Järgmiseks valgustan pisut, kust, millal ja miks algas minu huvi teadliku rõivatarbimise vastu. Sellest kirjutasin essee Tartu Ülikooli vabade kunstide professoritest avaldatud juubelikogumikus aastal 2023 (täiskirje: koostaja Pärtel Piirimäe 2023. Tartu Ülikooli vabade kunstide professuur 30. Lk 193−198. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.). Reet Aus nimelt, minu essee põhikangelane, on paljude väärikate kultuuriinimeste hulgas saanud austava ülesande aasta jooksul anda ülikoolis enda valdkonda tutvustavaid loenguid-seminare; ta oli vabade kunstide professor 2022-23. Praegu on sellel positsioonil Rainer Sarnet. Karta on, et sellest paberkogumikust ei tea peale minu ja kolleegide mitte keegi, seega avaldan oma essee täismahus nii nagu ta tookord sai koostajale saadetud (keeletoimetuseta, aga vaatasin hiljem, et kirjutasin üsna nii, nagu see avaldati). Ahjaa, eelmisel nädalal valiti Reet Aus Eesti Disainerite Liidu esinaiseks, palju õnne ja jaksu!
********************************************************************
On hommik, seisan avatud riidekapi ees, peas igapäevane argiküsimus, mida selga panna. Ühes sahtlis on t-särgid, teises sokid, sukkpüksid ja aluspesu, siis rihmad, lahttaskud ja muu pudi-padi. Riiulites näen täisvillaseid kampsuneid, aga need suvel mõistagi käiku ei lähe. Püksid? Ei, täna on õues 25 kraadi. Pilk pöördub kapi põhiossa, kus riidepuudel ripuvad seelikud, pluusid, kleidid, jakid ja teiseringi-haorid. Kappi, kus suvepuhkust veedavad joped ja mantlid, pole põhjust enne sügist avada. Praegu avatud kapi sisu pole liiga külluslik, mahub lahedalt ära, on koostatud kapselpõhimõttel – kõik sobib kõigega ja vähem on rohkem. Selge. T-särkidest võtan ühe neljast Reet Ausi omast ning seelikutest musta mini, jällegi tema firmalt. Valikus oleks veel muidki puuvillaseid, siidist ja villast asju, rätsepatel õmmelda lastud, vintage-poodidest leitud või hoopistükkis kohalike minimalistidest disainerite luksrõivaid, mis ei lähe kunagi moest.
Jalad on selle miniseelikuga tuulele ja päikesele valla, naturaalsed materjalid on keha ümber mõnusalt hingavad. Ma tean, et olen oma teadliku tarbimiskäitumise mikropanusega aidanud 0,00000…1 protsendi ulatuses lahendada maailmas valitsevat tekstiiliuputust, saastamist ja ületarbimist: Reet Aus on umbkaudu kümne ̶ viieteist aasta jooksul suutnud kasvatada upcycled ehk väärtustava taaskasutuse ehk õmblustööstusjääkidest rõivaste tootmise niisugusse mastaapi, et teda võib õigustatult rahvusvaheliseks mõjuagendiks pidada. Mina teadsin teda juba 2000-ndate keskel, kui ta oli üht- ja teistmoodi proovides karjääri alustanud. Kõigepealt oli ta moe- ja teatrikostüümide kunstnik, kuni mõistis, et tavalisel kapitalistlikul moel rõivadisainis osaleda ei taha[1] ja tegi valiku süsteemsema lähenemise kasuks.Reet Ausi nimi tekitab Eesti vaimueliidi hulgast minus
suurima lugupidamispuhangu. Neid ridu siin kirjutama asudes olen endaga
kokkuleppele saanud, et võib-olla olekski kõige õigem proovida temast kirjutada
rohujuuretasandilt. Selle asemel, et kirjeldada, mida kõike suurepärast ta oma
48* eluaasta jooksul korda on saatnud ja mis on internetist hõlpsalt leitav, on
ehk parem läheneda talle iseenda kui tarbija kaudu. Proovida visandada, kuidas
ta on minu riidevalikuid mõjutanud ja muutnud. Usun, et ma ei ole ainus. (*sünd. 1974)
 |
| 2010. a Reet Ausi pluusiga, foto Enn Onni |
Teine põhjus, miks korrapäraselt Reeda veebipoodi uurida,
seisneb selles, et kinnitada veendumust ja usku jätkusuutlikesse ja
keskkonnahoidlikesse praktikatesse, mis ei peaks ainult iga inimese rõivakapist
vastu vaatama, vaid kõiges selles, mida saab nimetada tarbijakäitumiseks. Reeda
lehel uuendan oma entusiasmi, et moemaailm ei ole veel lõplikult hukas. Ma saan
sealt igakord vaimuvaktsiini uue doosi, et suudaksin ka ise tarbijana ikka ja
jälle truuks jääda tema poolt ammu sõnastatud ja kommunikeeritud ideaalidele,
mida loeb/kuuleb küll paljude tootjate käest, kuid sageli kahjuks rohepesuna.
Olen jätkuvalt nii õnnelik, et Eestil on selline märgiline kangelanna, kes
näitab tuld seal kusagil pimedas tunnelis ja hoiab meid, teisi meelt heitmast.
Ma ei suuda isegi ette kujutada, kuidas ta seda kõike on suutnud, aga ometi on.
Minu maailma on Reet Aus kuulunud umbes aastast 2007,
kui ta teatrikostüümide kunstnikuna tegi esimesi samme ka isikliku moestuudio pidamisega Tallinnas Müürivahe tänavas. Juba siis oli tõeliselt inspireeriv
seal viibida ja ahhetada, kuidas ta on ühendanud stiilsuse praktilisusega,
kandjat kaunistavad lõiked vormusid naturaalsetesse uuskasutuskangastesse, mida
ta toona hankis ümbruskonna ladudest. Noore ja vaesena sümpatiseeris mulle
idee, et ükski naturaalkiududest kangas ei tohiks jääda üle ja kuhugi vedelema,
sest selle tootmisele on pandud hakkama suur hulk inim- ja keskkondlikke ressursse.
Nii ma siis näpistasin mõnigi kord kõhu arvelt ja omandasin sealt Müürivahe poest
paar seelikut või pluusi. Maast madalast oli ema (enda ema eeskujul) mind
õpetanud füüsiliselt katsudes ja silmaga vaadeldes eristama naturaalseid
kangaid sünteetilistest – seda oskust ei läinud seal poes isegi vaja, vaikimisi
oli see seal kõik olemas. Lisaks oli mul tekkinud veendumus, et parem ostan vahel
harva mõned kallimad asjad ja kannan neid kaua-kaua kui et sageli ja mõne odava,
mis kiiresti laguneb. Rääkimata rõivaste biograafilisest väärtusest: mäletan
iga seeliku ja särgi asjaolusid siiani, suudan meenutada kõiki kümmet eset, mis
mul on olnud või on siiani. Õigupoolest ma vaatasin seal poes endale meeldivad
mudelid välja, muidugi mitte kõik korraga, vaid aastas maksimaalselt ühe, seejärel
võtsin südame rindu ja meilisin Reedale, et „üks austaja, kes on alla keskmist
kasvu, oleks õnnelik, kui oleks võimalik lühendatud proportsioonidega riideid tellida“.
Reet vastas mulle alati positiivselt, küsis mult täpsemaid mõõte ja igakord
lasi mõnel oma õmblejannal mu soovi täita. Ja saatis veel postiga kohale. Appi!
Ma ei kujuta ette, kas mõni teine moekunstnik ka selliste asjadega vaevunuks
tegelema.
 |
| Kuvatõmmis 2008.a kollektsioonist, allikas R. Ausi doktoritöö 2011. |
Aus, Reet 2011. Trash To Trend. Using Upcycling In Fashion
Design. [Eesti Kunstiakadeemia doktoritöö.] Tallinn: EKA kirjastus. Võimalik ka
alla laadida: https://issuu.com/runnel/docs/reet-aus
Kiin, Kristina 2014. Reet Aus: rõivaste tootmine saastab
loodust rohkem kui auto- või lennukisõidud.
Märkused:
[1] „Kui
teatrikostüümide kujundamisel on keskkondlikku jätkusuutlikkust ja kohalikkust
lihtne praktiseerida, siis moetööstusse seda üle kanda on palju raskem.
Disainer peab läbi mõtlema toote kogu elukaare.“ (Aus 2011: 14)
[2] 2022 oli domeen Trash To Trend müügis 3795 dollariga (28.07.2022). Selle algne idee oli ühendada
disainerid ja tootmisjääkmaterjalide pakkujad, samuti müüa
uuskasutusmaterjalidest rõivaid või lõikeid tarbijatele, ilmselt see siiski
soikus.
[3] https://pealinn.ee/2021/05/24/reet-aus-roivaste-tootmine-saastab-loodust-rohkem-kui-auto-voi-lennukisoidud/
[4] samas
[5] Kahjuks
on see enamasti loosung, sest peale rõivaste väljalõikamist jääb kangastest üle
nii palju jääke, millega tõenäoliselt saaks rõivastada veel maailmatäie
inimesi; alates 2008.a kollektsioonist (Aus 2011: 69-71) on Reet Aus lapitehnikate
kasutamise kaudu loonud oma tänini toimiva stiili, mis on küll läbinud mõningad
ratsionaalsed muudatused, nt võrreldes varasemaga kasutatakse jääkmaterjalidest
ära palju suuremaid juppe, mis omakorda teeb tooted kergemaks, vähendab
töömahtu ja aega ning ära jääb ka voodri lisamise vajadus; lisaks on tema esemed
varustatud ülespidi suunas tikitud noolega, mis tähendab upcyclingut ehk
väärtustavat taaskasutust. Noole motiiv on ka tema t-särkide jm toodangu
peamine ja hästi omaks võetud disainielement.
[6] Kuula
näiteks vestlussaadet „Keskkonnatund“, mida ta juhtis 2018–2021 aadressil
idaidaida.net.
[7] Jaak
Kilmi ja Lennart Laberinzi film „Moest väljas“ jälgib Reet Ausi teekonda
Euroopa moelavadest masstootmise esiriigi Bangladeshini. Filmi saab vaadata siin.
****************************************************************************
Mida ma täna tema firma kohta ütleks? Toimib see ju jätkuvalt ja (pealtnäha) üha edukamalt edasi; teadustöö tulemusena on lisatud uusi tooteliine, nt naturaalsetest taaskasutuskiududest rõivaid. Minu hiljutine ost sealt olid lühikesed mustad teksapüksid, et olla bändiga esinemise kontekstis rock'n'roll tšikk. Muud pole enam ammu ostnud, sest pole vajadust tekkinud*. Mainitud lapitehnikas teksaseelik on ka nüüd, 3 aastat hiljem jätkuvalt alles, ehkki mõningase kaalutõusuga on see vööst kaunikesti kitsas, aga mõnel sihiliku näljutamise järgsel päeval veel mahub (see on kindlasti üks neist esemetest, mida ma mingil juhul ära ei viska/anna ja pigem tuleb harvem kandmine säilimise seisukohast kasuks)! 😆 Kuna pesemine põhjustas seelikule vähese kokkutõmbe, tuli vooder alumisest servast lahti harutada, et vältida kiskumist. Samuti eemaldasin puuvillase pitsi, kuna ma polnud enam romantilis-naiseliku stiili fänn.
*T-särkidega näiteks on pidevalt teema, et neid kingitakse juurde või olen siis ise paar enda lemmikbändide särki ostnud. Muusikamaailmas on see üsna oluline toetusžest, s.o lisaks kuulamisele toetada alternatiivbände, kelle sissetulekud on pigem kahjumis, plaatide ja merchi ostmisega.
 |
| Foto Reet Ausi veebipoest |
Selle teksajakiga oli lisanüanss. Veebipoes olid müügil ainult musta värvi eksemplarid. Kirjutasin siis igaks juhuks kontaktaadressil. Kõigepealt vastati mulle, et kahjuks siniseid pole ega tule, aga päev hiljem teatati, et peale otsimist leiti laost mulle mustjassinine. No vaat siis, milline kliendihoidmise aktsioon! Tänan väga! Tumesinine nimelt on halli kassiga elades märksa praktilisem valik, karvad ei paista nii selgelt silma kui musta pealt! Luban endale, et hoian seda jakki hästi ja esialgu pesen harva ja käsitsi, et tsentrifuug ei põhjustaks heledamaid kortsutriipe! Tugev puuvillane teksakangas õnneks ongi tänuväärt materjal, mida soovitatakse võimalikult harva pesta.
Kokkuvõtteks. Kui esimesed umbes 10 aastat polnud Reet Ausile kodumaal konkurente ja tuli eetiliselt/jätkusuutlikult toodetud riideesemeid välismaalt juurde otsida/tellida, siis täna on kohalik turg antud teemas mitmekesine - kes keskendub heale materjalile, kes tööjõu väärtustamisele, aga jätkusuutlike aspektidega arvestamata üks moefirma ei toimi nii ehk naa, sest keskmisest kallima hinnatasemega toodangu klient on teadlikumaks saanud ja oskab nõuda! Meeldib veel, et paljudel pisitegijatel puudub laojääk: nad valmistavad sulle eseme alles siis, kui tellid (nt Ärni Blumiga oli see kogemus). Küll aga tekkinud selle segmendi kõrvale kurvastavalt palju rämpsumüüjaid, nt Temu ja Shein. Ma saan aru, et kvaliteetsete rõivaste ost pole väga paljudele eestlastele taskukohane, aga... Ma ei tea, mis on lahendus. Kas teie teate?
ENG
Next, I will shed some light on where, when, and why my interest in conscious clothing consumption began. I wrote about this in an essay published in a jubilee collection on the professors of liberal arts at the University of Tartu in 2023 (full reference: edited by Pärtel Piirimäe 2023. 30 Years of the University of Tartu Professorship of Liberal Arts. pp. 193–198. Tartu: University of Tartu Press). Reet Aus—namely the central figure of my essay—has, among many distinguished cultural figures, been given the honor of presenting lectures and seminars in her field at the university over the course of a year; she was the Professor of Liberal Arts in 2022–23. Currently, Rainer Sarnet holds that position. It is likely that hardly anyone besides myself and my colleagues knows about this printed book, so I am publishing my essay here in full. (Translated into English with AI.) Oh, and last week Reet Aus was elected chair of the Estonian Association of Designers—congratulations!
It is morning. I stand in front of my open wardrobe, facing the everyday question: what to wear? One drawer holds T-shirts, another socks, tights, and underwear; then belts, clutch bags, and various odds and ends. On the shelves I see wool sweaters, though of course they won’t be needed in summer. Trousers? No—the weather outside is 25 degrees C. My gaze turns to the main section of the wardrobe, where skirts, blouses, dresses, jackets, and second-hand haori jackets hang on hangers. There is no need to open the wardrobe with winter coats and jackets before autumn. The contents of the wardrobe are not overly abundant; everything fits comfortably and follows a capsule principle—everything matches everything else, and less is more. From the T-shirts, I take one of the four by Reet Aus, and from the skirts a black mini—again from her brand. There are also cotton, silk, and wool items to choose from, made by tailors, found in vintage shops, or purchased from local designers whose luxury clothing never goes out of style.
My legs are exposed to the breeze and sun in this miniskirt, and the natural materials feel pleasantly breathable against my body. I know that with my micro-contribution as a conscious consumer I have helped, by 0.00000…1 percent, to address the global problems of textile overproduction, pollution, and overconsumption: over roughly ten to fifteen years, Reet Aus has managed to scale upcycled clothing—garments made from industrial textile waste—to such an extent that she can rightly be considered an international agent of change. I knew her already in the mid-2000s, when she was experimenting in different ways at the beginning of her career. She first worked as a fashion and theatre costume designer until she realized she did not want to participate in conventional capitalist fashion design[1] and chose a more systemic approach instead.
The name Reet Aus inspires the greatest sense of respect in me among Estonia’s cultural elite. As I began writing these lines, I came to an agreement with myself that perhaps the best way to write about her would be from a grassroots perspective. Instead of describing all the remarkable things she has achieved over her 48 years*—which can easily be found online—it might be better to approach her through myself as a consumer. To sketch how she has influenced and changed my clothing choices. I believe I am not the only one. (*born 1974)
Photo 1: Wearing a Reet Aus blouse in 2010
I have grown accustomed to checking about once a month what, ahem, new items have appeared in the Reet Aus online shop (reetaus.com). I’ve been doing this for over ten years, since the “Trash to Trend” platform (2) emerged, which later evolved into simply “Reet Aus.” Each time I feel reassured, because usually everything is the same—nothing new. Hold on—what’s wrong here?, a fashionista might ask—what do you mean nothing new, when normal brands release fresh collections at least four times a year, and faster ones even every two weeks! I would reply: that’s exactly the point—it should be this way. A new normal, where only as much is produced as can actually be consumed. I don’t know if handicraft or small-scale production would save the world, but I believe Anu Raud, who has said that handmade production will never bury the world under unused goods, because when you make something yourself, your values as a user change—you won’t discard things lightly; instead you repair them repeatedly, and so on.
For a certain—and fortunately growing—segment, a new normal has emerged: slowness and personal style are in fashion, along with sustainability. The aim is to offer and consume clothing that is well-made, durable, from toxin-free mono-materials that can be recycled, and that serve the wearer with dignity until the very end, without being influenced by fleeting trends—which themselves are merely “old things in style.” This has always been the case throughout Reet Aus’s career: “Since we are a slow fashion brand, we do not replace our products every couple of months or even every season; we simply continue if customers like them”[3]. In her brand’s context, sustainability essentially means using leftover fabrics from large industries, which can amount to up to 34% of total production[4]. Nothing should go to waste or landfill![5]
Another reason to regularly browse Reet’s webshop is to reaffirm my belief in sustainable and environmentally conscious practices—not only in clothing but in all aspects of consumer behavior. Her website renews my hope that the fashion world is not yet doomed. Each visit gives me a dose of “mental vaccine,” helping me remain faithful as a consumer to the ideals she has long articulated—ideals often echoed by others but too frequently reduced to greenwashing. I am so happy that Estonia has such an emblematic heroine, who lights the way in that dark tunnel and keeps the rest of us from despairing. I cannot even imagine how she has managed all this—but she has.
Reet Aus has been part of my world since around 2007, when as a theatre costume designer she began running her own fashion studio on Müürivahe Street in Tallinn. Even then it was inspiring to be there, marveling at how she combined style with practicality—flattering cuts shaped from natural upcycled fabrics sourced from nearby warehouses. As a young and poor person, I was drawn to the idea that no natural fiber should go unused or lie discarded, since its production required significant human and environmental resources. So I occasionally sacrificed elsewhere and bought a skirt or blouse from that shop.
From an early age, my mother—following her own mother—taught me to distinguish natural fabrics from synthetic ones by touch and sight. In that shop, the skill was hardly needed—it was all there by default. I also came to believe that it is better to buy a few more expensive items occasionally and wear them for a long time than to buy frequent cheap items that quickly fall apart. Not to mention the biographical value of clothing: I still remember the circumstances of every skirt and shirt, all ten items I have owned or still own.
From those years, for example, a patchwork denim skirt from the 2008 collection has faithfully served me to this day (see photo 2) and will likely continue to do so until my body measurements change, I spill something irreparably terrible on it, or it simply wears out. Although, of course, a creative person can hide stains and worn spots in many ways—and fortunately, that has not yet happened. Three other skirts from that period, which gradually became too tight for me, I was able to resell very quickly to new interested buyers. In fact, one light blue skirt I had even redyed myself before selling—it’s not an unfamiliar skill for me as a textile person.
All of this shows just how much Reet’s work is valued. Her name carries weight for many, and the secondary market functions efficiently. Indeed, with her relatively long career, she has managed to change the world as forcefully as others only talk about. Thanks to Reet, both her long-time admirers and new followers understand what sustainability, slow fashion, recycling, upcycling, environmental protection, water conservation, avoiding toxic textile dyes, and social justice all mean. None of these are empty buzzwords in her work. These are things she genuinely believes in and, through her direct and energetic storytelling, is able to inspire even the most hesitant listener[6]. After all, she is also a researcher and has a research-based answer to every question. She has carried out fieldwork in so-called developing countries—not merely documenting it on film[7], but, inspired by what she saw, taking real steps to push further away the end of the world as we currently know it. (Read more after the list of sources, my comments in 2026.)
Sources:
Aus, Reet 2011. Trash To Trend. Using Upcycling In Fashion Design. [Estonian Academy of Arts doctoral thesis.] Tallinn: EKA Press. Available for download: https://issuu.com/runnel/docs/reet-aus
Kiin, Kristina 2014. Reet Aus: Clothing production pollutes nature more than car or airplane travel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar