Teadlikust rõivatarbimisest/About conscious consumption

Märkasin, et viimasel ajal olen hakanud enda Instagrami konto storydes panema liiga palju rõhku teadliku tarbimise teemale. Tunnen, et mul on selles vallas teadmisi, mida soovin jagada, aga mul hakkas tekkima tunnetus, et see teema ei peaks nii palju tähelepanu saama, sest igaüks võiks tarbimist pigem vähendada, olgu see nii eetiline kui tahes. Seega selleks et Insta balanssi erinevate teemade vahel erinevate jälgijate jaoks paigas hoida – seal on üheaegselt orbiidil muusika, kudumine, elu kassiga, riideesemete parandamine jm igapäevaelu, mida saab lühikeste pildilugudega dokumenteerida, siis teen ühe pikema postituse siia ja kirjutan korraks nii põhjalikult lahti, et iseendal tekkiks ammendatus. No päris romaan sellest ei tule, ja teadmisi on kaugelt rohkem kui kannatust seda kirja panna. Aga no korraks. Et see, mille kohta olen väga pikka aega teinud tähelepanekuid, lugenud, vaadelnud, praktiseerinud, saaks mingi ajutise väljundi. Ja loodetavasti innustaks ka siinseid lugejaid vähemalt mõtlema. 

Niisiis. Kuna mul on järjest ja korraga väga palju vanu asju oma elukaare lõpule hakanud jõudnud, siis loomulik on mõelda, kas ja kui palju neid asendada. Endise moekunstniku, nüüdse teadliku moetarbimise propageerija Piret Ilvese näpunäite kohaselt olen sisse viinud riiete ostupäeviku, kus panen lühidalt kirja olulisemad aspektid, maksumuse ja kas selle tingis vana eseme surm. Kuigi ma aasta algul tegin endale lubaduse, et sel aastal ühtegi riideeset ei osta, siis olen kahjuks seda lubadust murdnud. Aga vähemalt püüdlen selle poole, et bilanss kapis oleks tasakaalus, s.o asju ei tuleks mitte juurde, vaid püsiks samal tasemel või isegi vähenemise kursil. Mõtisklen üldse päris palju selle üle, kas liiga vähe kasutust leidvaid asju alles hoida või siiski need ära müüa/kinkida. (Olen tähele pannud, et üldiselt eesti disaini järelturg toimib päris hästi, ükski asi kätte ei jää, kui odavalt müüa.) Hästi aitab emotsioonioste vältida ka see, kui ei osta kohe, vaid võtad mitu päeva aega mõtisklemiseks, kas ikka tõesti on vaja ja mismoodi seda siis päriselt kasutada. Võib selguda, et plaanitav ese leiaks kasutust vähe. Järelikult polegi ehk vaja! Näiteks kutsus üks kimonomüüja mind enda stuudiosse privaatsele müügile koos tassikese tee ja vestlusega. Kuigi mul otsest ostusoovi polnud (mul on tervelt neli haorit kapis olemas), siis viisakusest võtsin kutse siiski vastu ja tegin külastuse teoks. Olen ta tegemisi aastaid jälginud, nüüd alles leidsin introverdina endas piisavat julgust, et minna ja nautida. Millegipärast eeldasin, et kuna see inimene hakkab oma stuudiot sulgema, siis ehk teeb ta sooduspakkumised, seda siiski ei olnud. Kõik tema kimonod/haorid oli uueväärsed ja seega ka õiglaste hindadega ehk et üpris kallid. Muidugi, ega üks siidkimono saagi odav olla, arvestades kui mitu meetrit kangast sinna kulub ning käsitsiõmblemine võtab aega. Aga mis seal salata, nende järelturg on üsna populaarne/levinud ja teinekord võib üsna soodsalt imeilusaid esemeid leida. Võib-olla see teadmine aitaski mul stuudiost väljuda ostudeta. Silma jäi paar imekaunist eksemplari, mis oleks värvi poolest mulle väga hästi passinud, kuid nagu öeldud, võtsin endale mõtlemisaega, sest tungivat vajadust mul siiski polnud. Ja raha pole kunagi liiga palju. 

Kodus mulle hakkaski meenuma, miks ma ainsa pika kimono, mis mul kunagi on olnud, lõpuks ikkagi ära müüsin (eelmisel suvel, peale seda et oli mul mitu aastat seisnud ja vaid paaril korral kasutust leinud) ja järelikult ei olnud vaja uuesti sama reha otsa astuda. Siidmaterjal on midagi nii ilusat ja õrna, et sellega on mõttekas käia meie oludes pigem suvisel ajal. Muul ajal võib see saada poriseks või muudmoodi määrduda, suvekuiva ja soojaga õnnestuks seda ehk ära hoida. Olen jalakäija ja rattur, seega pean tegema väga praktilisi valikuid. Eriti kuna mu tööelu paikneb mitte kodulinnas Tallinnas, vaid Viljandis, siis see tingib päris mitmeid minu riietuse valikuid – peab olema rongi/bussiga mugav ja mitte liiga kortsuv, aga siiski stiilne. Kuna Eesti suvi on küllaltki lühike ja võib juhtuda, et pool sellest on väga palav, siis pikk kimono võib osutuda liiga palavaks, eelistatud on lühemad pealisrõivad (sel põhjusel mul ongi neli siidhaorit, mis leiavadki mul aastaringselt üsna tihedat kasutust, kuna ülalpool põlve lõppev pikkus on minu elustiiliga paremini ühilduv). Põhjuseid on veel: mida heledam vooder kimonol on, seda tõenäolisem on vajadus seda üsna varsti keemilisse puhastusse viia ja selle eest ka maksta. Olen paari haoriga vitsad kätte saanud, kui proovisin ise pesta, mis siis et siidipesuvahendiga, õrnalt käsitsi. Kuna ma ei olnud teadlik, et oleks võinud pealispoole voodriga tihedalt kokku traageldada, siis juhtuski see, et vooder nihkus paigast ja hakkas koledasti kiiva kiskuma. Mingid sisemised õmblusvarud läksid omakorda veel paigast ära, tekitades pakse kohti, mida oleks saanud siluda ja paralleelseks kohendada vaid õmbluste lahti võtmisega ja uuesti kinni õmblemisega! No kes see jaksab! Nii saigi ühest haorist imeilusad kangatükid tulevaste projektide tarvis ja teise, samuti lahtiharutatult, viisin Viljandisse tekstiilitudengite lauale (kui tasuta anda, siis absoluutselt kõik võetakse vastu). Ja viimaks – minu meelest eeldab kimono, et ka selle all kantav ese oleks pikkusega vastavuses, mõned püksid või pikk kleit/seelik. Lühikeste esemete ja paljaste jalgadega on mu arust kimono kandmine natuke liiga boheemlaslik/hipilik? Igatahes mina ei ole leidnud sellist alusrõivast, mis kimonoga imetabaselt kokku sobiks. Samuti tuleb lühikese inimesena (olen 162cm pikk) läbi mõelda, et riietus ei muudaks mind veelgi lühemaks, kui ma juba olen. Kontsakingad jne. Nii muutubki kimono kandmine minu jaoks liiga keerukaks. Nende asjaolude meenutamine aitaski mul säästa kenakese summa, mille investeerisin selle asemel enda lemmik ehtedisaineri Claudia Lepiku toetamisele – tellisin temalt ühe viimase eseme (ripats nimega Abstraktne orhidee) enda seeriasse. Pärast tuli välja, et sellel kunstnikul olidki parasjagu keerulised ajad ja toetus läks väga õigesse kohta. 

Teadliku tarbimise üks viimatisi näiteid veel on ühe vintage-käekoti kasutusse võtt. Selle eellugu oli umbes midagi sellist, et kui ma veel pereinimene olin, siis umbes 15 aastat tagasi sattusime suvel Kuressaarde ja seal oli üks imearmas antiigipood, kust leidsin 50ndate vakstukoti. Tundus, et seda oli väga vähe kasutatud, see oli puhas ja korras. Samuti ostsin siidkangaga kaetud prillitoosi, mida olen kõigi nende aastate jooksul kasutanud, viimasel ajal kohe eriti, kuna vajan teatriprille ka muudes kohtades. Niisiis see käekott. Algupärane stiil tähendas seda, et tal oli lühike sang – vanasti kanti selliseid kotte käe otsas. Tänapäeval oleme aga kõiksugu mugavustega harjunud ja endal terve ühe käe koti kandmise alla kinni panna tundub väga ebamugav. Seetõttu oligi kott mul kappi seisma jäänud. Liiga ilus, et ära müüa, liiga ebamugav, et kanda. Unustasin ta lausa ära. Kolimistega on meelde tulnud. Nii ka nüüd – kuna müüsin ühe väiksemat sorti kaasaegse moodsa Gerda Retteri nahkkoti järelturul maha (oli mitu põhjust, miks ikkagi polnud Päris See), siis hakkasin mõtlema, et üht universaalset musta kotikest oleks siiski tarvis. Natuke suurem on mul olemas, kui on vaja kaasas kanda rohkem kui vaid rahakott, võti ja telefon. Aga just selline pisem võiks veel olla lisaks 90ndatel ostetud nahast üleõlakotile, mille ema mulle kingituseks ostis ja mis tänaseks on üsna kulunud (vahel tuleb seda musta viksiga üle käia). Kannan teda argipäevadel vahel ikka, aga tunnen, et kuna inimesena olen ise nii palju muutunud, siis tõiesti mõistetavalt selle koti osas on mul natuke väsimus. Ma ei jäta teda ripakile, aga midagi võiks vahelduseks veel olla.

 

(Ma parem ei loetle, kui mitu kotti mul veel on - erinevaid värve. Ütleme nii et parasjagu, kindlasti mitte liialt palju ja ükski neist ei seisa kasutult nagu peategelane vakstukott, mille juurde oma pika heietuse järel tagasi tulen.) Ühesõnaga hakkasingi juba netis uurima, milliseid musti kotte müüakse. Muidugi jõudsin ka Stella Soomlaisi lehele. Tema vastutustundlik disain siinkohal eraldi tutvustamist ei vaja. Juba tundsin kiusatust. Silma jäi ka üks mu kõigi aegade lemmikmoelooja Vivienne Westwoodi keti otsas kotike, huuh. Aga. Siis märkasin, et Stella S. pakub tootevalikus ka eraldi kotirihmu eri laiustes ja pikkustes. Mulle koitis, et see on just see, mida tegelikult vajan, et oma vakstukotile elu sisse puhuda ja muuta see funktsionaalseks ehk üle õla, käed vabaks kandmiseks, nii nagu üks kaasaegne tegus naine ikka! Paar nädalat ooteaega ja täna saingi selle nahkrihma kätte. Eemaldasin ettevaatlikult vana rihma, panin tallele, et äkki võib seda materjali hilisemate paranduste jaoks vaja minna, ning panin uue rihma. Väga hästi sobib mu arvates! Olgugi, et see ei läigi ja on stiililt üsna erinev, siis mulle meeldib seda seletada sellega, et selles kotis kohtuvadki kaks eri ajastut ja imetore on seda pühitseda! 

Mida veel olen sel aastal ostnud? Märkan, et kõik ostud on tehtud eetilistel kaalutlustel. Mitte ühtegi kiirmoe eset! Seda põhimõtet olen harrastanud nii kaua, et isegi ei mäleta algust. Ikka kas kohalik disain, taaskasutus või ajalooga vintage. Naturaalsed materjalid. 

 • Ärni Blumi käsitsikootud siidmohäärist helesinine barett. Naha vastas mõnus ja pea otsas soe. Rääkimata kenast värvist ja heast naturaalsest materjalist. • Teiseringi tuhmroosa siidhaori, mis sobib mitme kleidi ja lühikeste pükstega. • Teiseringi fuksiaroosast siidsametist Anu Lensmendi kleit – mõtlesin, et esinemiskleidiks, aga kuna värv on imeilus, siis kavatsen seda tihemini kanda; sobib eelmainitud haoriga, ei kortsu ja on naha vastas väga mõnus. • Reet Ausi mustad upcycle kangast teksalühkarid, esinemiseks. • Reet Ausi paksust upcycle teksakangast kimonojakk, mis oli kallis ost, aga asendab mu 8 aastat vastu pidanud Ellen Richardi linast kodumantlit ja arvan, et see investeering on väärt järgmised 10 aastat. • Tume-metsarohelised linased uued Liviana Conti lühkarid, mis asendavad üht umbes sarnast tooni secondhand seelikut, mille materjaliks oli linasega segatud sünteetika, kuid mis on osutunud kahjuks väga topiliseks minevaks. Olen küll seda topieemaldajaga mitu korda üle käinud, aga see aitab vaid ajutiselt. Seega kannan selle seeliku koduriidena lõpuni (üks 15 aastat vana, ülikulunud vormist väljaläinud ja korra ülevärvitud Reet Ausi teksaseelik läks sellele ruumi tegemise eesmärgil nüüd viimaks minu poolt hingusele). • Helepunane sametpusa Humanast 1 € eest oli viimane riideese. Erksad värvid sobivad mulle ja mu teiste asjadega. • Ja minu ainus selle kevadine emotsiooniost: nahast helesinised ülimugavad kiiltallal kevadkingad. Sellega siinkohal lõpetan. Ärge saage sellest innustust osta uusi asju, mida te võib-olla ei vaja. Küll aga ehk eeskuju, mismoodi enda oste mõtestada ja põhjendada. Võite kommentaariumis jagada mõnd enda erilisemat ostulugu või lihtsalt vastu kajada! 

 ENGLISH I’ve noticed that lately I’ve been giving too much space to the topic of conscious consumption in my Instagram stories/posts. I do have knowledge I want to share, but I also started feeling that this subject shouldn’t dominate my feed — after all, everyone should probably consume less anyway, no matter how ethical the purchase. So, to keep a healthy balance between the different themes my followers enjoy — music, knitting, life with a cat, mending clothes, and other everyday snippets — I’m moving this longer reflection here. Writing it out helps me feel a sense of closure. It won’t turn into a novel, and I certainly know more than I have the patience to write down, but just enough to get it out of my system. And maybe it will inspire someone else to think, too. 

So. A lot of my older belongings have reached the end of their life cycle at the same time, which naturally makes me consider what, if anything, to replace. Following the advice of a former fashion designer and conscious‑fashion advocate Piret Ilves, I’ve started keeping a purchase diary where I note the key details, the cost, and whether the purchase was prompted by the “death” of an old item. I promised myself at the start of the year that I wouldn’t buy any clothing at all — a promise I’ve unfortunately broken. But I’m still trying to keep my wardrobe in balance: no net increase, ideally even a decrease. I also spend a lot of time thinking about whether to keep rarely used items or sell/give them away. The second‑hand market for Estonian design works surprisingly well — nothing stays unsold if you price it reasonably. Taking a few days to think before buying also helps avoid impulse purchases. Sometimes you realise the item would barely get used. In that case, maybe you don’t need it at all. For example, a kimono seller invited me to a private studio sale with tea and conversation. I had no intention of buying anything (I already own four haoris), but I went out of curiousity and politeness — and because I’ve followed her feed for years and finally found the courage, as an introvert, to visit. I assumed she might offer discounts since she was closing her studio, but she didn’t. All her kimonos and haoris were like new and priced accordingly — beautifully made, but expensive. And rightly so: silk kimonos require metres of fabric and hours of hand‑sewing. Still, the second‑hand market for them is active, and you can sometimes find stunning pieces for a good price. That knowledge probably helped me leave without buying anything. A few pieces caught my eye, but I gave myself time to think — I didn’t truly *need* them. And money is never too abundant. At home I remembered why I sold the only (long) kimono I ever owned: it sat unused for years. Silk is gorgeous but delicate, and in our climate it’s really only practical in summer. Otherwise it gets dirty easily. I walk and cycle everywhere, so my clothing choices must be practical. (My work is in Viljandi, not Tallinn, which also shapes my wardrobe — it must be comfortable on the train or bus, not wrinkle too easily, yet still look stylish.) Estonian summers are short, and sometimes half of them are too hot for long layers. Shorter outerwear works better for me — hence the four silk haoris I wear year‑round. There are other reasons: the lighter colour the lining is, the more likely it needs dry cleaning rather quickly. I’ve learned the hard way that washing silk haoris myself can distort the lining if you don’t baste it to the outer layer first. Some seams shifted so badly that the only fix would have been to unpick and resew everything. I didn’t have the energy. One haori became beautiful fabric for future projects; the other I donated to textile students in Viljandi — free materials always get taken. And finally, I feel that a kimono requires an underlayer of matching length — certain trousers or a long dress/skirt. With short items and bare legs it looks too bohemian for my taste. As someone who is 162 cm tall, I also have to avoid outfits that visually shorten me even more. Heels help, but overall, kimono‑wearing becomes too complicated. Remembering all this helped me save a considerable amount, which I instead used to support my favourite jewellery designer, Claudia Lepik — I ordered one last piece for my collection, a silver pendant called Abstract Orchid. Later I learned she was going through a difficult time, so the support went exactly where it was needed. 

 Another recent example of conscious consumption is bringing a vintage handbag back into use. About 15 years ago, when I still had a family, we visited Kuressaare and found a charming antique shop where I discovered a 1950s oilcloth handbag. It was barely used, clean, and intact. I also bought a silk‑covered glasses case, which I’ve used ever since — especially now that I need theatre glasses in many places. The handbag, however, had a short handle — the kind meant to be carried on the arm. Today we’re used to convenience, and dedicating an entire arm to a bag feels impractical. So it sat unused in my closet. Too beautiful to sell, too inconvenient to use. I even forgot about it. Moving again brought it back to mind. Recently I sold a small modern Gerda Retter leather bag (for several reasons it wasn’t *The One*), and I realised I still needed a small universal black bag. I have a larger one for days when I need to carry more, and I still use the leather crossbody bag my mother bought me in the 90s, though it’s quite worn now. I’m not abandoning it, but I wanted something else for variety. So I started browsing online. Naturally, I ended up on Stella Soomlais’ website — her responsible/sustainalbe design needs no introduction. I was tempted. (I also saw a Vivienne Westwood bag that made my heart skip a beat.) But then I noticed that Stella sells separate leather bag straps in different widths and lengths. That was the revelation: I didn’t need a new bag — I needed a strap! Something to turn my vintage handbag into a functional crossbody bag, freeing my hands like any modern, active woman. After a couple of weeks of waiting, the strap arrived today. I carefully removed the old handle and stored it for future repairs, then attached the new strap. It looks wonderful. Even though the styles differ, I love the idea that two eras meet in this one bag — and that feels worth celebrating. 

What else have I bought this year? I realise everything has been purchased for ethical reasons. Not a single fast‑fashion item. I’ve followed this principle for so long I don’t even remember when it started. It’s always local design, second‑hand, or vintage with history. – A light blue hand‑knitted silk‑mohair beret by Ärni Blum — soft, warm, and beautifully coloured. – A second‑hand dusty pink silk haori that pairs well with several dresses and shorts. – A second‑hand fuchsia silk‑velvet dress by Anu Lensment — intended for performances, but the colour is so lovely I’ll wear it more often; it matches the haori above. – Black short jeans by Reet Aus, for performing. – A thick upcycled denim kimono jacket by Reet Aus — expensive, but it replaces my eight‑year‑old Ellen Richard linen home robe, and I expect it to last another decade. – Dark forest‑green linen shorts by Liviana Conti, replacing a similar‑coloured second‑hand skirt that pills terribly. – A bright red cotton sweatshirt from Humana for €1 — bright colours suit me well. – And my only emotion-purchase this spring: light blue leather wedge‑heel shoes. 

I’ll end here. Don’t take this as encouragement to buy things you may not need. But perhaps as an example of how to reflect on and justify your purchases. Feel free to share your own memorable purchase stories or simply resonate with mine.