9 aastat on möödas. Nine years since I last wrote here

Aeg-ajalt mulle meenub see kindablogi... Vaatan, et 2018.a tegin viimase postituse ja kolisin "kudumispäeviku" laadse tegevuse Facebooki lehele Kristi Jõeste Ulas. Ajad muutusid - oli paratamatu,  et lihtsam ja kiirem moodus oli tegevusi kajastada somes, mitte enam "vanamoelises" blogis. Samuti olen paremaid palu postitanud enda isiklikule Instagrami kontole @kristijoeste. 

Ühekordse värskendusena, võib-olla teen neid ülejäänud elu jooksul vahel veelgi, reklaamin, et "Eesti silmuskudumine 4. Sõrmkindad" on kaasautori ja toimetaja Anu Pingiga meil praegu aktiivselt töölaual ja väga suure tõenäosusega see käesoleval aastal ka ilmub! Pean tunnistama, et otsus paluda Anu selle raamatuseeria teekonda lõpetama oli parim üldse, sest üksi ma poleks seda iial suutnud valmis saada! Jagasime teemad/tehnikad omavahel nii, et tema kirjutab tehnoloogia osa (suures osas) ning eraldi vikeldamisest, pitskoest ja ühevärvilistest sõrmikutest ning minu hoole all on roositud, tikitud, narmalised ja kirjatud sõrmkindad. Praeguse seisuga olen mustandid kirjastusele üle andnud ning Anu vormistab neid sellisteks lehekülgedeks, nagu need raamatus välja hakkavad nägema. Muidugimõista tähendab see aktiivset, pea igapäevast dialoogi ja temapoolseid päringuid ja märkusi, kui olen millegagi puusse pannud või end segaselt väljendanud. Aga üldjoontes võin nüüd tõesti anda selle lubaduse välja, et VARSTI-VARSTI! 

F. Sven Tupits

Suurematest tegudest veel nii palju, et 2024.a peakureerisin TÜVKA vilistlasmeistrite ja õppejõudude ühisnäitust "Ajajõgi" (kujundus ja kontseptsioon Mae Kivilo, vormistus Marko Aatonen). Minult olid väljas kaks paari kindaid: Mulgi ülipeened koopialabakud ERM 1810 ning nendest inspireeritud ristpistes sõrmkindad "Kuueteistsarvilised". Näitusega tähistasime osakonna 30. juubelit. Usun, et see rändnäitus oli üks väärikamaid senises praktikas, olles ühtlasi kõige kallim, mida oleme eelarveliselt ponnistanud. Üleval oli see Viljandis Rüki galeriis, Tallinnas Disaini- ja Arhitektuurigaleriis ning Vana-Võromaa kultuurikojas. Loe lähemalt siit. 

F. Nicolas Bouvy

Lõpetuseks. Olen viimastel aastatel leidnud ennast teostamas rockmuusikuna ansambli Fuzzolini koosseisus klahvpillimängijana. See teekond jätkub. Jätkub ka kindamaailm - mitte küll nii suures mahus nagu varem, aga peale raamatu ilmumist leian ehk uut hingamist, et ka selles liinis  katsetada värskemat lähenemist. Järgmisel aastal täitub mul 50 eluaastat ja senisest rohkem pean jälgima, kuhu enda energiat suunata ning samuti pean ka oma käsi õrnemini kohtlema - nii sageli need mul kududa enam ei võimalda. Teen küll jõutreeninguid, mis aitavad ka käelihaseid tugevdada, aga eks näis. Vaadates tagasi enda missioonitööle traditsioonilise kindakudumise populariseerijana - aitäh kõigile kaasteelistele, eelkõige Anu Pingile, kes on seda isegi tulihingelisemalt teinud kui mina, siis saab rõõmsalt tõdeda, et see suur töö on magusaid vilju kandnud! Eestis ja kogu maailmas on nüüd väga palju inimesi, kes koovad eesti kindaid jm! See tähendabki seda, et uurimistöö võin ma üsna pea kõrvale panna, samuti ei pea ma enam nii palju ise koopiaid kuduma, vaid võin jätkata sealt, kus ma kunagi üle 20 aasta tagasi alustasin: eesti kinnaste traditsiooniuuendajana, kududes uusi kindaid pigem kunstniku positsioonilt, kavandades kindaid, millel ei ole otseseid eeskujusid, vaid mis kujunevad selle suure kogemuspagasi pinnalt, mille olen omandanud. Mulle tundub, et kõige enam meeldiks mulle tikitud kinnastega tegeleda, kuivõrd selles nišis tegutsejaid hetkel vist polegi.  

Every now and then I remember this glove blog... I see that in 2018 I made my last post and moved the "knitting diary"-like activity to the Facebook page Kristi Jõeste Ula. Times changed - it was inevitable that an easier and faster way was to reflect on activities on social media, no longer in an "old-fashioned" blog. I have also posted better wishes on my personal Instagram account @kristijoeste.

Photo: My 1-year-old friend Pepu is not the only one who/what has prevented the completion of the book! :D

As a one-time update, maybe I will do them again later during the rest of my life, I would like to announce that "Estonian Knitting 4. Gloves" is currently actively on my desk with co-author and editor Anu Pink and it will very likely be published this year (in English later)! I have to admit that the decision to ask Anu to complete the journey of this book series was the best one ever, because I would never have been able to finish it alone! We divided the topics/techniques between us so that she writes the technology part (mostly) and separately about the travelling stitches, lace patterns and single-color gloves, and I am in charge of the inlay-patterned, embroidered, fringed and gloves in stranded colourwork. As of now, I have handed over the drafts to the publisher and Anu is formatting them into the pages which they will look like in the book. Of course, this means active, almost daily dialogue and her inquiries and comments if I have messed up something or expressed myself not too clearly. But in general, I can now really promise that SOON, SOON! 

One of the many great works was in 2024, when I was the chief curator of the joint exhibition "The River of Time" of UTVCA alumni masters and lecturers (design and concept by Mae Kivilo, formatting by Marko Aatonen). I had two pairs of gloves on display: Mulgi's super-fine replica mittens ERM 1810 and the cross-stitched mittens "Kuueteistarvilised" inspired by them. We celebrated the department's 30th anniversary with the exhibition. I believe that this traveling exhibition was one of the most dignified in our practice so far, and was also the most expensive we have ever spent on in terms of budget. It was on display at the Rüki Gallery in Viljandi, the Design and Architecture Gallery in Tallinn, and the Vana-Võromaa Cultural Center. 

Finally. In recent years, I have found myself performing as a rock musician as a keyboard player in the Fuzzolini band. This journey continues. The world of gloves also continues - not on as large a scale as before, but after the book is published, I may find new inspiration to experiment with a fresher approach in this area as well. Next year I will be 50 years old and I have to be more careful about where I direct my energy and I also have to treat my hands more gently - they don't allow me to knit so often anymore. I do strength training, which also helps strengthen my hand muscles, but it seems that way. Looking back on my mission work as a popularizer of traditional glove knitting - thanks to all my fellow travelers, especially Anu Pink, who has done it even more passionately than I have, I can happily say that this great work has borne sweet fruit! There are now a lot of people in Estonia and around the world who knit Estonian gloves and more! This means that I can soon put my research aside, and I won't have to knit so many copies myself, but I can continue where I started over 20 years ago: as a renewer of the Estonian glove tradition, knitting new gloves more from the position of an artist, designing gloves that don't have direct models, but that are shaped by the vast amount of experience I have acquired. I think I would like to work with embroidered gloves the most, since there are currently no active players in this niche.