oktoober 14, 2010

Helme kindad

Üks kaduvikku läinud kindapaar, mille kohta pole isegi korralikke fotosid...
Tegemist oli minu esimese katsetusega nn miinusvarraste ja ühekordse lõngaga imepeente mulgi labakinnaste kudumise vallas.

Natuke mulgi kinnaste ajaloolisest taustast:
Mulgimaal Hallistes, Karksis ja Helme khk. lääneosas kooti erilisi kirikäpikuid (laba- ehk mulgikeelselt peokindaid), mille valmistamisel kasutati hästi peent - kahekordset! - lõnga. Sellisel tasemel "miinus"kudumist harrastati mujal Eestis veel vaid Muhus jt üksikutes kohtades.
19. saj alguse Mulgi käpikute kiri koosnes vaheldumisi ühest-kahest või rohkemast motiivist, mis paiknesid diagonaalvõrgustike sees või vertikaalridadena. Värvidest kasutati valget ja tumesinist, vahel ka lambapruuni. Kindarandmed on olnud lühikesed ja võrdlemisi lihtsa koega, pidulikumatel juhtudel aga ka mitmevärvilises siksak-koes. Mõnikord on kootud ka eraldi randmekirja (nt kalasabakirja või loogelist) või kaunistatud randmeid keerutuste ja vitsadega.


Need konkreetsed helme kindad on kootud ühekordsest (8/1) lõngast nr 1 varrastega - igal vardal silmuseid 36. Kirjaks kasutasin arhailist ristikirja, mis peaks kandjat kurja eest kaitsma. Ja tegelikult on see kiri sellise koetiheduse korral äärmiselt kaunis - jämeda lõnga ja paksude varrastega ma seda ei kasutaks. Kindaid kudusin 40 tundi (vrdl tuletan meelde, et minu teine katsetus, halliste koopiakindad, mida siin blogiski kaeda saab, oli sammuke edasi autentsuse ja ajamahukuse poole: kudusin need 0,7 varrastega ja minu arvutuste kohaselt kulus paari peale 100 tundi).

Kindad kudusin Signe käe järgi, tema üllatuseks kinkisin need talle sünnipäevaks:) Kahjuks aga pudenesid need tal üsna pea kusagil Tartu vahel taskust ja silmist.. Ei leidnudki üles. Loodetavasti oskab uus omanik neid vääriliselt hinnata.

Miks ma üldse selle teema juurde tulin. Eile kohtasin oma vana õpetajat Anu Rauda, kes tegi ettepaneku, et kooksin Heimtali Muuseumisse ühe paari mulgi kindaid müügiks ("ükskõik millise hinnaga," ütles ta). Kuna lõdvalt kootud jämedalõngalised kindad on kahjuks hakanud Eestis saama müügikinda valdavaks sünonüümiks, siis oleks sellise kindapaari ostuvõimalus teretulnud alternatiiv. Noh, mulle see mõte igatahes meeldib, kuigi kahjuks ma ei usu eesti ostjasse. Arvatavasti rändavad need õiglase hinnaga tulevikukindad kuhugi Lääne-Euroopasse, kus osatakse traditsioonilisest käsitööst ja tema tegijast rohkem lugu pidada. (Natuke vist kibe jutt, aga see tuleb puhtalt kogemuse pealt. Kui palju olen kuulnud ohkeid laadis "niiiiiii kallid!". Tulev tuttav ette, eks ole?)
 
Another pair of mittens that were lost and I don't even have proper photoes of these.
The pair was my first trial to make very fine mulgi mittens with thin needles and yarn.
 
Historical backround.
In South-Estonian historical region called Mulgimaa they used to knit very special patterned mittens with very thin needles and yarn. That kind of fine knitting was elsewhere in Estonia used only in very few places (for example on Muhu island).
The patterns on mulgi mittens were constituted of one or two motifs that lied in diagonal grids or were put into the vertical rows. The colours were white and indigo or sometimes sheep brown. The wristlets have been relatively short and simple, the festive ones more elaborated and multicoloured.

These concrete mittens, originally from Helme district, I knitted from single-spun yarn (8/1) and with needles number 1 mm. On each needle there were 36 stiches. I used an archaic cross pattern that is meant to protect owner against evil eye. In fact I find this pattern in such a dense and fine knitting style very beautiful (that is not true if you use thick yarn and needles). It took 40 hours to knit (and if you use nr 0,7 mm needles, it could even take up to 100 hours!)
The forst owner of the mittens was my good friend Signe who unfortunately lost them. Hopefully the new owner can value them highly enough.

Why all this story? Yesterday I met my former teacher, famous Estonian textile artist Anu Raud, who proposed that I should knit a pair of these exclusive mulgi mittens for her little museum shop near to Viljandi (Heimtali Museum). She would like to have these on the sales desk just to educate buyers that besides loose and thick mittens he/she can find some very fine and authentic handicraft as well. I like the idea although I am not sure that the buyer is going to be Estonian.. As I sell my items with rather fair prices (in Estonian context) I have sometimes heard visitors complaining my gloves and mittens to be too expensive. Well, I have said, you don't have to buy if you don't respect me, my skills, work quality and time effort enough. You always have a choice to buy from pensioners who sell very cheap and often ugly handicraft. What is the reason for me to do so? I am a craftwoman with master degree yet with high manual skills and knowledge.

6 kommentaari:

  1. Käisin suvel Heimtali muuseumis originaale kaemas ja võttis ikka ahhetama küll.
    Väga huvitav oli teada saada, kui kaua võtab selliste kinnaste kudumine aega. Aga paraku on tavainimese jaoks ükspuha, kas vardal on 10 või 50 silma - tema tahab odavalt. Korraliku käsitöö tegemine on eliittegijate huvi ja rõõm, müügiks teha pole lihtsalt mõtet.
    Sinu kindad (ja kogu käsitöö) on imelised! Inspireerid mindki selliste tegemist ette võtma!

    VastaKustuta
  2. Mina sooviksin ka omalt poolt lisada, et kõik asjad siin blogis on imeilusad. Käin siin kogu aeg Su asju piilumas. Ja minu meelest pole Su jutt üldse kibestunud, tõsiselt on ära tüüdanud arvamus, et käsitöö peab olema odav. Ma olen iga kord öelnud vingujatele konkreetse asja valmistamiseks kulunud aja ja siis palunud selle korrutada nende enda tunnipalgaga ja lisada sinna juurde veel materjali. Pärast arvutamist on aru saadud, et see nende jaoks kõrge hind ei ole tegelikult ka siis selle asja tegelik hind. Pärast on alati punastatud ja öeldud mokaotsast a la "nojahhh..."
    Kuidagi nagu tuuleveskitege võitlemine tundub see olevat.

    VastaKustuta
  3. Jah, oleme sel töötasu teemal nii palju arutanud ja mõelnud.Ma ise armasan mõtet, mille ütles mulle üks eesti ettevõtja,väga lugupidamsit vääriv Marju Unt -tema ei kauple kunagi MEISTRIGA tema töö hinna üle, küll juhtub aegajalt, et kaubeldakse maskmistähataja üle. Ehk siis sa maksad inimesele tema töö eest õiglast ja väärilist hinda, ainult eesti inimese maksejõukuse tingimusi arvestades võib selle ju jagada osamakseteks. Sest kes meist ei tahaks tunnutuse osaliseks saada ja julgelt võib väita, et enamus meist vääriks seda tunnustust ikka rohkem kui seda jagatakse(väljendagu see siis või rahaniumbris. Nii et Kristi-minuga võid endiselt arvestada.Ühed kindad sinu näituselt lõhevad minu tasku,loomulikult ausal teel: )

    VastaKustuta
  4. Minu iraanlannast tuttav Dhorna räägib, et neil on sealkandis selline uskumus, et kui klaasist asi katki läheb, siis läks õnnetus inimesest mööda ja tabas asja. Nii on ta õnnelik kui mingi asi katki läheb. See lugu tuli mulle meelde, kui sa kirjutasid, et helme ristikiri kaitseb kandjat. Äkki ma ei tohiks nii kurb olla sellepärast, et need kindad ära kadusid - võibolla läks õnnetus minust niimoodi mööda või kaitseb ristikiri kedagi teist edasi...

    VastaKustuta
  5. Tänan kommenteerijaid toetavate sõnade eest, ja see õnnetuse möödaminek, hm, tundub väga usutav:)

    VastaKustuta