Eelmisel, 2025. aastal saatis hea kolleeg, tekstiilmaterjaliteadlane Diana Tuulik mulle Tallinna Ülikooli Humanitaarinstituudis kaitstud magistritöö endise moekunstniku, nüüdse teadliku tarbimise eest kõneleja Piret Ilvese sulest, pealkirjaga "Rõivas kui hüperobjekt ja selle avaldumine saadetes "Ringvaade" ja "Terevisioon"". Kuna rõivastusest kirjutatakse Eestis nii teaduslikul tasemel harva, siis on iga piisk väärtuslik lisa! Nagu pealkiri lubab, uuritakse kahe saatesarja põhjal, kuidas toimub iga päev uute, erinevate ja puhaste rõivaste kandmise kultuurinormi ülalhoid/põlistamine televisiooni kaudu. Küllap saaks iga visuaalmeedia kohta sarnast analüüsi teha. Autor vaatles mitme kuu jooksul antud saateid ning küsis ka saatejuhte riietavate stilistide käest tagamaid - põnev arutelu ja analüüs! Töö peaks olema netist lihtsasti leitav, seega soovitan väga!
Üks huvitav ideearendus, mida P. Ilvese tööst veel endaga kaasa võtsin, on Berliinis asuva ühiskonna ja jätkusuutlikkuse ristumiskohti uuriva mõttekoja Hot or Cool Intitute soovitus piirduda oma garderoobis nelja aastaajaga kliimas 85 esemega. Selle hulka loetakse ka jalanõud, kuid välja jäetakse aluspesu, sokid jm pisimudru. Muidugi asusin suure põnevusega enda garderoobi inventeerima ja sain summaks 121! Noh, võrreldes keskmise Lääne-Euroopa naise riidekapiga, kus leidub 227 eset (sama mõttekoja tehtud uuringu põhjal), on see üpris tagasihoidlik. Õnneks mul ei ole lihtsalt nii palju ruumigi, mis lubaks rohkemat hoida ega ka spetsriideid eeldavaid hobisid/elukorraldust, a la talupidamine. Ent siiski ületab see kogus 85 piiri 35 ühiku võrra. Selge see, et me kõik hoiame lisaks tuumikule mingeid erilisemaid asju kas nostalgiast või siis unistame päevast/sündmusest, mil neid erilisi kanda. Tegelikult tuleks selle koha pealt olla pigem realist ja hoida alles riided, mis siin ja praegu kõige paremini sobituvad sinu igapäevase elustiiliga ja mitte liiga palju panustada illusioonidele. Võib ju midagi ikka, aga äkki viie asemel kahest piisab? Vaata ka jalanõud üle - kui on mõni paar, mis mitte ühegi olemasoleva rõivaga ei sobitu, siis äkki pole vaja?
Minu jaoks on suvi aeg, mil võin linlasena rahulikult kodus molutada (aeda/suvilat mul hetkel pole) ja muuhulgas korrastada omandit - vaadata üle, koristada, parandada, loobuda. Õppejõuna on mul pikk puhkus! Võtsin tänagi ette riidekappi kaevumise. Juhul, kui müün/annan mõned väikseks jäänud riided veel ära (panin need praegu kõrvale), sain uueks numbriks 98 riiet ja 19 paari jalanõusid. Okei, number on püsinud võrreldes eelmise aastaga üsna sama - midagi on juurde tulnud, midagi on eest ära läinud (olen püüdnud balanssi hoida, et kui midagi ostan, siis millestki loobun). Lõppkokkuvõttes päris hea! Mu nõrgaks kohaks on ilmselgelt jalanõud. Ka sel aastal tuli juurde kaks paari uusi sandaale ühtede asemele, mis olid tegelikkuses juba paar suve tagasi üpris närud. Tegu oli Ecco sandaalidega, mis olid ülimugavad pikkadeks retkedeks, mistõttu peale esimest paari ostsin kohe täpselt samasuguse teise paari - kokku sain nendega 8 aastat käia, neli ühe ja neli teise paariga! Aga kuna Ecco müüb oma toodangut jätkuvalt agressorriigis Venemaal, siis nüüd langes see firma mu orbiidilt välja. Ostsin seekord ühed teised pehme sisetallaga mugavad sandaalid, millega on võimalik pikki vahemaid kõndida, sain need 70-protsendilise allahindlusega kõigest 30€ eest, kuna üks king kahest oli vaateaknal heledamaks pleekinud. See odavus muidugi tekitas emotsiooni ka ühed edevamad värvilised rihmikud Vivian Vau poest juurde vaadata. Enda õigustuseks ütlen, et valin väga, et jalats oleks ülimugav ja kvaliteetne (kindlasti täisnahast), üle teatud kõrguse isegi enam ei vaata, kuna jalad pole enam esimeses nooruses. Seega kasutan oma kingaostud reeglina täieliku lõpuni. Ja kui midagi väga meeldib, ostan samalt firmalt uue analoogse paari. Lisaks Eccole oli analoogne juhtum ka ühtede Vagabondi
loaferitega (vt pilt). Viimasel paaril kadus kohe üks tutt ära, kingsepp ei võtnud ka uut teha sobiva naha puudusel. Käisin siis ühe tutiga ringi, kuni leidsin imekombel tänavalt täpselt samasuguse - keegi oli minu õnneks kaotanud! See oli küll tumepruun, aga viksisin mustaks ja sobib nagu valatult!
Tänaseks põhikangelaseks on helesinine puuvillane Noa Noa hõlmikkleit, mille ostsin umbes 20 aastat tagasi kasutatud peast Inglise e-bayst. Allääres paiknev kangariba on ise juurde õmmeldud. Viimastel aastatel on kleit mul siiski seisma jäänud, kuna pole enam sobivaid heledaid kingi ja kuna ma enam suviti rannas ei päevita, siis on see soojapoolne helesinine mu jaoks liiga kahvatuks tegev. Tean üsna täpselt ka, et minu praeguse lihtsa elustiili juures ei leia ma end mingitelt poolpidulikelt suveüritustelt, kus seda kanda võiks. Seega printsiip kanda riideid, mis vastavad realistlikult sellele, mis elu igapäevaselt elatakse, rakendub praktikas. Olen viimasel ajal sattunud korduvalt tekstidele, mis küsivad "milleks hoida kapis mitmeid ja mitmeid unistuste kleite"? (Mõned on mul veel.) Muidugi võiks vastu vaielda, et aga miks mitte nendega siis argipäevadel käia, olgu pealegi pidulikumad. Nii ma üldiselt teengi, aga neid päevi, mil taoline tuju tabab, on siiski vähe ja enamasti läheb selga mõni praktilisem tuumikese, mis võimaldab rattaga liikuda ja on masinas pestav. Peale koroonaepideemiat, kui koosolekukultuur muutus veebipõhisemaks ja kodukontor minu jaoks uueks normaalsuseks, on nn käimariideid ka vähem vaja. Paar aastat tagasi loobusin juhtivast lisaametist, miska koosolekuid tuleb üldse palju vähem nüüd ette. Kodus istumine (loengute ettevalmistus, juhendamine jms arvutitöö) võimaldab palju vähesemaga läbi ajada! Ja kui Viljandisse minek kord nädalas või paari takka ette tuleb, siis eelistan ühistranspordis istumist kannatavaid riideid (vanasti, kui elasin Viljandis, võis materjalide osas vähem valivam olla). Sellist asja pole ma samuti kunagi harrastanud, et ese läheks automaatselt peale üht korda seljas olemist pessu. Vaatan seda ikka vajaduspõhiselt, nina/silma järgi otsustan. Villased asjad näiteks on biokeemiliselt juba sellised, mis üliharva pesu vajavad. Siid seevastu tahab alati käsipesu.
Minu garderoob illustreerib hästi elupõlist harjumust osta naturaalseid ja keskmisest kvaliteetseimaid materjale, mis hingavad ja kestavad kaua. See tuli mulle emalt, kes alati silte uuris ja õpetas kangaid käega ära tundma. (Kahjuks pärandus temalt ka üle keskmise edevus!) Lisandunud on kõiksugu muudki tarkused, mis tekstiiliinimesele on endastmõistetavad. Jäägu aga see jutt mõneks teiseks korraks.
ENG
In 2025, my good colleague, textile materials researcher Diana Tuulik, sent me a master’s thesis defended at the Tallinn University School of Humanities. The author is former fashion designer and now advocate for conscious consumption, Piret Ilves, and the thesis is titled “Clothing as a Hyperobject and Its Manifestation in the TV Shows ‘Ringvaade’ and ‘Terevisioon’.” Since academic writing on clothing is relatively rare in Estonia, every drop of it feels like a precious addition. As the title suggests, the thesis examines—based on two TV programmes—how television helps maintain and reinforce the cultural norm of wearing new, different, and clean outfits almost every day. A similar analysis could surely be done for any visual media. The author observed the shows over several months and also interviewed the stylists who dress the hosts. The result is a fascinating discussion and analysis. The thesis should be easy to find online, so I highly recommend it.
One interesting idea I took with me from Ilves’s work is a recommendation from the Berlin-based Hot or Cool Institute, which studies intersections of society and sustainability: in a four-season climate, one should limit their wardrobe to 85 items. This number includes shoes but excludes underwear, socks, and other small essentials. Naturally, I immediately set out to inventory my own wardrobe and arrived at a total of 121. Compared to the average Western European woman’s wardrobe—227 items, according to a study by the same institute—this is rather modest. Fortunately, I simply don’t have the space to store more, nor do I have hobbies or a lifestyle that require specialised clothing, such as farming. Still, my total exceeds the recommended 85 by 35 items. It’s clear that besides our core wardrobe, we all keep certain special pieces either out of nostalgia or in hope of a future day or event when we might wear them. In reality, it’s better to be honest with oneself and keep only the clothes that suit your current everyday lifestyle, rather than investing too much in illusions. A few dream pieces are fine, but perhaps two are enough instead of five. Also, review your shoes—if you have a pair that matches none of your existing clothes, perhaps you don’t need it.
For me, summer is a time when, as a city-dweller without a garden or summer house, I can peacefully potter around at home and sort through my belongings—review, clean, repair, let go. As a lecturer, I have a long holiday. Today I once again dove into my wardrobe. If I sell or give away a few items that have become too small (I’ve set them aside for now), my new total is 98 clothing items and 19 pairs of shoes. The number has stayed the same as last year—some things have come in, some have gone out. I’ve tried to keep a balance: if I buy something, I let something else go. All in all, not bad. My weak spot is clearly shoes. This year I bought two new pairs of sandals to replace an old pair that had actually become quite shabby a couple of summers ago. They were Ecco sandals—extremely comfortable for long walks—so after buying the first pair, I immediately bought a second identical one. Altogether I wore them for eight years, four years per pair. But since Ecco continues to sell its products in the aggressor state Russia, the brand has now dropped off my radar. This time I bought another brand’s soft-footbed walking sandals, perfect for long distances, and got them at a 70% discount for only €30 because one shoe had faded slightly in the shop window. The bargain, of course, tempted me to also look at a pair of colourful, more decorative sandals at Vivian Vau. In my defence, I choose very carefully: the shoe must be extremely comfortable and high-quality (definitely full leather), and I no longer even consider anything above a certain heel height, as my feet are no longer in their first youth. So I usually wear my shoes to the very end. And if I really like something, I buy a new similar pair from the same brand. Besides Ecco, I had a similar experience with a pair of Vagabond loafers (see photo 1). On the last pair, one tassel fell off immediately, and the cobbler couldn’t make a new one due to lack of matching leather. So I walked around with one tassel until I miraculously found an identical one on the street—someone had lost it, to my great luck. It was dark brown, but I polished it black and it fits perfectly.
Today’s main character is a light blue cotton wrap dress from Noa Noa, which I bought about 20 years ago second-hand on UK eBay. The strip of fabric at the hem is something I added myself. In recent years, the dress has been left unworn because I no longer have suitable light-coloured shoes, and since I no longer sunbathe at the beach in summer, the warm-toned light blue washes me out. I also know quite well that with my current simple lifestyle, I don’t attend semi-formal summer events where I might wear it. So the principle of wearing clothes that realistically match the life one actually lives applies here. Lately I’ve repeatedly come across texts/posts asking: “Why keep multiple dream dresses in your closet?” (I still have a few.) One could argue that you might as well wear them on ordinary days, even if they’re more festive. And I generally do, but such moods are rare, and most days I reach for something more practical from my core wardrobe—something suitable for cycling and machine-washable. After the pandemic, when meeting culture shifted online and the home office became my new normal, I’ve needed fewer ‘going-out’ clothes. A couple of years ago I stepped down from a managerial side position, so I now have far fewer meetings overall. Working from home (preparing lectures, supervising students, other computer work) allows me to get by with much less. And when I do travel to Viljandi once a week or every couple of weeks, I prefer clothes that are comfortable for public transport. When I lived in Viljandi, I could be less picky about materials. I’ve also never practised the habit of automatically washing a garment after a single wear. I decide based on need—by sight and smell. Wool garments, for example, biochemically require washing very rarely. Silk, on the other hand, always needs handwashing.
My wardrobe illustrates a lifelong habit of buying natural and higher-quality materials that breathe and last long. I inherited this skill from my mother, who always checked labels and taught me to recognise fabrics by touch. (Unfortunately, I also inherited above-average vanity.) Over the years, I’ve added all sorts of other knowledge that is second nature to textile people. But that’s a story for another time.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar