Oh, and how could I forget such an important thing! This spring, after eight years, my linen kimono-style homecoat by Ellen Richard was completely worn out. I invested in a kimono-cut jacket from Reet Aus, made from thicker dark navy denim, which I can wear outside in summer and indoors during colder seasons (photo 3). I believe the seemingly steep price of €250 is an investment that will serve me functionally and purposefully for the next ten years. But pricing itself is really a value signal—it attracts those who truly think their purchases through. Perhaps I have given the impression that I spend hundreds and hundreds here and there, but that is not the case. Shopping is not something I have done in a long time—if there’s no real need, I simply don’t go near clothing stores or their websites. And I avoid fast-fashion chains entirely; any news I hear about them comes from other people’s experiences that I occasionally read about. 

    There was an additional detail with this denim jacket. The webshop only offered black versions. I wrote to their contact address just in case. At first, they replied that unfortunately there were no blue ones and none would be coming—but the next day they wrote again to say that after searching, they had found a dark blue one in the warehouse. Now that is a wonderful customer care! Thank you very much! Dark blue is far more practical when living with a gray cat—the fur doesn’t show as clearly as on black. I promise myself that I will take good care of this jacket—wash it rarely and by hand at first, so that spinning in the washing machine won’t create lighter crease marks. Fortunately, strong cotton denim is exactly the kind of material that is recommended to be washed as infrequently as possible. 

In conclusion: whereas for about the first ten years Reet Aus had no competitors in Estonia and ethically or sustainably produced garments had to be sought or ordered from abroad, today the local market in this field is diverse. Some focus on high-quality materials, others on fair labor practices—but in any case, no local fashion brand can operate today without considering sustainability, because customers at a higher price point have become more informed and know how to demand it. I also appreciate that many small producers do not keep inventory—they make an item only when you order it (I had this experience, for example, with Ärni Blum). However, alongside this segment, there has unfortunately emerged a large number of low-quality cheap sellers, such as Temu and Shein. I understand that buying high-quality clothing is not affordable for many Estonians, but… I don’t know what the solution is. Do you?

Teadlik tarbimine 4: puhu elu sisse! Conscious consumption 4: revitalize!

Alustan ääremärkusest, et teadlik tarbimine hõlmab mõistagi palju enamat kui riided, aga kuna riietest me suurem osa ajast ei pääse, siis on see teema, mis võib-olla paljusid kõnetab rohkem kui muud tarbimise vallad, milles on (vähemalt mul küll) palju lihtsam end distsiplineerida! Rõivad toetavad meie muutlikke mitmikidentiteete ja saadavad meid igal sammul, aga paraku on nad ka materiaalsete hüperobjektidena (keskkonnafilosoofi Timothy Mortoni mõiste, viidatud Piret Ilvese magistritöö kaudu) kõige problemaatilisemad planeedi+inimkonna kestlikkuse seisukohast. Miks ja kuidas, sellest on väga palju tekste/videoid, mille ümberjutustamisega minu blogi otseselt ei tegele. Jään truuks enda valitud aspektile - läbi isikliku kogemuse inspireerida kaasteelisi korraks seisma jääma ja mõtisklema enda probleemsete valikute üle. Me kõik vastutame nende valikute eest ja ei tasu arvata, et süsteem peab kuidagi meist sõltumatult muutuma. Iga liivatera loeb! Iga (ideaalis jätkusuutlikult toodetud) ese, mille täitsa lõpuni kasutame, on juba pisike lahendus!

Tänaseks spontaanseks kirjeldusobjektiks on üks pikemal pausil olnud kleit, mis saabuva kuumalaine kontekstis on parim kaaslane. Ma ei mäleta, millal ma selle ostsin, äkki oli see umbes 5 aastat tagasi osta.ee-st. Kortsuvabast viskooskangast kleit on hea värviga, mis paljude asjadega sobib, ja huvitava lõikega: seljale on tekitatud kerge puhevus, nagu oleks kandjal tiivad! Et olen lühikest kasvu, õmblesin ma selle proportsioonide parandamiseks oma isikliku masinaga märgatavalt lühemaks ja seetõttu kadus ka infosilt. (Õmblusmasin on mul alati olemas olnud, ehkki ma sellega õmblemises olen üsna saamatu - lihtsamad asjad saan siiski tehtud ja säästan omale hulga teenustasusid.) Meeles on materjal, kuid firma on mälust kustunud ja ega see omagi tagantjärele enam tähtsust. (Tänaseks ma enda jaoks tundmatuid firmasid ei usalda enne, kui olen vähemalt telefonistki järele guugeldanud, millega tegu.)

Põhjus, miks see minimalistlik palava aja kleit pausil oli, on küllaltki koomiline ja ehk isegi tühine, aga samas väga eluline. Et olen hormonaalse paratamatuse tõttu viimastel aastatel tasapisi 4-5 kg juurde võtnud, siis muutusid ka mu käsivarred üha vormitumateks. Mul oli võimlemises liiga pikk paus tekkinud, seega polnudki imestada. Rohkem kui aasta tagasi ent võtsin kätte ja läksin oma ärakootud käte tõttu füsioteraapiasse (ja ei koo enam peaaegu üldse mitte). Selgus, et probleem oligi kõige rohkem kurnatud treenimata lihastes. Tuli teha spetsharjutusi, tänu millele mul tekkis mõte soetada omale lisaks ka 3-kilosed hantlid. Lisasin need oma trenniprogrammi eelmisel suvel. Noorusest on meelest vajalikud harjutused (siinkohal aitäh isale!), midagi sai ka netist juurde otsitud. Aasta hiljem nendin, et tunnen end oma kehas taas enesekindlalt. Nüüd, mil treenimise tulemused vähehaaval ka visuaalselt ilmnevad, on väga motiveeriv jätkata! Kaalu kaotamine pole oluline, aga valuvabad ja toonuses käed küll! Kaudselt ka teadmine, et nii panustan tervelt veedetud aastate pikendamisse. Nii et varrukateta esemete kõhklusteta kandmine on meeldiv lisaboonus! Pluss üks äge kleit leidis tagasitee suvehiti staatusesse! *Ma ei taha selle jutuga muidugi öelda, et võdisevad käed on maailma lõpp ja minu enesekriitika on õiglane või kohaldatav teistele inimestele. Kui sina tunned end oma kehas hästi ja peegelpilt meeldib sulle, siis ei ole kellelgi teisel sellega asja! 

Kolmandal fotol on näha ka eelmises postituses mainitud kohaliku disaineri Vivian Vau metalliklillad nahkkingad, mis said paar nädalat tagasi puhtalt edevusest soetatud ja mida nüüd sisse kannan. Mulle tohutult meeldib see ajatu artdecolik stiil, mis on ka 10 aasta pärast šikk! Lilla taaskasutuslik jaapani siidhaori on üks neljast, mis mul kapis leidub. Vintagekoti kohta loe siinse seeria esimesest osast; seegi on üks neist esemetest, mis puhkas pikal pausil, kuni ma kõrvaldasin takistuse, miks ei saanud kanda. Ühe kalli luksusbrändi päikeseprillid ostsin sügava ohkega, kuna need olid proovitutest kõige mugavamad - pole kordagi hakanud kõrvataguseid pitsitama ja pole ka kuidagi "välja veninud", nagu osade prillidega võib juhtuda. Neilgi läheb neljas-viies aasta - kahjuks olen neid korduvalt maha pillanud ja pinnale on tekkinud kriimud, mis kohati mu niigi kehva kaugnägemist hägustavad, aga lasen sellegipoolest edasi.  

Tänase jutu kokkuvõtteks tõden, et alati ei tähenda seisma jäänud ese, et see oli eos vale ost, vaid mittekasutamisel võib olla erinevaid (kohati tobedaid) põhjuseid, millest on võimalik üle saada. Kui ese on heas korras, heast materjalist, sulle igati paras ja sobiv, tasub kaaluda, mis asjaoludel oleks võimalik seda uuesti kasutusse võtta, et ise lõpuni tarvitada, mis on kõige jätkusuutlikum tarbijakäitumine. Veidi parandada, ümber teha, midagi lisada, või ära võtta? Proovida siiski natuke kaalu langetada, teha trenni, kui enda peegelpilt ei meeldi? Taaskasutusse annetamine/müümine on paraku halvem valik - saame küll enda silma alt ära, kuid pole üldse kindel, et see ese ei lõpeta eksistentsi juba varem prügimäel kui peale su enese silme all toimuvat transformatsiooni. Me ei tea, kas kusagil Humanas jne see ikka leiab uue omaniku. Sest kui ei leia, siis rändab Aafrikasse põhjustama kordades hullemat probleemi kui see algne lihtne emotsionaalne impulss, miks me kasutuskõlblikke asju, mille tootmiseks kulutati ressursse, maha kanname... 

ENG

I’ll start with a side note: conscious consumption includes far more than clothing, but since most of us can’t escape clothes in our daily lives, it’s a topic that probably resonates more than other areas of consumption where (at least for me) it’s much easier to stay disciplined. Clothes support our shifting multiple identities and accompany us on our every step, yet unfortunately, as material hyperobjects (a term by environmental philosopher Timothy Morton, referenced through Piret Ilves’s master’s thesis), they are among the most problematic things for the health of the planet and humankind. Why and how—there are countless texts and videos on that, and my blog isn’t here to retell them. I stay true to the angle I’ve chosen: to inspire fellow travellers, through personal experience, to pause for a moment and reflect on their choices. We are all responsible for them, and we shouldn’t assume the system must somehow change independently of us. Every grain of sand matters. Every sustainably made item that we use up completely is a tiny solution.

Today’s spontaneous topic is a dress that has been on a longer break but is the perfect companion in a heatwave. I don’t remember when I bought it—maybe about five years ago on web based secondhand osta.ee. The wrinkle-free viscose dress has a great colour that goes with many things and an interesting cut: the back has a slight puff, as if the wearer had wings. Since I’m short, I shortened it quite a bit with my own sewing machine, and the label disappeared in the process. (I’ve always had a sewing machine, even though I’m rather clumsy at sewing—simple things I can manage, and it saves me a lot in service fees.) I remember the material, but the brand has vanished from memory, and honestly, it doesn’t matter anymore. (Nowadays, I don't trust unknown companies until I've at least googled on my phone what their practices are like.)

The reason this minimalist hot-weather dress was on pause is rather comical and maybe even trivial, yet very real. Due to hormonal inevitabilities, I’ve gained 4–5 kg over the past few years, and my upper arms became increasingly shapeless. I had taken far too long a break from exercise, so it wasn’t surprising. Over a year ago, I finally did something about my overknitted arms and went to physiotherapy (yeah, that's the reason I nearly never knit on these days). It turned out the main issue was simply untrained, overstrained muscles. I had to do specific exercises, which inspired me to buy a pair of 3‑kg dumbbells. I added them to my workout routine last summer. I remembered the necessary exercises from my youth (thanks, Dad!), and I looked up a few more online. A year later, I can say I feel confident in my body again. Now that the results of training are slowly becoming visible, it’s very motivating to continue. Losing weight isn’t important, but pain-free, toned arms definitely are. And indirectly, the knowledge that I’m contributing to more healthy years in the long run. So wearing sleeveless clothes without hesitation is a delightful bonus. Plus, one cool dress has found its way back to summer-hit status. Of course, I’m not saying that wobbly arms are the end of the world or that my self-criticism is justified. If you feel good in your body and like what you see in the mirror, then no one else has any business interfering.

In one of the photo you can also see the metallic purple Vivian Vau (our local designer whose tiny collections are made in Italy and Spain) leather shoes mentioned in the previous post—purchased a couple of weeks ago purely out of vanity and now being broken in. I absolutely love that timeless Art Deco vibe. The violet secondhand Japanese silk haori is one of four I have in my wardrobe. You can read about the vintage bag in the first part of this series—it’s also one of those items that rested on a long break until I removed the obstacle that kept me from using it. I bought the sunglasses from an expensive luxury brand with a deep sigh, because they were the most comfortable of all the ones I tried—they’ve never pinched behind the ears and haven’t “stretched out,” as some glasses do. They’re also in their fourth or fifth year now—unfortunately I’ve dropped them several times, and the surface has scratches that sometimes blur my already poor distance vision, but I keep wearing them anyway.

To sum up today’s story: a neglected item doesn’t always mean it was a bad purchase from the start. There may be various (sometimes silly) reasons why something goes unused, and many of them can be overcome. If an item is in good condition, made of good material, fits you well and suits you, it’s worth considering under what circumstances you could bring it back into use and wear it to the very end. To mend it, remake a bit, add, or remove something? To try to lose weight anyway and/or work out, if you don’t like your reflection in the mirror? Donating or selling it second-hand is unfortunately the worse option—we may get it out of our sight, but there’s no guarantee it won’t end up in the landfill even sooner than if we had dealt with it ourselves. We don’t know whether it will actually find a new owner in Humana or similar places, or whether it will end up in Africa, causing a far worse problem than the original simple emotional impulse that made us discard usable item for which resources were spent to produce.. Will be continued.

Teadlik tarbimine 3: 85 riideeseme teooria praktikas/Conscious consumption 3: theory of the 85 items in practice

Eelmisel, 2025. aastal saatis hea kolleeg, tekstiilmaterjaliteadlane Diana Tuulik mulle Tallinna Ülikooli Humanitaarinstituudis kaitstud magistritöö endise moekunstniku, nüüdse teadliku tarbimise eest kõneleja Piret Ilvese sulest, pealkirjaga "Rõivas kui hüperobjekt ja selle avaldumine saadetes "Ringvaade" ja "Terevisioon"". Kuna rõivastusest kirjutatakse Eestis nii teaduslikul tasemel harva, siis on iga piisk väärtuslik lisa! Nagu pealkiri lubab, uuritakse kahe saatesarja põhjal, kuidas toimub iga päev uute, erinevate ja puhaste rõivaste kandmise kultuurinormi ülalhoid/põlistamine televisiooni kaudu. Küllap saaks iga visuaalmeedia kohta sarnast analüüsi teha. Autor vaatles mitme kuu jooksul antud saateid ning küsis ka saatejuhte riietavate stilistide käest tagamaid - põnev arutelu ja analüüs! Tööd saate lugeda siit, soovitan väga!

Üks huvitav ideearendus, mida P. Ilvese tööst veel endaga kaasa võtsin, on Berliinis asuva ühiskonna ja jätkusuutlikkuse ristumiskohti uuriva mõttekoja Hot or Cool Intitute soovitus piirduda oma garderoobis nelja aastaajaga kliimas 85 esemega. Selle hulka loetakse ka jalanõud, kuid välja jäetakse aluspesu, sokid jm pisimudru. Muidugi asusin suure põnevusega enda garderoobi inventeerima ja sain summaks 122! Noh, võrreldes keskmise Lääne-Euroopa naise riidekapiga, kus leidub 227 eset (sama mõttekoja tehtud uuringu põhjal), on see üpris tagasihoidlik. Õnneks mul ei ole lihtsalt nii palju ruumigi, mis lubaks rohkemat hoida ega ka spetsriideid eeldavaid hobisid/elukorraldust, a la talupidamine. Ent siiski ületab see kogus 85 piiri 37 ühiku võrra. Selge see, et me kõik hoiame lisaks tuumikule mingeid erilisemaid asju kas nostalgiast või siis unistame päevast/sündmusest, mil neid erilisi kanda. Tegelikult tuleks selle koha pealt olla pigem realist ja hoida alles riided, mis siin ja praegu kõige paremini sobituvad sinu igapäevase elustiiliga ja mitte liiga palju panustada illusioonidele. Võib ju midagi ikka, aga äkki viie asemel kahest piisab? Vaata ka jalanõud üle - kui on mõni paar, mis mitte ühegi olemasoleva rõivaga ei sobitu, siis äkki pole vaja? 

Minu jaoks on suvi aeg, mil võin linlasena rahulikult kodus molutada (aeda/suvilat mul hetkel pole) ja muuhulgas korrastada omandit - vaadata üle, koristada, parandada, loobuda. Õppejõuna on mul pikk puhkus! Võtsin tänagi ette riidekappi kaevumise. Juhul, kui müün/annan mõned väikseks jäänud riided veel ära (panin need praegu kõrvale), sain uueks numbriks 97 riiet ja 21 paari jalanõusid - kokku 118. Okei, number on püsinud võrreldes eelmise aastaga üsna sama - midagi on juurde tulnud, midagi on eest ära läinud (olen püüdnud balanssi hoida, et kui midagi ostan, siis millestki loobun). Lõppkokkuvõttes päris hea! Mu nõrgaks kohaks on ilmselgelt jalanõud. Ka sel suvel tuli juurde kaks paari uusi sandaale ühtede asemele, mis olid tegelikkuses juba paar suve tagasi üpris närud. Tegu oli Ecco sandaalidega, mis olid ülimugavad pikkadeks retkedeks, mistõttu peale esimest paari ostsin kohe täpselt samasuguse teise paari - kokku sain nendega 8 aastat käia, neli ühe ja neli teise paariga! Aga kuna Ecco müüb oma toodangut jätkuvalt agressorriigis Venemaal, siis nüüd langes see firma mu orbiidilt välja. 

    Ostsin seekord ühed teised pehme sisetallaga mugavad sandaalid, millega on võimalik pikki vahemaid kõndida, sain need 70-protsendilise allahindlusega kõigest 30€ eest, kuna üks king kahest oli vaateaknal heledamaks pleekinud. See odavus muidugi tekitas emotsiooni ka ühed edevamad värvilised rihmikud kohaliku disaineri Vivian Vau poest juurde vaadata. Enda õigustuseks ütlen, et valin väga, et jalats oleks ülimugav ja kvaliteetne (kindlasti täisnahast), üle teatud kõrguse isegi enam ei vaata, kuna jalad pole enam esimeses nooruses. Seega kasutan oma kingaostud reeglina täieliku lõpuni. Ja kui midagi väga meeldib, ostan samalt firmalt uue analoogse paari. Lisaks Eccole oli analoogne juhtum ka ühtede Vagabondi loaferitega (vt pilt). Viimasel paaril kadus kohe üks tutt ära, kingsepp ei võtnud ka uut teha sobiva naha puudusel. Käisin siis ühe tutiga ringi, kuni leidsin imekombel tänavalt täpselt samasuguse - keegi oli minu õnneks kaotanud! See oli küll tumepruun, aga viksisin mustaks ja sobib nagu valatult!  

Tänaseks põhikangelaseks on helesinine puuvillane Noa Noa hõlmikkleit, mille ostsin umbes 20 aastat tagasi kasutatud peast Inglise e-bayst. Allääres paiknev kangariba on ise juurde õmmeldud. Viimastel aastatel on kleit mul siiski seisma jäänud, kuna pole enam sobivaid heledaid kingi ja kuna ma enam suviti rannas ei päevita, siis on see soojapoolne helesinine mu jaoks liiga kahvatuks tegev.  Tean üsna täpselt ka, et minu praeguse lihtsa elustiili juures ei leia ma end mingitelt poolpidulikelt suveüritustelt, kus seda kanda võiks. Seega printsiip kanda riideid, mis vastavad realistlikult sellele, mis elu igapäevaselt elatakse, rakendub praktikas. Olen viimasel ajal sattunud korduvalt tekstidele, mis küsivad "milleks hoida kapis mitmeid ja mitmeid unistuste kleite"? (Mõned on mul veel.) Muidugi võiks vastu vaielda, et aga miks mitte nendega siis argipäevadel käia, olgu pealegi pidulikumad. Nii ma üldiselt teengi, aga neid päevi, mil taoline tuju tabab, on siiski vähe ja enamasti läheb selga mõni praktilisem tuumikese, mis võimaldab rattaga liikuda ja on masinas pestav. Peale koroonaepideemiat, kui koosolekukultuur muutus veebipõhisemaks ja kodukontor minu jaoks uueks normaalsuseks, on nn käimariideid ka vähem vaja. Paar aastat tagasi loobusin juhtivast lisaametist, miska koosolekuid tuleb üldse palju vähem nüüd ette. Kodus istumine (loengute ettevalmistus, juhendamine jms arvutitöö) võimaldab palju vähesemaga läbi ajada! Ja kui Viljandisse minek kord nädalas või paari takka ette tuleb, siis eelistan ühistranspordis istumist kannatavaid riideid (vanasti, kui elasin Viljandis, võis materjalide osas vähem valivam olla). Sellist asja pole ma samuti kunagi harrastanud, et ese läheks automaatselt peale üht korda seljas olemist pessu. Vaatan seda ikka vajaduspõhiselt, nina/silma järgi otsustan. Villased asjad näiteks on biokeemiliselt juba sellised, mis üliharva pesu vajavad. Siid seevastu tahab alati käsipesu.

Minu garderoob illustreerib hästi elupõlist harjumust osta naturaalseid ja keskmisest kvaliteetseimaid materjale, mis hingavad ja kestavad kaua. See tuli mulle emalt, kes alati silte uuris ja õpetas kangaid käega ära tundma. (Kahjuks pärandus temalt ka üle keskmise edevus!) Lisandunud on kõiksugu muudki tarkused, mis tekstiiliinimesele on endastmõistetavad. Jäägu aga see jutt mõneks teiseks korraks. 

ENG

In 2025, my good colleague, textile materials researcher Diana Tuulik, sent me a master’s thesis defended at the Tallinn University School of Humanities. The author is former fashion designer and now advocate for conscious consumption, Piret Ilves, and the thesis is titled “Clothing as a Hyperobject and Its Manifestation in the TV Shows ‘Ringvaade’ and ‘Terevisioon’.” Since academic writing on clothing is relatively rare in Estonia, every drop of it feels like a precious addition. As the title suggests, the thesis examines—based on two TV programmes—how television helps maintain and reinforce the cultural norm of wearing new, different, and clean outfits almost every day. A similar analysis could surely be done for any visual media. The author observed the shows over several months and also interviewed the stylists who dress the hosts. The result is a fascinating discussion and analysis. The thesis should be easy to find online, so I highly recommend it.

One interesting idea I took with me from Ilves’s work is a recommendation from the Berlin-based Hot or Cool Institute, which studies intersections of society and sustainability: in a four-season climate, one should limit their wardrobe to 85 items. This number includes shoes but excludes underwear, socks, and other small essentials. Naturally, I immediately set out to inventory my own wardrobe and arrived at a total of 121. Compared to the average Western European woman’s wardrobe—227 items, according to a study by the same institute—this is rather modest. Fortunately, I simply don’t have the space to store more, nor do I have hobbies or a lifestyle that require specialised clothing, such as farming. Still, my total exceeds the recommended 85 by 35 items. It’s clear that besides our core wardrobe, we all keep certain special pieces either out of nostalgia or in hope of a future day or event when we might wear them. In reality, it’s better to be honest with oneself and keep only the clothes that suit your current everyday lifestyle, rather than investing too much in illusions. A few dream pieces are fine, but perhaps two are enough instead of five. Also, review your shoes—if you have a pair that matches none of your existing clothes, perhaps you don’t need it.

For me, summer is a time when, as a city-dweller without a garden or summer house, I can peacefully potter around at home and sort through my belongings—review, clean, repair, let go. As a lecturer, I have a long holiday. Today I once again dove into my wardrobe. If I sell or give away a few items that have become too small (I’ve set them aside for now), my new total is 97 clothing items and 21 pairs of shoes. The number has stayed quite the same as last year—some things have come in, some have gone out. I’ve tried to keep a balance: if I buy something, I let something else go. All in all, not bad. My weak spot is clearly shoes. This year I bought two new pairs of sandals to replace an old pair that had actually become quite shabby a couple of summers ago. They were Ecco sandals—extremely comfortable for long walks—so after buying the first pair, I immediately bought a second identical one. Altogether I wore them for eight years, four years per pair. But since Ecco continues to sell its products in the aggressor state Russia, the brand has now dropped off my radar. This time I bought another brand’s soft-footbed walking sandals, perfect for long distances, and got them at a 70% discount for only €30 because one shoe had faded slightly in the shop window. The bargain, of course, tempted me to also look at a pair of colourful, more decorative sandals at Vivian Vau. In my defence, I choose very carefully: the shoe must be extremely comfortable and high-quality (definitely full leather), and I no longer even consider anything above a certain heel height, as my feet are no longer in their first youth. So I usually wear my shoes to the very end. And if I really like something, I buy a new similar pair from the same brand. Besides Ecco, I had a similar experience with a pair of Vagabond loafers (see photo 1). On the last pair, one tassel fell off immediately, and the cobbler couldn’t make a new one due to lack of matching leather. So I walked around with one tassel until I miraculously found an identical one on the street—someone had lost it, to my great luck. It was dark brown, but I polished it black and it fits perfectly.

Today’s main character is a light blue cotton wrap dress from Noa Noa, which I bought about 20 years ago second-hand on UK eBay. The strip of fabric at the hem is something I added myself. In recent years, the dress has been left unworn because I no longer have suitable light-coloured shoes, and since I no longer sunbathe at the beach in summer, the warm-toned light blue washes me out. I also know quite well that with my current simple lifestyle, I don’t attend semi-formal summer events where I might wear it. So the principle of wearing clothes that realistically match the life one actually lives applies here. Lately I’ve repeatedly come across texts/posts asking: “Why keep multiple dream dresses in your closet?” (I still have a few.) One could argue that you might as well wear them on ordinary days, even if they’re more festive. And I generally do, but such moods are rare, and most days I reach for something more practical from my core wardrobe—something suitable for cycling and machine-washable. After the pandemic, when meeting culture shifted online and the home office became my new normal, I’ve needed fewer ‘going-out’ clothes. A couple of years ago I stepped down from a managerial side position, so I now have far fewer meetings overall. Working from home (preparing lectures, supervising students, other computer work) allows me to get by with much less. And when I do travel to Viljandi once a week or every couple of weeks, I prefer clothes that are comfortable for public transport. When I lived in Viljandi, I could be less picky about materials. I’ve also never practised the habit of automatically washing a garment after a single wear. I decide based on need—by sight and smell. Wool garments, for example, biochemically require washing very rarely. Silk, on the other hand, always needs handwashing.

My wardrobe illustrates a lifelong habit of buying natural and higher-quality materials that breathe and last long. I inherited this skill from my mother, who always checked labels and taught me to recognise fabrics by touch. (Unfortunately, I also inherited above-average vanity.) Over the years, I’ve added all sorts of other knowledge that is second nature to textile people. But that’s a story for another time.

Teadlik tarbimine 2: vananemine /About ageing

Minu jaoks käib teadliku tarbimisega vaimselt komplekti ka väärikas vananemine - mitte selles mõttes, et tuleks olla hästi tardunud ja turvalise mõtteviisiga, vaid täna tuleb siin juttu looduse poolt antuga leppimisega. Väärikas vananemine eeldab rida teadvustatud valikuid ja aitab enda jalajälge suunata. Minu jaoks tähendab see teadlikku otsust loobuda igasugusest ilutööstuse poolt peale surutud keemilisest sekkumisest enda välimusse, nagu juuste värvimine, ilusüstid ja -operatsioonid. Olles korduvalt käinud Skandinaavias, siis seal on see mentaliteet juba ammu silmatorkavalt kanda kinnitanud – hallipäiseid naisi on PALJU vs Eestis oleme pigem vähemuses (hallinemine on meie ühiskonnas pööraselt julge samm!). Võib-olla Põhjamaade heaoluühiskonna naised on mentaalselt sinna jõudnud, kus nende enesekindlus tuleneb muudest asjadest kui noorust näiliselt pikendav välimus. Lisatud hiljem: nooruses meeldis mulle aeg-ajalt katsetada erinevate juuksevärvidega, aga see oli tingitud mõtlematusest. Juuste värvimine oli niivõrd normaliseeritud nähtus, et ei tulnud pähegi selles kahelda. Ema, ämm, sõbrannad jt kõik värvisid. Kuid siis tuli mu ellu terviseteadlikum ajastu.

Olen tähele pannud, et paljud keemiavaba vananemise pooldajad ja „jutlustajad“ (kõige kuulsamatest nt 58-a Pamela Anderson) on valinud selle, et nad siiski jätkavad juuste värvimist. Argumendiks olla see, et tuhmid hallid juuksed ei kaunista neid: juuste nooruslik ja tervisest pakatav sära on midagi, millest nad pole valmis loobuma. Minu arust kõlab see veidi kahepalgeliselt. Väärikas vananemine tähendab ju otseselt seda, et igasugune permanentne keemia tuleks ära unustada alates juuksevärvidest kuni ... Sest kellele sa valetad? (Palun ärgu keegi isiklikult võtku, esindan siis puhtalt enda seisukohti. Olen ka teadlik, et mul on lihtne rääkida, kui pole veel viiskümmendki. Kõik alles seisab ees. Järjest nähtamatumaks muutumine.)

Samas, no olgu, kui juuste läige ja halliga võitlus on taimselt saavutatud või ka mingite ajutiste kergvärvidega, miks mitte. Mu elus oli peale keemiliste värvide hülgamist üks pikem periood, kus viitsisin aastaid mässata naturaalse henna/indigoseguga värvimisega, aga tüdinesin sellest. (Soovitan uurida Hennaserai tooteid, see on kõige usaldusväärsem maaletooja.) Mul tegelikult ei olnud siis seda veel üldse vaja, polnud ju hallist veel ühtegi märki. Samuti osutus liiga tülikaks kord kuus kolmeks tunniks pea kilesse mässida, pluss selle savise mögina mahaloputamine tähendas, et ka pooled juuksed tulid loputamisega ära :D (Ma ei tea, mul alati tuleb pesus üsna korralik peotäis ja sellepärast pesengi harva, üle nelja päeva kannatab pesta küll!) Ja ega seegi ilu ju tasuta tule, mis siis et ise kodustes tingimustes on odavam kui salongis kallite keemiatega saavutatu, mille kohta olen lugenud, et kuna see imendub läbi peanaha otse vereringesse, siis võib tulemuseks kasvaja olla – no milleks end siis vabatahtlikult ise mürgitada? Ma ei usu, et on jõutud sinna, kus see on täiesti ohutu, kui isegi linnaõhk, mida hingame, sisaldab igasugu jama, aga eks pean selle kohta lugema, kui ei taha põhjendamatut laimu levitada. Lisaks kui mõelda veel, mida see meie kanalisatsiooni jõudes loodusele põhjustab. Kas juuksurisalongidel on äravoolutorudes filtrid vahel? Kas veepuhastusjaamad puhastavad kõik kemikaalid välja? Ei usu, kuni pole vastupidist tõestatud. Pluss massiline hõbepaberi ja värvijääkide äraviskamine, mida protsessis vaja läheb, veekulu sinna otsa..

Hennapulbridki ei ole odavad. Kuigi tervisele ohutud, tulevad need Indiast ja neil on transpordi jalajälg. Samuti mulle tookord ise praktiseerides tundus, et henna/indigosegu mustjas toon oli veidi liiga tume ja vahel ka punasema varjundiga kui ma soovinuks. Puhtad soojad hennatoonid, nagu rebane, kastan jms, sobivad üksnes neile, kes naturaalselt kevad- või sügispaletti sobituvad (ma ise olen vist midagi talve ja suve vahepealset ehk et külmades toonides naha, silmade ja juustega; 4-hooaja värvitüüpidest – 4-season-colour-palette –  guugeldage ise lähemalt). Nüüd olen üle 10 aasta lasknud juustel omasoodu olla ja näen, kuidas hõbe hakkabki jõudsalt ilmuma. Mõelda, kui palju finantsi olen kokku hoidnud ja hoian edaspidi! Ma olen puhtalt laiskusest omandanud ka iseenda tuka lõikamise oskused, et ei peaks nii palju juuksuris käima!

Hallipäisuse tasakaalustuseks on mu riietusse hakanud ka rohkem värve ilmuma, vahel lakin küüsi ja erksaid huulepulki on päris mitu. Nii et jah, ma olen pigem seda meelt, et valitud riietuse, meigi, ehete, mõõdukalt tervisliku toitumise, küllaldase une ja veidikese trenniga on loodetavasti võimalik heas vormis püsida.  

Kokkuvõtteks. Vananemisega leppimine on igaühe enda kätes. Kuidas sellest läbi minna nii, et vaimne tervis kõikvõimalike ja lõppematute reklaamjuttude, piltide tulvamise jne ühiskondliku surve tagajärjel alles jääks, on küsimus omaette. See on järjepidev tasakaalu otsimine ja hoidmine. Tunnistan, et ise olen küllalt stabiilselt hakkama saanud. Mul on olnud huvitav elu, palju hobisid, häid sõpru-kolleege ning ka muusika/käsitööteraapia on alati otseselt kättesaadav. Võta vaid varras kätte või aseta käed klahvidele või pane plaat mängima. Vaata häid filme. Kallista lähedast või võta kass sülle. Vehi hantlitega või sõida jalgrattaga. Nimekiri on õnneks pikk, kuidas elu teisele poolele julgelt vastu minna. Värvikalt ja väärikalt!

ENG 

---

For me, conscious consumption goes hand in hand with ageing with dignity. That too requires a series of deliberate choices and helps guide one’s personal footprint. It’s a conscious decision to give up all kinds of chemically induced beauty interventions pushed by the beauty industry — such as chemical hair dyeing, fillers, and cosmetic surgeries. Having spent some time in Scandinavia, I’ve noticed that this mindset has already taken strong root there — there are MANY silver‑haired women, whereas in Estonia we are still very much a minority (going grey here is considered a wildly bold step!). Perhaps women in Nordic welfare societies have indeed reached a point where their confidence comes from something other than an appearance that artificially prolongs youth.

However, I’ve noticed that many advocates and “preachers” of graceful ageing (for example, the most famous one, 58‑year‑old Pamela Anderson) still choose to continue dyeing their hair. Their argument is that dull grey hair doesn’t flatter them: the youthful, healthy shine of their hair is something they’re not ready to give up. To me, this sounds a bit hypocritical. Graceful ageing literally means letting go of all permanent chemical treatments, from hair dyes onward… Because who are you fooling? (Please, no one take this personally — I’m expressing only my own views. I am aware that it is easy for me to talk when I am not even fifty yet. Everything is still ahead. Becoming day-by-day more invisible.)

Then again, fine — if shine and the fight against grey can be achieved with plant‑based methods, why not. There was a period in my life when I spent several years colouring my hair with natural henna/indigo mix, but I eventually got tired of it. (I recommend looking into Hennaserai products — she's the most trustworthy importer in Estonia.) Back then I didn’t even need it; I didn’t have a single grey hair yet. It also became too much of a hassle to wrap my head in plastic for three hours every month, and rinsing out that clay-like paste meant losing half my hair in the process :D (I don’t know why, but I always shed a good handful when washing, which is why I wash my hair rarely — after every four days is totally fine!) And this beauty isn’t for free either, even if doing it at home is cheaper than salon chemicals, which I’ve read can absorb through the scalp into the bloodstream and potentially cause tumours in your body — why voluntarily poison yourself? I don’t believe we’ve reached a point where it’s completely safe, especially when even the city air we breathe contains all sorts of toxines. But I should read more about this if I don’t want to spread misinformation — maybe things have improved. (And then there’s the environmental impact once all that ends up in the sewage system. Do hairdressers even use filters? I doubt it until proven otherwise. Plus the massive amount of foil and leftover dye that gets thrown away, not to mention the water consumption…)

Even henna powders aren’t cheap. And although they’re safe for health, they come from India and carry a transport footprint. Also, when I used them myself, the henna/indigo blackish tone felt a bit too dark and sometimes more reddish than I wanted. Pure henna warm shades like fox-red or chestnut suit only those who naturally fit into the spring or autumn palette (I’m probably somewhere between winter and summer — cool-toned skin, eyes, and hair; look up the 4‑season colour palette by googleing). Now I’ve let my hair be for over 10 years, and I can see the silver strands coming in strong. Just think how much money I’ve saved and will continue to save! Out of pure laziness and practical orientation I’ve also learned to cut my own fringe so I don’t have to go to the hairdresser as often. It's not too hard when you are a craftsperson.

To balance the greying, more colour has appeared in my wardrobe; sometimes I paint my nails, and I have several bright lipsticks. So yes, I tend to believe that with the right clothing, makeup, jewellery, moderately healthy eating, enough sleep, and a bit of exercise, it’s hopefully possible to stay in good shape.

In conclusion: accepting ageing is in each person’s own hands. How to go through it in a way that preserves mental wellbeing despite endless advertising, images, and societal pressure — that’s a question of its own. It’s a continuous search for balance and the effort to maintain it. I admit I’ve managed fairly steadily. I’ve had an interesting life, many hobbies, good friends and colleagues, and music/craft therapy has always been directly accessible. Just pick up the needles, place your hands on the keys, or put on a record. Watch good films. Hug someone close or take a cat into your lap. Lift some weights or go cycling. Luckily, the list of ways to meet the second half of life boldly is long. Colourfully and gracefully.

Teadlikust rõivatarbimisest/About conscious consumption

Märkasin, et viimasel ajal olen hakanud enda Instagrami konto storydes panema liiga palju rõhku teadliku tarbimise teemale. Tunnen, et mul on selles vallas teadmisi, mida soovin jagada, aga siiski tekkis tunnetus, et see teema ei peaks nii palju tähelepanu saama, sest igaüks võiks tarbimist pigem vähendada, olgu see nii läbimõeldud kui tahes. Seega selleks et Insta balanssi erinevate teemade vahel erinevate jälgijate jaoks paigas hoida – seal on üheaegselt orbiidil muusika, kudumine, elu kassi ja peikaga, riideesemete parandamine jm igapäevaelu, mida saab lühikeste pildilugudega dokumenteerida, siis teen ühe pikema postituse siia ja kirjutan korraks nii põhjalikult lahti, et iseendal tekkiks ammendatus ja loodetavasti leiaks mõni inimene veel tee tarbimise mõtestamise ja vähendamiseni. (Lisatud hiljem: ei olnud korraks, vaid kujunes lausa seeria!) 

Definitsioon: mis on teadlik tarbimine? See on läbimõeldud ostukäitumine, mis prioritiseerib positiivseid sotsiaalseid, kultuurilisi, keskkondlikke ja majanduslikke mõjusid. Sageli on see aeglase liikumise põhimõtetega kooskõlas. Osta vähem, aga kvaliteetset; osta kohalikku, monokiududest ja kauakestvat jms. Tarvita lõpuni. 

Niisiis. Kuna mul on järjest ja korraga väga palju vanu asju oma elukaare lõpule hakanud jõudnud, siis loomulik on mõelda, kas ja kui palju neid asendada. Endise moekunstniku, nüüdse teadliku moetarbimise propageerija Piret Ilvese näpunäite kohaselt olen sisse viinud riiete ostupäeviku, kus panen lühidalt kirja olulisemad aspektid, maksumuse ja kas selle tingis vana eseme "surm". Kuigi ma aasta algul andsin endale lubaduse, et sel aastal ühtegi riideeset ei osta, siis olen kahjuks seda lubadust murdnud. Aga vähemalt püüdlen selle poole, et bilanss enda pisikeses riidekapis ja kummutis oleks tasakaalus, s.o asju ei tuleks mitte juurde, vaid püsiks samal tasemel või isegi vähenemise kursil. Mõtisklen üldse päris palju selle üle, kas liiga vähe kasutust leidvaid asju alles hoida või siiski need ära müüa/kinkida. Olen tähele pannud, et üldiselt eesti disaini järelturg toimib päris hästi, ükski asi kätte ei jää, kui odavalt müüa. Hästi aitab emotsioonioste vältida ka see, kui ei osta kohe, vaid võtad mitu päeva aega mõtisklemiseks, kas ikka tõesti on vaja ja mismoodi seda siis päriselt kasutad. Võib selguda, et plaanitav ese leiab kasutust vähe. Järelikult polegi ehk vaja! Näiteks kutsus üks kimonomüüja mind enda stuudiosse privaatsele müügile koos tassikese tee ja vestlusega. Kuigi mul otsest ostusoovi polnud (mul on tervelt neli teiseringi-haorit kapis olemas), siis viisakusest võtsin kutse vastu ja tegin külastuse teoks. Olen ta tegemisi aastaid jälginud, alles nüüd leidsin endas piisavat julgust, et minna ja nautida. Millegipärast eeldasin, et kuna see inimene hakkab oma stuudiot sulgema, siis ehk on ta kaubal soodushinnad, mida siiski ei olnud. Kõik tema kimonod/haorid oli uueväärsed ja seega ka õiglaste hindadega ehk et üpris kallid. Muidugi, ega üks siidkimono saagi odav olla, arvestades kui mitu meetrit kangast sinna kulub ning käsitsiõmbleminegi võtab aega. Aga mis seal salata, nende järelturg on juba palju aastaid olnud üsna populaarne/levinud ja teinekord võib soodsalt imeilusaid leida. Võib-olla see teadmine aitaski mul stuudiost väljuda ostudeta. Silma jäi paar imekaunist eksemplari, mis oleks värvi poolest mulle väga hästi passinud, kuid nagu öeldud, võtsin endale mõtlemisaega, sest tungivat vajadust mul siiski polnud. Ja raha pole kunagi liiga palju.

 

Kodus mulle hakkaski meenuma, miks ma ainsa kimono, mis mul kunagi on olnud, lõpuks ikkagi ära müüsin (eelmisel suvel, peale seda kui oli mul mitu aastat seisnud ja vaid paaril korral kasutust leidnud) ja järelikult ei olnud vaja uuesti sama reha otsa astuda. Siidmaterjal on midagi nii ilusat ja õrna, et sellega on mõttekas käia meie oludes pigem suvisel ajal. Muul ajal võib see saada poriseks või muudmoodi määrduda, suvekuiva ja -soojaga õnnestuks seda ehk ära hoida. Olen jalakäija ja rattur, seega pean tegema väga praktilisi valikuid. Eriti kuna mu tööelu paikneb mitte kodulinnas Tallinnas, vaid Viljandis, siis see tingib päris mitmeid minu riietuse valikuid – peab olema rongi/bussiga mugav ja mitte liiga kortsuv, aga siiski stiilne. Kuna Eesti suvi on lühike ja võib juhtuda, et pool sellest on väga kuum, siis pikk kimono isegi õhtusel ajal võib osutuda liiga palavaks, eelistatud on lühemad pealisrõivad (sel põhjusel mul ongi neli lühemat siidhaorit, mis leiavad aastaringselt võrdlemisi sagedast kasutust, kuna ülalpool põlve lõppev pikkus on minu elustiiliga paremini ühilduv). Põhjuseid on veel: mida heledam vooder kimonol on, seda tõenäolisem on vajadus seda keemilisse puhastusse viia ja selle eest ka maksta. 

        Olen paari haoriga vitsad kätte saanud, kui proovisin ise pesta, mis siis et siidipesuvahendiga, õrnalt käsitsi. Kuna ma ei olnud teadlik, et oleks võinud pealispoole voodriga tihedalt kokku traageldada, siis juhtuski see, et vooder nihkus paigast ja hakkas koledasti kiiva kiskuma. Mingid sisemised õmblusvarud läksid omakorda veel paigast ära, tekitades pakse kohti, mida oleks saanud siluda ja paralleelseks kohendada vaid õmbluste lahti võtmisega ja uuesti kinni õmblemisega! No kes see jaksab! Nii saigi ühest haorist imeilusad kangatükid tulevaste projektide tarvis ja teise, samuti lahtiharutatult, viisin Viljandisse tekstiilitudengite annetuslauale. 

         Ja viimaks – minu meelest eeldab kimono, et ka selle all kantav ese oleks kimono pikkusega vastavuses, mõned püksid või pikk kleit/seelik. Lühikeste esemete ja paljaste jalgadega on mu arust kimono kandmine natuke liiga boheemlaslik/hipilik? Igatahes mina ei ole leidnud sellist alusrõivast, mis kimonoga imetabaselt kokku sobiks. Samuti tuleb lühikese inimesena (olen 162cm pikk) läbi mõelda, et riietus ei muudaks mind veelgi lühemaks, kui ma juba olen. Kontsakingad jne. Nii muutubki kimono kandmine minu jaoks liiga keerukaks. Nende asjaolude meenutamine aitaski mul säästa kenakese summa, mille investeerisin selle asemel enda lemmik ehtedisaineri Claudia Lepiku toetamisele – tellisin temalt ühe viimase eseme enda seeriasse (ripatsi nimega Abstraktne orhidee). Pärast tuli välja, et sellel kunstnikul olidki parasjagu keerulised ajad ja toetus läks väga õigesse kohta. 

Teadliku tarbimise viimatisi näiteid veel on ühe vintage-käekoti kasutusse võtt. Selle eellugu oli midagi sellist, et kui ma veel pereinimene olin, siis umbes 15 aastat tagasi sattusime suvel Kuressaarde ja seal kuursaalis asus üks nunnu antiigipood, kust leidsin stiilse 50ndate vakstukoti. Tundus, et seda oli väga vähe kasutatud, see oli puhas ja korras. Samuti ostsin siidkangaga kaetud prillitoosi, mida olen kõigi nende aastate jooksul kasutanud, viimasel ajal kohe eriti, kuna vajan teatriprille ka muudes kohtades.               Niisiis see käekott. Algupärane stiil tähendas seda, et tal oli lühike sang – vanasti kanti selliseid kotte käe otsas. Tänapäeval oleme aga kõiksugu mugavustega harjunud ja endal terve ühe käe pisikese koti kandmise alla kinni panna tundub mõeldamatu. Seetõttu oligi kott mul kappi seisma jäänud. Liiga ilus, et ära müüa, liiga ebamugav, et kanda. Unustasin ta lausa ära. Kolimistega on meelde tulnud. Nii ka nüüd – kuna müüsin ühe väiksemat sorti kaasaegse moodsa Gerda Retteri nahkkoti järelturul maha (oli mitu põhjust, miks ikkagi polnud Päris See), siis hakkasin mõtlema, et üht universaalset musta kotikest oleks siiski tarvis. Natuke suurem on mul olemas, kui on vaja kaasas kanda rohkem kui vaid rahakott, võti ja telefon. Aga just selline pisem võiks veel olla lisaks 90ndatel ostetud nahast üleõlakotile, mille ema mulle kingituseks ostis ja mis tänaseks on üsna kulunud, kuigi kannan argipäevadel edasi (vahel käin musta viksiga üle). 

 

Ma parem ei loetle, kui mitu kotti mul veel on - erinevaid värve. Ütleme nii et parasjagu, kindlasti mitte liialt palju ja ükski neist ei seisa kasutult nagu peategelane vakstukott. Ühesõnaga hakkasingi juba netis uurima, milliseid musti kotte müüakse. Muidugi jõudsin ka Stella Soomlaisi lehele. Tema vastutustundlik disain siinkohal eraldi tutvustamist ei vaja. Juba tundsin kiusatust. Silma jäi ka üks mu kõigi aegade lemmikmoelooja Vivienne Westwoodi keti otsas kotike, huuh! Aga. Siis märkasin, et Stella S. pakub tootevalikus ka eraldi kotirihmu eri laiustes ja pikkustes. Mulle koitis, et see on just see, mida tegelikult vajan, et oma vakstukotile elu sisse puhuda ja muuta see funktsionaalseks ehk üle õla, käed vabaks kandmiseks, nii nagu üks kaasaegne tegus naine ikka! Paar nädalat ooteaega ja täna saingi selle nahkrihma kätte. Eemaldasin ettevaatlikult vana rihma, panin tallele, et äkki võib seda materjali hilisemate paranduste jaoks vaja minna, ning paigaldasin uue rihma, sest kotirõngad olid mul kenasti välja mõõdetud selle mõttega, et uus rihm mahuks läbi. Nii oligi. Väga hästi sobib mu arvates! Olgugi, et uus rihm ei läigi ja on stiililt üsna erinev, siis mulle meeldib seda seletada sellega, et kotis kohtuvadki kaks eri ajastut ja imetore on seda pühitseda! 

Mida veel olen sel aastal ostnud? Märkan, et kõik ostud on tehtud eetilistel kaalutlustel. Mitte ühtegi kiirmoe eset! Seda põhimõtet olen harrastanud nii kaua, et isegi ei mäleta algust. Ikka kas kohalik disain, taaskasutus või ajalooga vintage. Naturaalsed vastupidavad materjalid ja kvaliteetne teostus. 

 • Ärni Blumi käsitsikootud siidmohäärist helesinine barett. Naha vastas mõnus ja pea otsas soe. Rääkimata kenast värvist ja heast naturaalsest materjalist. 

 • Teiseringi tuhmroosa siidhaori, mis sobib mitme kleidi ja lühikeste pükstega. 

 • Teiseringi fuksiaroosast siidsametist Anu Lensmendi kleit – mõtlesin, et esinemiskleidiks, aga kuna värv on imeilus, siis kavatsen seda tihemini kanda; sobib eelmainitud haoriga, ei kortsu ja on naha vastas väga mõnus. 

 • Reet Ausi mustad upcycle kangast teksalühkarid, esinemiseks. 

 • Reet Ausi paksust upcycle teksakangast kimonojakk, mis oli kallis ost, aga asendab mu 8 aastat vastu pidanud ja lõpuni kasutatud Ellen Richardi linast kodumantlit, samuti arvan, et see investeering on väärt järgmised 10 aastat. 

 • Tume-metsarohelised linased uued Liviana Conti lühkarid, mis asendavad üht umbes sarnast tooni teiseringi-seelikut, mille materjaliks oli linasega segatud sünteetika, kuid mis osutus kahjuks väga topiliseks minevaks. Olen seda topieemaldajaga mitu korda üle käinud, aga aitas vaid ajutiselt. Seega kannan selle seeliku koduriidena lõpuni (üks 15 aastat vana, ülikulunud vormist väljaläinud ja korra ülevärvitud Reet Ausi teksaseelik läks sellele ruumi tegemise eesmärgil nüüd viimaks minu poolt hingusele). 

 • Helepunane sametpusa Humanast 1 € eest oli viimane riideese. Erksad värvid sobivad mulle ja mu teiste asjadega. 

• Ja minu ainus selle kevadine emotsiooniost: nahast helesinised ülimugavad kiiltallal kevadkingad.                   Sellega siinkohal lõpetan. Ärge saage sellest innustust osta uusi asju, mida te võib-olla ei vaja. Küll aga ehk eeskuju, mismoodi enda oste mõtestada ja põhjendada. Võite kommentaariumis jagada mõnd enda erilisemat ostulugu või lihtsalt vastu kajada! 

 ENGLISH I’ve noticed that lately I’ve been giving too much space to the topic of conscious consumption in my Instagram stories/posts. I do have knowledge I want to share, but I also started feeling that this subject shouldn’t dominate my feed — after all, everyone should probably consume less anyway, no matter how ethical the purchase. So, to keep a healthy balance between the different themes my followers enjoy — music, knitting, life with a cat, mending clothes, and other everyday snippets — I’m moving this longer reflection here. Writing it out helps me feel a sense of closure. It won’t turn into a novel, and I certainly know more than I have the patience to write down, but just enough to get it out of my system. And maybe it will inspire someone else to think, too. 

Definition: What is conscious consumption?
It is a deliberate purchasing behaviour that prioritizes positive social, cultural, environmental, and economic impacts. It often aligns with the principles of the slow movement. Buy less but of higher quality; buy local, made from mono‑materials, and long‑lasting, etc. Use things until the end of their lifecycle.

So. A lot of my older belongings have reached the end of their life cycle at the same time, which naturally makes me consider what, if anything, to replace. Following the advice of a former fashion designer and conscious‑fashion advocate Piret Ilves, I’ve started keeping a purchase diary where I note the key details, the cost, and whether the purchase was prompted by the “death” of an old item. I promised myself at the start of the year that I wouldn’t buy any clothing at all — a promise I’ve unfortunately broken. But I’m still trying to keep my wardrobe in balance: no net increase, ideally even a decrease. I also spend a lot of time thinking about whether to keep rarely used items or sell/give them away. The second‑hand market for Estonian design works surprisingly well — nothing stays unsold if you price it reasonably. Taking a few days to think before buying also helps avoid impulse purchases. Sometimes you realise the item would barely get used. In that case, maybe you don’t need it at all. For example, a kimono seller invited me to a private studio sale with tea and conversation. I had no intention of buying anything (I already own four haoris), but I went out of curiousity and politeness — and because I’ve followed her feed for years and finally found the courage, as an introvert, to visit. I assumed she might offer discounts since she was closing her studio, but she didn’t. All her kimonos and haoris were like new and priced accordingly — beautifully made, but expensive. And rightly so: silk kimonos require metres of fabric and hours of hand‑sewing. Still, the second‑hand market for them is active, and you can sometimes find stunning pieces for a good price. That knowledge probably helped me leave without buying anything. A few pieces caught my eye, but I gave myself time to think — I didn’t truly *need* them. And money is never too abundant. At home I remembered why I sold the only (long) kimono I ever owned: it sat unused for years. Silk is gorgeous but delicate, and in our climate it’s really only practical in summer. Otherwise it gets dirty easily. I walk and cycle everywhere, so my clothing choices must be practical. (My work is in Viljandi, not Tallinn, which also shapes my wardrobe — it must be comfortable on the train or bus, not wrinkle too easily, yet still look stylish.) Estonian summers are short, and sometimes half of them are too hot for long layers. Shorter outerwear works better for me — hence the four silk haoris I wear year‑round. There are other reasons: the lighter colour the lining is, the more likely it needs dry cleaning rather quickly. I’ve learned the hard way that washing silk haoris myself can distort the lining if you don’t baste it to the outer layer first. Some seams shifted so badly that the only fix would have been to unpick and resew everything. I didn’t have the energy. One haori became beautiful fabric for future projects; the other I donated to textile students in Viljandi — free materials always get taken. And finally, I feel that a kimono requires an underlayer of matching length — certain trousers or a long dress/skirt. With short items and bare legs it looks too bohemian for my taste. As someone who is 162 cm tall, I also have to avoid outfits that visually shorten me even more. Heels help, but overall, kimono‑wearing becomes too complicated. Remembering all this helped me save a considerable amount, which I instead used to support my favourite jewellery designer, Claudia Lepik — I ordered one last piece for my collection, a silver pendant called Abstract Orchid. Later I learned she was going through a difficult time, so the support went exactly where it was needed. 

 Another recent example of conscious consumption is bringing a vintage handbag back into use. About 15 years ago, when I still had a family, we visited Kuressaare and found a charming antique shop where I discovered a 1950s oilcloth handbag. It was barely used, clean, and intact. I also bought a silk‑covered glasses case, which I’ve used ever since — especially now that I need theatre glasses in many places. The handbag, however, had a short handle — the kind meant to be carried on the arm. Today we’re used to convenience, and dedicating an entire arm to a bag feels impractical. So it sat unused in my closet. Too beautiful to sell, too inconvenient to use. I even forgot about it. Moving again brought it back to mind. Recently I sold a small modern Gerda Retter leather bag (for several reasons it wasn’t *The One*), and I realised I still needed a small universal black bag. I have a larger one for days when I need to carry more, and I still use the leather crossbody bag my mother bought me in the 90s, though it’s quite worn now. I’m not abandoning it, but I wanted something else for variety. So I started browsing online. Naturally, I ended up on Stella Soomlais’ website — her responsible/sustainalbe design needs no introduction. I was tempted. (I also saw a Vivienne Westwood bag that made my heart skip a beat.) But then I noticed that Stella sells separate leather bag straps in different widths and lengths. That was the revelation: I didn’t need a new bag — I needed a strap! Something to turn my vintage handbag into a functional crossbody bag, freeing my hands like any modern, active woman. After a couple of weeks of waiting, the strap arrived today. I carefully removed the old handle and stored it for future repairs, then attached the new strap. It looks wonderful. Even though the styles differ, I love the idea that two eras meet in this one bag — and that feels worth celebrating. 

What else have I bought this year? I realise everything has been purchased for ethical reasons. Not a single fast‑fashion item. I’ve followed this principle for so long I don’t even remember when it started. It’s always local design, second‑hand, or vintage with history. – A light blue hand‑knitted silk‑mohair beret by Ärni Blum — soft, warm, and beautifully coloured. – A second‑hand dusty pink silk haori that pairs well with several dresses and shorts. – A second‑hand fuchsia silk‑velvet dress by Anu Lensment — intended for performances, but the colour is so lovely I’ll wear it more often; it matches the haori above. – Black short jeans by Reet Aus, for performing. – A thick upcycled denim kimono jacket by Reet Aus — expensive, but it replaces my eight‑year‑old Ellen Richard linen home robe, and I expect it to last another decade. – Dark forest‑green linen shorts by Liviana Conti, replacing a similar‑coloured second‑hand skirt that pills terribly. – A bright red cotton sweatshirt from Humana for €1 — bright colours suit me well. – And my only emotion-purchase this spring: light blue leather wedge‑heel shoes. 

I’ll end here. Don’t take this as encouragement to buy things you may not need. But perhaps as an example of how to reflect on and justify your purchases. Feel free to share your own memorable purchase stories or simply resonate with mine.