Erika labakud

Need labakindad läksid Põhja-Rootsi ja sealse külmema kliima tõttu valisin soojemad lõngad: naturaalsed lambatoonid jämeduses 6/2 - väidetavalt on mittevärvitud lõngad soojapidavamad. Mustri sain ühelt Kihnu muuseumikindalt, randmevärvid sobitasin Erika soovi kohaselt. Otsakahanduse tegin kihnupäraselt pooletahise. Vahetasin kolm korda vardaid: randmes 1,25, enne pöialt 1,5, peale pöialt 1,75. Viimaste puhul avastasin, et raskemad metallvardad mõjuvad väikese sõrme juures asuvale lihasele väsitavalt, pidin kogu aeg, kui valu tekkis, veidi puhkama!

These mittens were made for Erika who is living in North-Sweden. Because of the colder climate we chosed a bit thicker yarns, 6/2 and in natural sheep shades. Pattern is taken from a historical mitten from Kihnu, colours for entrelac cuff I composed by myself.

Hiiumustrilised Janniele

See hiiukirja kindapaar telliti ühe varasema eeskujul, ja nüüdseks sooviks olid labakindad.
One of the kind, now mittens. Pattern is from Hiiumaa island.

Halliste 1

Alustan sügishooaega sellest kaunist koopiapaarist. Tegemist on esimesega suurest Halliste kinnaste tellimusest (umbkaudu 40 paari, kõik ERMi kinnaste taaskehastused), mille üks kollektsionäär mulle juba talvel esitas. Kindad said valmis kevadel, kuid ootasid terve suve otste peitmist ja viimistluspesu. Ja muidugi pildistamist.

Originaalpaar ERM 1757 on aastast 1871. Silmuseid on tal ühel ringil 132. Minu kinnastel on 148, kuna tahtsin, et suurus oleks keskmisele naisekäele. Pidin kombineerima: sinise värvisin ise nõukogudeaegsele 14/2 lõngale; valge tellisin Norrast (Alv 14/2). See oli küll 100 % villane, kuid oma töötluse tõttu (sobilik rohkem masinkudujatele, sort worsted) jättis siiski pisut liiga korraliku ja läikiva mulje, seega tahaksin edaspidi midagi maavillasemat leida. Proovin veel telllida Shetlandilt, Soomest, Taanist ja võibolla kannatab kombineerida ka Leedu Midara Roma nimelist lõnga. Kui ma seda viimast käe vahel vaatan, siis on samuti kahtlane tunne, et jääb liiga tuim ja ainult koos mõne väheke villasema väljanägemisega lõngaga. Kahjuks aga on põhjamaised lõngad jubedalt kallid. Keskmiselt on kg hind 200 €!!! Sellepärast on eriti oluline, et kvaliteet vastaks täpselt ettekujutusele. Mul on väikesed eelkokkulepped ka käsitsiketrajatega, keda suvel Soomes kohtasin. Nii et lootust on.

Jäin nende kinnastega väga rahule. Et olen ERMis kõik halliste kindad läbi uurinud, siis polegi nüüd muud kui aga järjest läbi kududa. Ja ega nad kõik nii ülipeened polegi, on täitsa normaalseid 8/2 lõnga ekvivalendilisi ka!

3. veebruar 2015: tellija kadus nagu vits vette ja kindad seisid tänaseni mu kindakastis. Siis aga ilmus fortuuna silmapiirile - Viljandi maavanem ostis need kindad oma miniale pulmakingiks. Õnnelik lõpp ja moraal: igale kindale leidub ostja, anna vaid rahu!

This winter I received a huge commisson from a man. He wants me to knit copies from all of the fine Halliste mittens preserved in Estonian National Museum. There are over 40 pairs! Of course all of them are not such thin but maximum is 232 stitches per round!!

This pair's original is ENM 1757 and was knitted in 1871. The number of stitches was 132, my mittens are with 148 because I wanted the final size to be a bit larger, suitable for the medium woman's hand. I combined Soviet yarn 14/2 and Norweigian Alv (worsted). In the future I plan to try all the yarns that I was informed of during this summer by different Nordic women. I'd like to find out the best that could work for Estonian mittens. In Estonia we could buy only 8/2 the thinnest but we would need to get 10/2, 12/2 and 14/2 as well.

 

Helme

Blogi on olnud kolm kuud vaiki, selle taga pole midagi muud kui liiga palju tegemisi. Vaikusemurdjana näitan, mis parasjagu teoksil. Et viimane kuu on möödunud üsna rahvusvaheliselt - arvukate kudumisõpitubade läbiviimisega siin- ja sealpool piire, siis ka hetkel käsilolev kinnas on mõeldud mitte niivõrd kandmiseks, kui õppuritele näitamiseks.
See 200-aastane Helme kinnas ERM 3530 on oma kudumisvõtete poolest üpris nüansirikas ja tema legendki kostab järgmist huvitavat:
"Pööra kirjadega. Roheline värv - kollane värv pandi vedelikusse, mis oli tehtud silma kivist ja kusest ja vedelik läks roheliseks." (See tähendab indigoga värvimist.)
Kudumine on toimunud võrdlemisi jämedast lõngast, 72 silmust ringil. Mina kasutasin 8/3 lõnga ja nr 2 vardaid ning sain sama suure kinda. Valge osa on kootud lihtsalt parempidi, ei mingeid trikke, nagu on mõnikord arvatud.


I am knitting this single mitten just to show it in my courses. The original mitten (ENM 3530) is 200 years old and was knitted from quite thick 2-ply yarn, dyed herbally. I used nr 2 needles and 8/3 yarn and achieved the same size. I chosed the mitten because of it's interesting edge details. I also would like to emphesize that there has never been used twined knitting in Estonian knitwear so the white part  of the mitten is knitted plainly.



ERM 3530

Suure-Jaani kindad



Kudus/knitted by Merike Saaremets






































Ka need kindad on praktikatööks samale üliõpilasele, kelle näpuosavust saite imetleda eelmises postituses.
Merikese suur huvi oma kodukandi kinnaste ja nende töövõtete taaselustamise vastu sundis mind ERMi kinnaste läbivaatamise kavas muudatuse ette võtma. Nimelt vaatasin varem kui plaanisin Suure-Jaani kindad tehnoloogilises mõttes üle, et olla Merikesele abiks tema keerulisel teel. Polnud ta varem kokku puutunud erinevate looduste jm pisiasjadega, mida neil kinnastel külluslikult kasutatud on.
Kirja valisin ühe kindakatke pealt, on ju tore, kui saame selle omal austaval kombel tänasesse tuua. Ranne seevastu on ühelt olemasolevalt kindalt "laenatud". Tulemuseks said ehtsad Suure-Jaani kindad.
Merike ise aga jätkab teekonda. TÜ VKA rahvusliku tekstiili eriala lõpetab ta seitsme Suure-Jaani kindapaariga, üks uhkem kui teine. Seda konkreetset kinnast aga saate Ulase tulevasel näitusel oma silmaga näha. Alustame oktoobri lõpus Tallinnas.



ERM A 399:13

These are authentically knitted mittens from the northern part of Viljandi county. My student Merike used all the original knitting methods that we reconstructed from the museum mittens. Merike is continuing her path by knitting seven pairs of Suure-Jaani mittens as her final work of the specialty of the Estonian Native Textile this year.



Hargla suurhelbed

Teostus/knitted by: Merike Saaremets

Seekord näitan teile originaalilähedasi labakindaid Harglast, mis on kootud ühe minu praktikandi poolt tulevase näituse tarbeks. Originaalis oli põhitooniks violett, kuid kuna sellist polnud hetkel võtta, sai valitud kirsipunane ja helesinise asemel hallikas heleroheline. Kuna algupäranegi paar on kootud sarnasest lõngast, mida tänapäeval kasutatakse (8/2), siis tehniliselt tulid uued kindad vanadega väga sarnased. Kasutatud on kõiki algupäraseid võtteid, v.a see, et motiivides asuvad helerohelised ristikesed on mugavuse huvides kootud lokaalselt, st ei ole tervel ringil kaasa veetud, vaid iga suurhelbe jaoks oli oma roheline lõngajupp. (Muide, kirja nimetus "suurhelbed" on mu enda leiutis, kuna ajalooline nimi pole teada.)

ERM A 58:30 Hargla

These are the mittens from Hargla parish. The new pair is very similar to the old, only some colours are a bit different. The mittens have been knitted technically as authentically as possible. We decided to use the light green yarn in each motif separately, not circularly that could have made the knitting more complicated.

Viljandi vahtralehed /Maple leaf pattern from Viljandi

ERM A 178:26 Pärsti

Nii kui ma neid Viljandi khk-st Pärsti vallast kogutud labakindaid muuseumiinfosüsteemis kohtasin, armusin neisse ära. Kaunid värvid, traditsiooniline kiri, tehniline keerukus - kõik kokku oli nii-nii! Päriselt on nad, muide, üsna väikesed seal muuseumis, kindlasti naisekäele mõeldud.

Nagu ikka, ei saanud ma ka sel korral ilma muudatusteta, seega ranne on justkui sama, kuid värvidelt siiski erinev ja koekiri ka tsipake teine.
Kirja kududa oli üsna keeruline: korraga kolm värvi kasutusel ja lõngajooksud töö taga väga tülikad. Oli paras pusimine, et koepind enam-vähem sile jääks, see õnnestus alles viimistluspesu käigus. Ka vanad kindad ei ole kolmevärviliste kirjade juures kunagi siledad. Nii et kel soovi neid järele kududa, unustagu oma perfektsionisimi-ihalus ära. Soovitan kasutada kirjaosas vardaid nr 1,75, et pind liiga kõva ei jääks, mis on 3-värvilisuse puhul ohuks.

I adore this beautiful pattern from Viljandi parish and the brightful traditional colours. It was quite complicated to knit the mittens because of the simultaneously needed three yarns. Therefore it is recommended to use needles nr 1,75mm and slightly wash such kind of mittens after finishing to get the smoother outcome of the surface. 

Võrumaa kindad Kadrile

Viimaste nädalate tulemus seisab teie ees. Kudumine võttis pikalt aega, kuna kude oli kolmevärviline ja sestap tehniliselt aeglasem. Selline töö ei lähe lennates, vahepeal tekkib väsimus ja kõhklus, kas tulemus ei jää liiga puine. Õnneks muutusid kindad peale pesu mõnusalt pehmeks ja mitu pügalat siledamaks ka. Kui vaadata-katsuda muuseumikindaid, mis samuti kolmevärviliselt kirjatud, siis võib näha-tunda, kuidas nad on suhteliselt kobrutava pinnaga - suured kirjad jätavad pahupoolele pikemad lõngajooksud ja neid pole sugugi lihtne ühtlases pinges hoida, tuleb risti-rästi keerutada ja muid trikke teha. 

Värvidest. Algsed punasepõhjalised lillade kaheksakandadega Hargla kindad muutusid tellija pakutud värvikaarti jälgides mustapõhjalisteks. Et asi huvitavam oleks, kasutasin kõiki kodusolevaid erinevaid lillasid ning diagonaalvõrgustikud said kinnastel samuti eri värvi: ühel roheline, teisel sinine. Kudusin kinnastesse veel mitmeid muidki kordumatuid värvijärjestusi.

Omanik Kadri õhkas küll algul värvikirevate Muhu või Läänemaa kinnaste poole, kuid lõpuks sai kodukandi identiteet siiski määravamaks. Katsusin anda oma parima, et lihtsad Võrumaa kirjad hakkaksid neis käpikutes oma väärikat elu elama.

For last couple of weeks I have been knitting these South-Estonian mittens. It was the three-colour-pattern that made knitting significantly slowlier. Fortunately the result was pleasing despite of the fear of getting too uneven surface because of the long inner yarns of the big pattern. After washing the mittens became softer and smoother. 

Colours are very far from being original. Instead of the red background my client wanted cool palette because of her black coat. So I used many different lilacs and decided to knit both mitten different from each other.

Joonase labakindad/Mittens for Joonas

Nagu lubatud, tutvustan, mis mõte mind eelmises postituses kirjeldatud kihnu labakuid kududes tabas, kui otsustasin oma väikesele pojale samas laadis kindad kududa. Et need on väiksemõõdulised, siis pidi ka kiri olema väike, et ei hakkaks proportsioone ebasoodsalt mõjutama (liiga suur kiri väiksel kindal mõjub imelikult). Kihnu traditsiooniliste labakinnastega seob neid kindaid vaid kudumislugu, kujunduselt on need läinud palju vabamaks ja autori nägemust kajastavaks - mingitest kindlatest traditsioonilistest kudumisreeglitest pole ma kinni pidanud. Silme ees oli vaid eesmärk hoida isa ja poja kinnaste välimuses kindlat joont, et need sobiksid omavahel nii värvide kui kirja poolest.
Samas aga võib neid kindaid julgelt Eesti omadeks nimetada, sest eelkõige värvid on meie ajaloolisele traditsioonile väga iseloomulikud. Selle viimase vastu eksitakse üpris tihti.. kurb on, kui eesti kindamustreid kasutatakse ajalooliselt mitte kasutusel olnud värvides ja nimetatakse seda "Eestiks". Aastate pikkuse kogemuse põhjal julgen soovitada, et kui te pole oma värvivalikutes kindlad, siis kasutage pigem lihtsaid ja turvalisi, kindlapeale õigeid kombinatsioone: valge-tumesinine, valge-lambapruun, sekka madarapunast või mõnd muud looduslikku tooni. Erksad värvid tulid Eestis kasutusele võrdlemisi hilja, alles 19. sajandi keskel, säilitades mõnede eranditega salapärase "Eesti puudutuse", mida tänased kudujad tihtipeale ei suuda enam tabada. vaadates vanu muuseumikindaid võib ainult väga harva nentida, et need oli koleda värvikasutusega. Tänapäeval kipub see suhe pigem vastupidine olema..
Aga eks ta ole üks suur maitseküsimus - minu tagasihoidlik eesmärk oli pisut tähelepanu juhtida.

As I promised last week today I am going to introduce you the pair of mittens that I knitted for my little son. The idea of knitting similar mittens emerged when I was knitting Kihnu mittens for my husband. The current pair is not in Kihnu authentic style. My main purpose was to create a nice combination for father and son - so the colours and patterns were quite similar. You could name it a pair of simple Estonian mittens inspired by our folk tradition.  
Note for knitters: In my opinion - as I am explored the tradition for 14 years - there are very particular colours that are suitable for Estonian mittens and gloves - so please try to consider those if you use Estonian patterns. I have seen loads of mittens that are called "Estonian" but in fact are not because of the usage of wrong colours that have never been used in my country. Try to respect that or do not call your mittens "Estonian". If you are not sure, try safe combinations such as white and dark blue, white and lamb brown or something else in natural colour scheme. Be careful with bright colours, there is a danger to exaggerate and the outcome would not be "Estonian".

Kihnu labakud/Kihnu mittens

Nende kinnaste kudumislugu sai alguse Norras õpetamisest (eelmisel talvel olin nädalakese vahetusõppejõuks Raulandi Akadeemia tekstiili eriala üliõpilastele). Üks sealne meesõpetaja sattus ka minu õpitoast läbi astuma ja nähes kaasa võetud kindaid, tahtis omale kohe tellima hakata. Telliski lausa kaks paari: ühed saaremaised sõrmkindad ning teiseks soovitasin talle märksa soojemaid labakindaid. Lasin tal sirvida Eesti kindaraamatuid ja nii jäigi ta pilk pidama Kihnu Roosi omale. Palusin tal siis sellest meelepärase mustri välja valida ja lubasin õige pea kindad valmis teha ning postiga saata.
Lõpuks pidin neid kihnu labakuid kuduma koguni kaks paari, sest minu mees hakkas neid kaunite randmemustrite pärast ka endale tahtma. Tõepoolest - kui tarvitada autentseid värve ja kirju, siis pole kihnu kindarandmetele ilu poolest võrdseid! Madarapunase asemel kasutasin krapiga värvitud lõnga (madar ja krapp on pisut erinevad taimed, kuigi annavad ühesugust tooni) ja kirjalõngadeks valisin valge-lambapruuni kombinatsiooni. Oma mehele valisin vasakpoolse ristilise mustri, et kinnaste vägi eriti mõjus oleks (punane värv + ristiline kiri!).
Et kindad ikka tõepoolest soojad saaksid, otsustasin seekord kasutada nr 2 vardaid ja kolmekordset lõnga. Eks siis talvel kuuleb, kas see valik õigustas end. Ega Norra ja Eesti talvedel enam suurt vahet polegi - külm on nii siin kui seal.
Järgmises postituses tutvustan, mis sai edasi. Kogu see teema hakkas mulle nii meeldima, et otsustasin ka pojale talveks labakud kududa. Millised just, vaadake järgmisel nädalal!

The story of these mittens began last winter while teaching Estonian traditional knitting to Norweigian students in their school. A man saw my gloves and started to desire them. He ordered two pairs of Estonian gloves and mittens from me. The first pair I decided to knit in Saaremaa style, the other in authentic Kihnu manner. I asked him to choose congenial pattern from the book of Kihnu Roosi.
Eventually I knitted two pairs of Kihnu mittens because my husband also fell in love with the colours and patterns of Kihnu. I used needles nr 2 mm, 3-ply woolen yarn instead of 2-ply (just to guarantee the warmer result): white, sheep brown and madder red (instead of northern bedstraw). It was believed in earlier times that red colour and cross patterns kept people safe when used on textiles. That was my intention with these mittens as well.
In the next blog entry I will introduce the mittens I knitted afterwards for my son, inspired by the Kihnu mittens - stay tuned!

Vene risti/Russian Cross



Margiti vanavanavanaema kootud kindad



Üks minu kolleeg tõi näha oma vanavanavanaema kootud kindad. Need osutusid autentseteks Halliste või Karksi kinnasteks. Väga hästi säilinud, valge-tumesinise kirjaga. Kalju Konsini raamatut eesti silmkoeesemetest (1972) lapates avastasin, et samasuguse kirjaga kindaid on Eesti Rahva Muuseumi kindakogus vähemalt kaks paari (üks Hallistest, teine Karksist, viimase värvid on peegelpildis, s.o valge kiri tumedal taustal, kirja nimeks märgitud veneristikiri, XIX saj lõpp).



Kudusin oma kindad 8/1 lõngast (vanasti kooti koduskedratud kahekordsest), varrastel nr 0,8, ühel ringil 164 silmust. Aega kulus u 60 tundi. Võrreldes eeskujuks võetud kinnastega, lisasin punaste ristide rea enne põhikirjaga alustamist. See peaks kinnastele omistama kaitsvat väge. Arvestades seda, et ka põhikirjas on hulgaliselt ristimotiive, on need kindad järelikult eriti vägeva mõjuga.

Kindad tellis minult Anu Raud, kes tahab proovida need oma Heimtali Muusemi müüki panna. Nüüd on aga selline lugu, et ei tea, kas raatsingi.. Ilusad said ja mulle endale täpselt parajad!
Epiloog 23.02.2012: kindad ostis Anu Raud Heimtali Muuseumi jaoks.



Mulgi mittens. My collegue brought her grandgrandgrandmother's mittens for me to see those. They proved to be authentic Mulgi mittens, very well preserved, at least 120 years old. I later discovered from a book that in the collection of Estonian National Museum there are at least two pairs of mittens with similar pattern (one was called Russian cross).

My mittens: Estonian woollen yarn 8/1, needles nr 0,8 (ordered from an English blacksmith), 164 stitches per round, time ca 60 hours. Compared to the originals I added red cross pattern before starting the main pattern. Now I am sure that these mittens own protective power because of the crosses all over the mittens.



Meelise nõelkindad

Fotol aastaarv kogemata valesti saanud:)

Lõpetasin eile sellised naljakad jahimehestiilis nõelkindad, kuna nii tahtis tulevane omanik. Materjaliks võtsin villase šetlandi lõnga, mõnusalt jämeda ja pehme. Toonid on väga huvitavad: öösinine ja mitmest erinevast värvist kokku kraasitud lillakashall. Samas, et see lõng maksis eesti omast mitu-mitu korda rohkem, siis ka kinnaste hind kujunes sellevõrra kallimaks. Aga usun, et pehmuse ja jämeduse suhtes Eestis samaväärset ei leia ja toonid on ka eeliseks.

Tikand kukkus välja viikingitehnika algupära rõhutav. Natuke ikka helmeid ka, nagu viimasel ajal kombeks:)

Yesterday I finished these nalbinded mittens. I used shetland yarn for that. It was much softer and thicker compared to Estonian and the colours were also very nice. Disadvantage is the cost: it was many times more expensive than our yarn.

Embroidery stresses the Viking origin of nalbinding I hope. I used some pearls as well. My latest obsession:)

Helme kindad

Üks kaduvikku läinud kindapaar, mille kohta pole isegi korralikke fotosid...
Tegemist oli minu esimese katsetusega nn miinusvarraste ja ühekordse lõngaga imepeente mulgi labakinnaste kudumise vallas.

Natuke mulgi kinnaste ajaloolisest taustast:
Mulgimaal Hallistes, Karksis ja Helme khk. lääneosas kooti erilisi kirikäpikuid (laba- ehk mulgikeelselt peokindaid), mille valmistamisel kasutati hästi peent - kahekordset! - lõnga. Sellisel tasemel "miinus"kudumist harrastati mujal Eestis veel vaid Muhus jt üksikutes kohtades.
19. saj alguse Mulgi käpikute kiri koosnes vaheldumisi ühest-kahest või rohkemast motiivist, mis paiknesid diagonaalvõrgustike sees või vertikaalridadena. Värvidest kasutati valget ja tumesinist, vahel ka lambapruuni. Kindarandmed on olnud lühikesed ja võrdlemisi lihtsa koega, pidulikumatel juhtudel aga ka mitmevärvilises siksak-koes. Mõnikord on kootud ka eraldi randmekirja (nt kalasabakirja või loogelist) või kaunistatud randmeid keerutuste ja vitsadega.


Need konkreetsed helme kindad on kootud ühekordsest (8/1) lõngast nr 1 varrastega - igal vardal silmuseid 36. Kirjaks kasutasin arhailist ristikirja, mis peaks kandjat kurja eest kaitsma. Ja tegelikult on see kiri sellise koetiheduse korral äärmiselt kaunis - jämeda lõnga ja paksude varrastega ma seda ei kasutaks. Kindaid kudusin 40 tundi (vrdl tuletan meelde, et minu teine katsetus, halliste koopiakindad, mida siin blogiski kaeda saab, oli sammuke edasi autentsuse ja ajamahukuse poole: kudusin need 0,7 varrastega ja minu arvutuste kohaselt kulus paari peale 100 tundi).

Kindad kudusin Signe käe järgi, tema üllatuseks kinkisin need talle sünnipäevaks:) Kahjuks aga pudenesid need tal üsna pea kusagil Tartu vahel taskust ja silmist.. Ei leidnudki üles. Loodetavasti oskab uus omanik neid vääriliselt hinnata.

Miks ma üldse selle teema juurde tulin. Eile kohtasin oma vana õpetajat Anu Rauda, kes tegi ettepaneku, et kooksin Heimtali Muuseumisse ühe paari mulgi kindaid müügiks ("ükskõik millise hinnaga," ütles ta). Kuna lõdvalt kootud jämedalõngalised kindad on kahjuks hakanud Eestis saama müügikinda valdavaks sünonüümiks, siis oleks sellise kindapaari ostuvõimalus teretulnud alternatiiv. Noh, mulle see mõte igatahes meeldib, kuigi kahjuks ma ei usu eesti ostjasse. Arvatavasti rändavad need õiglase hinnaga tulevikukindad kuhugi Lääne-Euroopasse, kus osatakse traditsioonilisest käsitööst ja tema tegijast rohkem lugu pidada. (Natuke vist kibe jutt, aga see tuleb puhtalt kogemuse pealt. Kui palju olen kuulnud ohkeid laadis "niiiiiii kallid!". Tulev tuttav ette, eks ole?)
 
Another pair of mittens that were lost and I don't even have proper photoes of these.
The pair was my first trial to make very fine mulgi mittens with thin needles and yarn.
 
Historical backround.
In South-Estonian historical region called Mulgimaa they used to knit very special patterned mittens with very thin needles and yarn. That kind of fine knitting was elsewhere in Estonia used only in very few places (for example on Muhu island).
The patterns on mulgi mittens were constituted of one or two motifs that lied in diagonal grids or were put into the vertical rows. The colours were white and indigo or sometimes sheep brown. The wristlets have been relatively short and simple, the festive ones more elaborated and multicoloured.

These concrete mittens, originally from Helme district, I knitted from single-spun yarn (8/1) and with needles number 1 mm. On each needle there were 36 stiches. I used an archaic cross pattern that is meant to protect owner against evil eye. In fact I find this pattern in such a dense and fine knitting style very beautiful (that is not true if you use thick yarn and needles). It took 40 hours to knit (and if you use nr 0,7 mm needles, it could even take up to 100 hours!)

The forst owner of the mittens was my good friend Signe who unfortunately lost them. Hopefully the new owner can value them highly enough.

Why all this story? Yesterday I met my former teacher, famous Estonian textile artist Anu Raud, who proposed that I should knit a pair of these exclusive mulgi mittens for her little museum shop near to Viljandi (Heimtali Museum). She would like to have these on the sales desk just to educate buyers that besides loose and thick mittens he/she can find some very fine and authentic handicraft as well. I like the idea although I am not sure that the buyer is going to be Estonian.. As I sell my items with rather fair prices (in Estonian context) I have sometimes heard visitors complaining my gloves and mittens to be too expensive. Well, I have said, you don't have to buy if you don't respect me, my skills, work quality and time effort enough. You always have a choice to buy from pensioners who sell very cheap and often ugly handicraft. What is the reason for me to do so? I am a craftwoman with master degree yet with high manual skills and knowledge.

Halliste koopiakinnas

Sügisel toimus meie erialal sissejuhatus koopiakinnaste kudumise projekti (ERMiga koostöös), mille tulemusena võiks valmida korralik õpematerjal originaal/koopiakinnaste fotodega. Võib-olla pühitseme edaspidi oma "vandenõusse" ka teisi muuseume, aga jah, algus sai tehtud ERMi labakinnastega ja sel semestril see jätkub sõrmkinnastega. (Labakinnaste kopeerimist juhendasin mina.)



Legend: ERM 285. Pärit Halliste khk-st; omandamisel 50 a. vanad; saadud 28.10.1905 kingitusena. Stud. jur. K. Grau ja Aleksander Uuritsa, stud. med. Ed. Pihlaku ja Nikolai Triigi korjandus - esemeid mitmelt poolt.

Originaali andmed jätan ERMi "autoriõiguste" huvides siinkohal lisamata (ma pole luba küsinud, kas tohin seda teha).

Koopia andmed: Koopia on valmistatud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili õppejõu Kristi Jõeste ehk minu (üllatus-üllatus!) poolt. Kuna ühe kinda kudumine oli muu töö kõrvalt äärmiselt ajamahukas, valmis vaid üks kinnas (tahtsin solidaarsusest üliõpilastega anda oma panuse; lisaks asjaolu, et muidu oleks see äärmiselt ilus kinnas jäänud kudumata). Kinda kudumisele kulus umbes 50 tundi (lisaks lõngade ettevalmistamine, tööproovide kudumine, 2 korda ülesharutamist) – 1 ringi kudumisele läks ca 12 minutit.
Vardad nr 0,7, lõng Evilla firmalt jämedusega 8/1, tumesinine (ületoonitud) ja valge (meriinoga segatud, kuna maavillane lõng on liiga kare ja karvane). Silmuseid ülesloodud 152, enne kirjamist kasvatatud 172-ni (täpselt nii nagu originaalil). Kudumisvõtted pole täiesti identsed: kuna vasaku käega silmuseid üles luues kippus lõng keeru teistpidisuse tõttu katkema, lõin silmused üles paremal käel (korraga tumesinise ja valgega, üks ees, teine taga). See muudab ülesloodud silmusterea visuaalse väljanägemise originaaliga võrreldes peegelpildiks. Edasi kudusin kahevärvilist soonikut (2:2), seejärel vitsa ja siis valge lõngaga parempidikudet, samal ajal kasvatades silmuste arvu. Kindaots on ühetahiline, tumesinise lõngaga; sama pöidlal.

Tulemus: Kuna lõng oli originaaliga võrreldes pisut peenem, ei õnnestunud kududa 100% koopiat: kinda laius oli sama silmuste arvuga identne, kuid muster osutus madalamaks (kas see on tingitud sellest, et algne kinnas oligi laiem ja on aja jooksul kitsamaks vanunud?). Seetõttu otsustasin minna kinda originaalsuuruse matkimise teed, kuigi mustrikordi on selliselt rohkem. Kui oleks kudunud täpselt sama palju mustrit, nagu originaalil, oleks kinnas proportsioonis kannatada saanud, st oleks tunduvalt madalam tulnud. Selle põhjal võib järeldada: koopiakindaid on tihtipeale väga keeruline teostada asjaolul, et originaaliga võrreldes täpselt sama jämedat lõnga leida on peaaegu võimatu. Samuti tuleb arvestada kasutamisega tekkivat kokkutõmbeprotsenti, mida uuel kindal ei ole võimalik kohe saavutada.

Viimaseid lauseid tuleb võtta mööndusega: võib-olla kui koopiavalmistajale makstaks kõik vaevad kinni, siis tunduks olevat mõtet jantida kiult identsete lõngade leidmisega ja samuti võiks end ära tasuda aeg ja närvikulu, saavutamaks originaaliga võrreldes samasugust vanumisastet.

Sinised nõelkindad

Valmisid mu enda jaoks mõeldud nõelkindad. Käreda külmaga on ainult ühtede kinnastega külm, need tõmban teiste peale. Kuna mul on rätik ka meresinine, siis tegin kindadki sinised. Nüüd on hea soe!

Ühed varasemad kindad, milliseid telliti päris mitu paari. Ilusad valged, tikanditega.