Katrini tikitud/Embroidered gloves for Katrin

Keegi sai jälle õnnelikuks. / Somebody has been made happy:)

Joonase kindad /Joonas' gloves

Tundmatu päritoluga valgetest pallikirja labakinnastest sai minu praktikandi sõrmede vahel tumesinise põhjaga ja erinevate hallidega kirjatud sõrmkindapaar. Et kuduja kudus pisut liiga kõvasti, oli tulemuseks suuruselt algklassilapsele kätte sobiv paar. Nüüd ongi nad head praktilised ja ei kulu lumesõdade käigus loodetavasti ära.
Kavand: Kristi Jõeste
Teostus: Linda Pool

The version of the once-knitted white gloves. Handknitted by my practioneer Linda Pool who knitted quite tightly so that the outcome was suitable for my 8-year son.

Jämaja tikitud Ebele/Jämaja gloves for Ebe

SM F 3761:2477

Lugu sai alguse ühest muis.ee-st leitud postkaardi koopiast, mille autoriks kuulus Viive Tolli. Postkaardil kujutatakse Jämaja khk rahvariietes naist. Sealt hakkas tööle ammune tellimus Jämaja tanumotiivitikandiga kinnaste suhtes. Ma nimelt ei teadnud, mis värvi peaks need kindad olema ja mida teha randmetega. Seda postkaarti nähes turgatas, et peaks kuduma need keerdsilmustega soonikus, mis jätab kurrutatud seeliku mulje. Ja põhitooniks võiks olla Jämaja jaki lambahall. Mõeldud-tehtud:)
Tikkides vandusin endale, et ei hakka enam kunagi silmuskoelisele pinnale nii töömahukat asja tikkima - pikad madalpisted, mis pärast varspistega kinnitatud -, aga kui keegi on valmis selle eest "surema", st väga hästi maksma, eks ma siis teen ka:)

These gloves were ordered from me in the beginning of the summer. The client asked me to embroider a motif from Jämaja headgear. I took a long thinking period because at first I didn't know how to design the wrist parts. Then suddenly I saw a photo of the post card, drawn by Viive Tolli and realized what I had to do. I knitted the ribbed cuffs that imitated the pleats of the folk skirt of Jämaja. The main colour grey was chosen according to the jacket.
During the work I was very sure that because of the high complexity I would never want to embroider such motifs again but who knows.. :)

Romantika /Romance

Need randmekatted valmisid värskelt abiellunud paari soovil. Ühendatud said meespoole Halliste ja naispoole Karja kihelkonna päritolud. Tavaliselt ma suhtun eri piirkondade kombineerimisse ühel esemel umbusklikult ja ettevaatlikult, kuid selline romantiline põhjendus sobib asjaolu heaks kiitma küll.
Seega said randmekatted Hallistest pärit iidse kindakirja ja Karjas moes olnud servakaunistused.

This pair of wrist cuffs was created by the wish of the freshly married couple. The cross pattern signifies the origin of the husband and the edge adornments wife's. I usually don't approve such kind of mixtures of different patterns on the one and the same piece of textile but this time I happily made an exception. How very romantic!

Pireti valged /Embroidered gloves for Piret

Sellel sügisel olen palju tikkinud. Ütlen ausalt, et see töö pole mulle võrreldes puhta kudumisega teab mis kontimööda, aga teen ikka, kui soovitakse. Sedakorda oli sooviks Mulgi-Kihnu arhailine motiivistik, mida pronkshelmestega täiendasin.

This autumn I have been embroidering a lot. I am not particularly keen on this but what else can you do? :) This time I was asked to use medieval Mulgi-Kihnu motifs to which I added some bronze beads.

Fotod: Eva-Maria Komissarov

Paistu must-valged Jaapanisse/Paistu gloves to Japan

Kudus Tiina Zujenkov

Suve algul oli mul üks ebatavaline kohtumine kahe jaapani prouaga - Yukiko ja Kimikoga, kes soovisid kindaõpituba. Neist üks on Jaapanis kuulus käsitööraamatute koostaja (heegeldamises), teine tema sõbranna, kes oskab inglise keelt üsna hästi ja võttis kogu nende mitmenädalase Eesti-reisi korraldada.
Meie viljakas kohtumine leidis aset ühel juunikuu päeval, mis juhtus olema suve kõige kuumem. Leemendasime higist ja katsusime pead jahedad hoida. Õpetasin auväärses eas, kuid 20 aastat nooremad paistvatele prouadele Paistu kinnaste üht randmeversiooni. Terve päev möödus märkamatult ja lõppes korraliku tänukingituste hunnikuga, mille foto ripub minu FB kontol.
Nagu kõigest oleks veel vähe olnud, tellis kumbki proua minult Paistu kindad. Üks soovis traditsioonilisi valgepõhjalisi, teine aga musti. Oleksin nii väga tahtnud need ise kududa, kuid tellimustetulva all hinge vaakudes otsustasin ikkagi oma kudujatelt abi paluda. Tegemist oli kudumiskeerukuse mõttes kergemate killast isenditega, mille kohta täpseid juhendeid koostada polnud mingi kunsttükk. Nii aitasidki Tiina ja Anneli mu ideedel materialiseeruda, suured tänud neile! Fotodega aga aitas tütar.
Nagu näete, kummalgi paaril on omad pisiasjad, mis teevad need unikaalseks (ma olen ju Paistu kindaid ennegi kujundanud). Valgetel lisasin siia sinna "ülearuseid" täpiridu, mis muudavad kinnaste üldpildi optiliselt huvitavamaks; mustadel kasutasin mustal põhjal erinevate toonidega halle kirjamotiive ja väiksemat sõrmekirja. Ka randmed on kummalgi paaril täitsa uued - tehniliselt küll muuseumioriginaalide sarnased, kuid värvidelt täitsa teised. 
Hetkel on kindapaarid teel Jaapanisse. Loodan, et need on uutele omanikele täpselt parajad.

Kudus Anneli Lilienthal

In the beginning of the summer I met Yukiko and Kimiko, two lovely ladies from Japan who asked me to arrange knitting workshop for them. It was the hottest day of June but we survived very well. The day passed really quickly and ended with the mountain of gifts.
In addition they both ordered a pair of gloves from me which I designed myself but asked to knit by my two skilful knitters Anneli and Tiina.
As you may notice there are several sorts of details that make these pairs unique (although I have designed Paistu gloves many times before). I added some extra rows of red spots to the white pair and used different greys in the black pair. I am very pleased with the outcome and hope they will fit Yukiko and Kimiko perfectly. Right now the gloves are on their way to Japan.

Kuldne sügis/Golden fall

Foto: Eva-Maria Komissarov

Need tikitud toredused on inspireeritud ühtedest ammustest rohelistest kinnastest "Kirjatud teekonna" raamatust. Tellija soov oli saada kindad kollase mantli juurde. Must, roosa, mürkroheline, meekollane jt toonid peaksid minu meelest väga hästi sinna juurde sobima. 

Kindatoorikud aitas kududa Lembe, tikand valmis mu enda sõrmede vahel.

These emroidered beauties were inspired by the well-known green pair from my book "Ornamented Journey". The new pair is designed in colours that shoud match with yellow coat. 
The gloves were knitted by Lembe, embroidered by me.

Härmaroosid/Roses of Frost

Mütsi teostus/The hat by: Kadi Salumets

Esitlen talveootuse toonides komplekti Tarvastu roositud sõrmkinnaste ERM 749 ainetel (originaalkindad on oranžipõhjalised, sellest ka minu valik oranži mitte päris välja jätta). Kõik kokku on nii õrnalt hall ja graatsiline, et sobib või tõelisele lumekuningannale.
Hahhaa, ja pöörake tähelepanu ka pealkirjale: härmaroosid - seos Kihnu Roosiga Härma talust pole tegelikult üldse ettekavatsetud, vaid puhas juhus!

This set of gloves and hat was inspired by the gloves from Tarvastu (ENM 749 - original gloves are orange.). Alltogether they are so beautifully grey and graceful, very suitable for a real snow queen.

Kaisa Muhud/Muhu gloves for Kaisa

Taustal üle 100 a vanuse Muhu põlle jäänus.

Seekordsed Muhu kindad teevad mind uhkeks põhjusel, et nüüd on kõik nii nagu peab: naistekinnaste horisontaalkirjade juurde käib üks selliseid randmetüüpe. No neid on seal teisigi, aga ma valisin praegu selle.
Kindad on tehtud kunstnikule, kes oma leekivpunase pea ja ka muidu suure värvilembuse juures need kindlasti ülihästi välja kannab. Head kandmist talle!

My sequent Muhu gloves. This time I made all correctly: those type of patterns went with the kind of wrist cuffs. The gloves were made for Kaisa, an artist whose red hair and passion for colours matches perfectly!

Tarvastu roos/The Rose of Tarvastu

Teostus: Ulase praktikant Gundega Agar

Siin on teile vaatamiseks roositud kindad, mida ajalooliselt kanti nii Viljandis kui naaberkihelkonnas Tarvastus.

Roosimine on tänapäeval üsna vähe levinud, kuna ta pole just kõige mugavam kudumise moodus. Ka ei oska tellijad selles tehnikas kindaid väga tahta, sest need ei ole talviseks kandmiseks kuigi soojad (ühevärviline kude ju). Kirjatud kindad on soojemad.

Käesoleva paari disaini puhul on tegu kahe muuseumikinda kombinatsiooniga: ühelt sai võetud kiri ja enam-vähem samad värvid, teiselt huvitav kahevärvilises soonikkoes ranne (too kinnaski oli tegelikult samasuguse tumepunase põhjaga ja  roosidega kaunistatud). Me teame, et Tarvastus, Helmes (ja vähesel määral ka Viljandi khk-s) olid põhiliselt oranžid ja helepunased roositud kindad, kuid leidub ka tumepunaseid/lillasid ja kollaseid paare, mis oma värvierksuselt ei jää Muhu kinnastele sugugi alla. Nädala algul oli mul võimalus näha minu kindapaari eeskujuks olnud originaalsõrmikuid ja selgus, et mõned värvid paistsid mulle Muisi fotolt tookord teisiti. Aga sellest pole midagi, olen tulemusega ikkagi rahul ja eks alati tulebki lähtuda sellest, mis lõngad sul endal parasjagu olemas on, peaasi et see sinu loodav uus kooslus omavahel sobiks. Õnneks mul juba erinevatest toonidest puudust ei ole!

ERM A 94:28 Tarvastu

 These are rosed gloves, originally used here in Mulgimaa. I combined my gloves on the basis of two pairs of museum gloves: from one I took the roses and from another the wrist part.

Muhu meeste pulmasõrmikud/Muhu men's wedding gloves

Tänapäeva peigmehed sõidavad jalgrattaga.

Vahelduseks midagi kärtsu. Olin ükskord ammu värvinud rodamiinpulbriga roosat lõnga. Kuna algne valge lõng oli küllaltki kollakas, siis saadud toon jäi natuke tumedam kui tavaliselt, seepärast ei saa tulemust muhupäraselt kiperoosaks nimetada. Et ma lisasin värvileemele ka kollast, siis saingi sooja tumeroosa. Samas on sel rodamiinile omane särts ikkagi sees. Koos lambamustaga moodustab kiri kaunilt kontrastse terviku (lambamusta asemel võidi taolistel roosadel kinnastel ka kirsipunast kasutada).

Suurim väljakutse oli silmuste originaalarvu 160 kohandamine 108-le. Muhule iseloomuliku mustriloogika nuputamine võttis päris mitu minutit ruudupaberil sodimist, aga hakkama ma sain! Ma usun, et esmapilgul ei saa kogenematu silm arugi, et need kindad polegi udupeened Muhu originaalid.

Vahest on lugejale huvitav teada, et sedasorti keerukordadega randmete ja nö ruuduliste kirjadega kindad - peale roosade võisid need olla oranžid, sinised jm - olid mõeldud meestele pulmadeks - naised kasutasid horisontaalsete kirjatriipudega sõrmikuid. Tegin selle avastuse üsna hiljaaegu, olles eelnevalt mitmeid mutantkindaid kudunud, s.o naiste sõrmikuid meeste randmetega. Aga pole hullu, ka meistritel on palju õppida - ma pole iial arvanud, et ma kindakudumisest kõike tean, vastupidi, avastamisrõõmu jagub ilmselt veel aastateks.

Tänapäeval leidub neid mehi vähe, kes nii värvikate kinnastega end kodust väljapool julgeksid näidata, aga lasin Ulase kudujal Annelil ikkagi need ära kududa. Said alles pilgupüüdjad!

These are Muhu traditional gloves that men used to wear for wedding occasions. Beside bright pink there could have been used orange, blue and some other colours as well.
The biggest challenge for me with these gloves was to adapt original number of stitches to nowadays two-ply yarn. 160 became 108. Gloves were knitted by Anneli Lilienthal.

Heleni setod/Seto gloves for Helen

Originaal ERM A 291:15

Esitlen oma esimesi seto kindaid, mille eeskujuna kasutasin ainsaid ERMis säilinud narmastega pulmasõrmikuid, kogutud umbes 1890. Teised seto sõrmikud ERMi kogus on kõik ilma narmasteta - palju neid seal pole, aga kõik siiski üsna ühes stiilis: valgel põhjal punaste-lillade vöökirjadega kaunistatud ning lõng jämedamapoolne. Nii et täna järgi kududes ei tekki tavapärast lõngaprobleemi: meie 8/2 vastab kenasti algupärasele. Küll ei soovitaks kasutada lumivalget tooni, vaid otsida elevandiluisem valge.

Päris algul, kui olin oma MUISi põhiste kindauuringutega alles startinud, tundusid need kindad väga saaremaiste narmakinnaste moodi ja mõtisklesin lausa, et huvitav, kas siin on mingi eksitus, et järsku kolis keegi koos kinnastega Saaremaalt Setomaale, aga kui süvenesin, siis värvikäsitlus oli muidugi väga setopärane. Külmades toonides punane ja sinine. Narmadki teisiti külge õmmeldud kui saaremaistel kinnastel.
Kudumise ajal tekkis hulga lisaküsimusi, mida ei olnud taibanud originaali kohapeal läbi vaadates kirja panna. Näiteks kumbapidi olid originaalil kootud keerukorrad? Või kas rohelise-kollase ripsirida on 1:1 või 2:2 kirjatud? Kui keerukorrad paistavad fotol päris hästi, siis teist küsimust ei olnud võimalik foto pealt lahendada, sest ka päriselt on see koht kindal väga-väga kehvasti säilinud - selle koha peal haigutab suur auk ja vaid ühes kohas paistab ta enam-vähem kätte. No mis muud, tuli kinnas uuesti välja tellida ja üle vaadata. Selguski, et olin mõnda asja valesti vaadanud. Kaasaarvatud loomisvõte.

Heakene küll, kuna eesmärk ei olnudki teha koopiakindaid, vaid linnakeskkonnas kandmiseks mõelduid, siis pole põhjust tuhka pähe raputada. Edaspidi plaanin selle paari läbi kududa nii algupäraselt kui võimalik ja lisada ka narmad.

Ühe moodsa kompromissi lisasin veel: kuna tellija soov oli saada ka sõrmedelt soe kindapaar, mida originaali ühelõngaline kude ei võimalda, siis disaini säilitamise huvides ei hakanud ma sõrmi kahevärviliselt kirjama, vaid kasutasin üle ühe rea teist valget lõnga. Skandinaavias on taoliste puhkude jaoks olemas spetsiaalne kude twined knitting technique, kuid seda ma siiski proovima ei hakanud. Võib-olla mõni teine kord.
Igatahes pani mind see lahendus ning üleküsimine ka ühelt seto sõbralt veenduma, et kui ajalooliselt pole mingi kindla piirkonna kinnastel sõrmi kirjatud, siis äkki ei peaks seda ka tänapäeval tegema. Kindlasti mitte Setos, kus traditsioon alles jätkub ja pole tarvis sisse tuua uus hoovus, mis võib kogemata massidesse sulanduda. Hakkavadki äkki kõik nii tegema ja unustatakse algupärane hoopis ära. (Noh, eks vanasti just nii see asi käis, aga kuna mina pole seto, siis pole mul õigust olla ise see algataja.)
Sama võiks käia ka Muhu kinnaste kohta. Olen mitme paari sõrmi kirjanud (õnneks küll väga väikese värvivahega lõngadega), kuid nüüd arvan, et äkki ei tasuks ka nö surnud traditsiooni sel viisil mõjutada. Nii et kui on tarvis soojade sõrmedega Muhu kindaid kududa, siis teen seda tõenäoliselt ikka kahe üht värvi lõngaga. Kui aga ei lähtu konkreetsest ajalooliselt algupärast, siis on otse loomulikult vabadus disainida täpselt nii nagu süda kutsub.

This entry describes how complicated it is to knit copy-gloves. As you can see, I did not make fringes to my gloves because the purpose for these gloves was to wear them in the city not with folk costume. But there were more questions to solve. I had to visit museum twice to get the answers. The next pair I'm going to knit as authentically as I can. I'll put the fringes on and won't use two white yarns in the fingers as I did this time in order to make them warmer. If the original finger design style is unicoloured it would be better to stick to that. Especially when the folk traditions are kept quite alive as in Seto region in Estonia.

Ilmari emale /For Ilmar's mother

Elu läheb edasi, nii ka minul. Sisustan lugejate aega vahelduseks millegi poeetilisega. Nii nagu siin blogis enamasti kombeks.
Suve jooksul pole mu käed seisnud, vaid olen tüüned suvepäevad koduses Viljandis, kõik kontserdid ja autosõidud mööda kaunist kodumaad sisustanud ikka tellimustööde täitmisega.
See paar siin on tellitud ühele väga auväärses eas prouale Ameerikas, meenutamaks talle noorpõlve Eestis, vähemalt nii sain mina aru. Inspiratsiooniallikas on näha alumisel fotol - kindapaar Tartumaalt; täpsem koht pole teada. Et soonikranne ei tundunud mulle naisekindal kuigi huvitav kududa, asendasin selle valelapilise koega. Värvikombinatsioon oli mu silmale aga nii omapärane, et

ERM A 446:2 Tartumaa, korjatud 1902.

selle jätsin. Sõrmekirjad tegin põhikirjaga kokkusobivalt väiksemad. Lõpuks mõtlesin, et sai nii kihvt miniatuurne kiri, et väärib teinekord iseseisvat kasutust.

My summer has been filled with lots of knitting. This pair, as you can see, is quite similar to the original from South-Estonia, I only made few changes and created a special finger pattern.

Epiloog

Minu kurikuulsast postitusest on nüüd möödas viis päeva. Olen selle aja vältel saanud päris põhjalikku vastukaja nii rõõmsate kui pahaste erakirjade vormis, inimestega vestelnud ja jälginud igasugu erinevaid foorumeid, kus on asja kohta arvamust avaldatud vististi ilma kartuseta, et pr Füürer, Guru jne (need on minu uued liignimed) võiks ka kohal olla ja lugeda. Tunnistan, et see oli mu jaoks solvav.

Tahaksin asja natuke kokku võtta ja siluda.

Palun väga vabandust, kui kellegi arvates domineerib minu tekstis lahmiv rünnak Helena isiku vastu. Kinnitan, et Helena kindavihik ehk siis tema tegevuse vili (mitte tema isik), milles on palju helgeid momente kõrvuti mitte nii helgetega, oli viimaste aastate rahvusliku käsitöökirjanduse nimistus lihtsalt üks järjekordne väljaanne, mis minus isiklikult tekitas tahet ükskord välja kanaliseerida minu tutvusringkonda jäävate inimeste seisukoht, et vajaksime tasakaalustuseks ka midagi muud, midagi professionaalsemat ja tehnilisemat kui kõik need Praakli, Tammise jt väljaanded. Midagi, mille järgi tõepoolest on võimalik kududa, teades, millist loomisvõtet valida, milliseid vardaid, kui mitu silmust jne-jne. Rahvuslikkus müüb ja paistab, et aja jooksul aina rohkem. Kätt ette ei pane, aga mõjutada siiski tohib, eks ole? Mitte mingil juhul ärgu võetagu mu teksti kui „tahet konkurente eemale peletada“, sest selleks mängime me mõningate teiste autoritega vähemalt praeguses ajahetkes lihtsalt liiga erinevates liigades erinevate eesmärkidega. Ma oleksin vastupidi ülimalt vaimustatud, kui ostjal oleks tänases Eestis suurem valik, kellelt tellida parimas vaimus Eesti kindaid, sest ma kohati olen tellimuste hunniku all kokku kukkumas. Seepärast tõstsin isegi oma toodete hinda.

See oli Helena kui potentsiaalselt väga andeka ja kaugele jõuda võiva kuduja suhtes ebaõiglane küll, et just tema oli minu kui tõelise kudumisfänni jaoks käesoleva arutelu käivitaja, aga ma väga loodan, et ta ei lase end liiga palju häirida. Vastupidi, oleme üksteisega eraviisiliselt tutvunud ja leiame, et saame edaspidi koos tegutsedes anda Eesti asja sisse kumbki oma parim. Olen väga heatahtlikult meelestatud ja ootan tema uusi teoseid.

Mis puutub „ortodokssesse“ arvamusse, et erinevaid ajastuid ja piirkondi üks endast lugupidav käsitöömeister või lihtsalt ainetel tegutsev kunstnik oma asjadesse ei sega, siis see pole sugugi minu ainuarvamus. See on tõenäoliselt juba nii vana probleem, et mind polnud veel sündinudki, kui rahvarõivaste valdkonnas käis äge diskussioon selle üle, kas rahvariideid tohib stiliseerida ja kas eri kihelkondade asju tohib kokku panna ja milline on täiuslik rahvarõivakomplekt jne. Vaidlused pole tänini lõppenud.

Kõik otsapidi rahvakunstiga kokkupuutuvad erialad Eesti koolides lähtuvad sellest reeglist, et õpetavad uusi tegijaid austama just seda põhimõtet, mis võib asjast eemal seisjatele tunduda kui mingi tobe ja iganenud dogma: sina ei pea mitte erinevate kihelkondade mustreid kokku segama. Oleme küllalt palju üliõpilasi sel teemal nutma ajanud, aga peale nelja aastat nad naeravad iseendi üle. Mulle meenub oma õpiajast mitmeid hetki, kus ka ise tagusin rusikatega rinnale ja ei saanud õppejõududest aru. Nüüd saan liigagi hästi.

Teine arvamus, mis võib-olla on tõesti minu pikaaegsel praktikal põhinev originaalarvamus, on see, et lisaks äratuntavate mustrite mittesegamisele soovitaksin rahvuslikke esemeid tehes võimalusel ja sõltuvalt eesmärgist lähtuda ka Eesti värvikaardist. Kasutades tumesinist, valget, punast, lambapruuni on võimalik saada esmaklassilisi rahvuslikke esemeid. Aniliinvärvide ajastul lisandus värvikaarti väga palju uusi toone, kuid dominandid jäid paika ja kõik uus sobitati nii oskuslikult vanaga, et aina vaata ja imesta. Kui see värvikaardi mõte pole teile siiski vajalik, siis maitsekast värvide kokkupanemise põhimõttest (tuntud ka kui värvusring) ikkagi ei pääse. Külmade-soojade värvide tasakaal jne-jne on kõik see, mida püüame oma õpingutes puudutada. Proportsioonid ja funktsionaalsus peale selle.

Läbi käis ka selline teema nagu kopeerimine/vanade esemete taasesitus vs autorilooming. Ma arvan, et nii minu kui Helena looming jääb täpselt sinna vahepeale. Kasutame rahvakunsti tsitaate ja põimime neid enda nägemusega. Kas see on puhtalt autorilooming või kohandamine, traditsioonide edasiarendamine, jäägu igaühe enda hinnata. Kui aga asja mitte analüüsida või mõtestada, siis jääb ükskõik kelle (maalikunstnike, heliloojate jne) looming poolikuks. Küsida iseenda käest, et mida ma olen valmis tegema ja mida mitte? Mis on see läbiv joon, mida austan-propageerin? Mis komponendid rahvakunstist mulle on olulised ja millised vähem? Miks ja kelle jaoks ma koon? Kas töövõtted on olulised või tähtis ainult kaunis mustrimäng? Siin pole õigeid ega valesid vastuseid, vaid eesmärk on tunda ja tunnetada iseennast. Kui neile küsimustele oled ära vastanud, saad ise paremat sotti, aga tõenäoliselt saavad ka teised. Või siis on võhivõõraste küsimustele, mida peate oma loomingus tähtsaks? lihtsam vastata. 

Tänan kõiki kaasa mõtlemast! Rõhutan, et minu eelmine postitus oli ainult minu isiklik arvamus ja kui teile see ei sobi, siis ärge pange üldse tähele ega võtke südamesse, vaid elage oma elu rõõmsalt edasi ja lähtuge isiklikest põhimõtetest. Võib-olla oli see katse panna professionaalid-fanaatikud ja hobitajad üksteisega senisest rohkem suhtlema, diskuteerima? Aga sel juhul palun jäägem ikka viisakaks, ärgem pritsigem argumenteerimata sappi, ma käin ja loen mujalgi kui ainult siin. Kui teile jääb midagi selgusetuks, olete teretulnud siinsamas üle küsima või mulle kirjutama. Olen vägagi avatud ja uudishimulik ka iseendi arusaamu avardama.  

Ja palun lugege eelmise postituse kommentaare, ka neist koorub ühtteist asjalikku.

Head taasiseseisvumispäeva!/Happy the Day of Restoration of Independence!

Sorry that the following article is not translated into English. It’s too long and I haven’t got skills nor time to do it myself. If somebody would like to do it voluntarily instead of me please let me know or send it directly to my email.

Sügishooaega alustan tavapärasest mõneti erinevalt. Igavese vastuvoolu ujujana ja Eesti pärandkultuuri pärast muretsejana kavatsen natuke meie rahvusliku kindakudumise hetkeseisundi üle mõtiskleda. Et ajakirjanduses käsitöö teemadel põhimõtteliselt dialoog puudub (seda auku püüab aeg-ajalt täita ajakiri „Käsitöö“) ja bloginduses kehtib vaikimisi kokkulepe, et tohib vaid kiita, siis otsustasin veidi paati kõigutada. Võib juhtuda, et kütan palava kire üles, kuid kindlasti on ka neid, kes lisavad omaltpoolt asjalikke mõtteid. Nii et olete lahkelt oodatud vastu kajama!

Kust võtsin julguse? Eesti kindaid olen kudunud nüüdseks 13 aastat ja kaugelt üle 200 paari, kes neid enam lugeda jaksab. Midagi ma kudumisest vist juba tean, aga palju on veel õppida, ja kõige, nt mütside, sukkade ja haapsalu sallide vastu pole ma seni erilist  huvi tundnud. Tööd kindakudujana on olnud nii palju, et muuks ei jää aega. Riigiteenistujana ja pereemana tuleb mul valikuid väga täpselt teha, kui ei taha end lõhki rebida.

Paljud inimesed on tulnud mu ellu, et midagi omaltpoolt õpetada. Kohtumine Anu Pingiga avas minu ees uue pärandtehnoloogilise, s.o kohalike algupäraste kudumisvõtete perspektiivi, mida olin visuaaliga võrreldes vähem teadvustanud. Minu lähenemine kudumisele on nüüd järjest traditsioonilisem: pean oluliseks lisaks mustritele ja värvidele hoida ka meie rahvuslikke kudumisvõtteid. Näiteks ei tarvita ma enam seda silmuste loomise võtet, mida „Kirjatud teekonnas“ tutvustasin. Olles silmad pärani lahti teinud ja vanu kindaid uue pilguga vaadelnud, näen, et silmuselist loodust polegi meie maal kasutatud! Keegi ei tea, kuidas see meile tuli, aga juhtuma pidi see küll alles 20. saj jooksul. Pisiasi, mis võib sõltuvalt vaatenurgast olla ka lõpmata tähtis! Ilmne näide, muide, ka selle kohta, kuidas inimene areneb, aga raamatud jäävad minevikuhetki ja -arusaamu jäädvustama. Vigu saab parandada alles järgmistes.

Usun sellegipoolest, et mul on tänu oma praktilisele kogemusele tekkinud õigus küsida mingisugusegi arutelu järele ja seeläbi hakata tänaseks kujunenud Eesti kudumismaastikku jõulisemalt mõjutama. Senisest enam püüan võtta pedagoogilist rolli, sest tundub, et rahvuslikke esemeid teha tahtjaid on meil väga palju, kuid head ja kasulikku informatsiooni neile liiga vähe. Nii polegi imestada, et kõike kiputakse taandama ainult välimusele. Et oleks ilus. Kirjastusedki lüpsavad seda rahvuslikkuse lehma praegu ilmselt suurte tuludega. Pean siin silmas eelkõige neid kirjastusi, kes tegelikult pole käsitööle spetsialiseerunud ja ei tea sisulisest poolest midagi. Seega annavad nad tiivad tihtipeale autoritele, kes pole oma loomingu avaldamiseks veel valmis. Siin haigutab jällegi üks suur tühjus: käsitööraamatute kohta Eestis arvustusi ei ilmu. Kas näitab see teatavat suhtumist käsitöösse, nagu oleks see vaid isetegijate pärusmaa ja miski, mis ei kuulu rahvuskultuuri püsimise seisukohalt tähtsasse? Käsitööraamatute sisuliste ja analüütiliste arvustuste puudumine tingib tegelikult selle, et igaüks võib avaldada ükskõik mida ja saada sellest korralikult kiita. Eesti inimene ju ei julge laita ja ega meie tarbjaskond ka kuigi haritud ole. Meie käsitööringkonnad on aga nii väikesed, et kardetakse tülliminekut. Mingis mõttes võib see ju nii olla, kuid mina tahaksin küll loota, et hakkame vaikselt täiskasvanuks saama ja asjade üle ausalt arutama.

Kui vaatan kindakudumise suurt pilti, siis kerkib üles mitu küsimust. Miks unustame eesti kinnastele (laias laastus kuni 1920-ndateni) omased pärandtehnilised kudumisvõtted? Materjalid? Värvid? Piirkondlikud ja ajastulised eripärad? Kas me tahame maailma kontekstis nii rikkalikku Eesti kindapärandit, mille suunas välismaalased kadedusega õhkavad ja hordidena õppimas käivad, hoida lugupidamisega ja huviga seda tundma õppida, rikkumatult edasi kanda, või taandub kõik ainult isekusele/teadmatusele valida oma kinnaste värvid-mustrid kokku ajaloolisi seaduspärasid eirates? Võetakse seadusliku kaitseta minevikuesemed ja „tuunitakse“ neid omatahtsi. Mõneti on see arusaadav, sest kes ei tahaks olla innovaatiline, aga sel juhul nimetatagu oma loomevilju teise nimega, mitte eesti asjaks. Teen seda ka ise ja tõenäoliselt nii mõnigi kord totaalselt ebaõnnestunult. Kahju, et pole kedagi kritiseerimas ja pean seega ekstra vaeva nägema, olemaks iseendale kriitikuks. Liigun seepärast üha enam loobumise ja lihtsuse suunas. Tahan juurte juurde tagasi jõuda, mis minu meelest tähendab seda, et kinnastes või tegelikult ükskõik millistes rahvapärastes käsitööesemetes, mis pretendeerivad Eesti esindamisele, tehtavad muudatused olgu minimaalsed ja hästi läbimõeldud-tunnetatud. Et üldpilt oleks kohalikku eripära arvestav. Et kui seto kinnas, siis seto kinnas. Kui kihnu, siis kihnu – elavate väikekultuuride asjusse tuleb iseäranis lugupidavalt suhtuda. Et kõik saaksid aru, mis asjaga on tegu ja et selle kultuuri esindajad ei peaks ahastusest käsi kokku lööma. Jantimine vöökirjadega ja muude kirjade tõlkimine kindakeelde ei tohiks minu arvates muutuda massiliseks. (Vöökirjad piimapakkidel ja surnukirstudel on muidugi veel hullem.) Seda võib teha, aga siis korraliku selgitusega, kust midagi on võetud ja mida see tegu kuduja jaoks isiklikult tähendas. Muidu loome mingi imeliku uuspärimusliku stiili, mis ei kõlba isegi suveniiripoodi.

Uskusin seni, et suudan kodukudujaid – neid, kes iseendale või perele koovad – nakatada eeskujuga pelgalt oma kinnaste visuaalse poolega. Olen ju alati valinud hoolega ainult nn eesti värve ja pole tundnud kiusatust laenata kirju naabritelt (tänapäevases mõistes siis lätlastelt, venelastelt, norralastelt jne). Püüan ajada eesti asja. Kahjuks ma ei mõelnud, et sellest jääb väheks, et paljud veel ei oska mu kindaid teadlikult vaadata-lugeda. Ei osata märgata seda, et ilu taga on palju reegleid ja töövõtteid, mida kuduja on pidanud aastateviisi õppima. Värvide otsimist ja juuste katkumist, kui asi ei kuku hästi välja ja tuleb otsast alata. Nüüd, kui olen omandanud kogemusi ja hakanud vanades asjades nägema uusi pisiasju, tunnen, et mulle on peale pandud vastutus. Ja kohustus jagada oma teadmisi. Teadmisi, mis võivad muuta suuremat pilti. Kui tahta olla emotsionaalne, siis võib seda muidugi võtta targutamise, ülbitsemise või koguni oma positsiooni kõigutamise kartusena. Küllap võib seda ka nii võtta. Aga kui vaadata asjade taha ja sisse ilma hinnangut andmata, siis loodan endale leidvat poolehoidjaid, tänulikke inimesi meie kõigi seast, kes soovivad kvaliteetset teavet garanteeritud allikast ja kes oskavad seda siis meie kõigi maailma parandamiseks kasutada. Järgnevaga kinnitangi, et püüan seda jagada oma parima äranägemise järgi ja praeguses teadmiste seisus. Ma ei kavatse õppimist katki jätta. Käin muuseumides ja otsin teadja-naisi. Mõned olen juba leidnud ka.

Millest taoline pessimism? Siin ja võib-olla edaspidigi kirjutan ma sellepärast, et palju on viimasel ajal mind rõõmustanud, kuid palju on ka sellist, mis paneb pead vangutama ja südant valutama meie kindapärandi uuskasutuse ebakõlade üle. 

Mis on rõõmustanud? Olles aastajagu koolitanud vanemaealisi naisi ühe projekti raames mitmes Eesti paigas, on rõõm tõdeda, et vanus ei loe. Kõige alus on tahe suhtuda õpitavasse alandlikult-austavalt, isegi kui peab enda senised teadmised-oskused ümber hindama. Nägime, kui kiiresti võtavad õppust need, kes alguses kinnitasid, et nad oskavad kududa küll ja mõni võis salajas isegi mõelda, et „mis asja, mina küll alla nr 2 varda pihku ei võta“. Nõukogude ajas karastunud naised!  Esimeses tunnis said nad aru, et sinnamaani ei olnud nad tõeliselt kududa osanud (hehh, nagu mina oskaksin! kaugel sellest). Nii, nagu meie esiemad. Aga juba paari kuuga tekkis neil elevus ja hasart, et õpitud on palju ja küll tahaks veel! Jagasime Anuga neile teadmisi eesti rahvapäraste kudumistehnikate ja värvikaardi asjus. Mõni jõudis koguni nii kaugele, et komponeeris iseseisvalt selliseid kauneid käte- ja jalgade ehteid, et lust vaadata. Mõnikord tabas mind rinnus isegi kerge kadedusetorge!

Rõõmustanud on ka see, kui palju on hakatud rahvuslikus stiilis kuduma ja pööratud selg Burdadele. Nimekirja tunnustust väärivatest blogidest leiate siinse kirjutise lõpust.

Tulen nüüd taas selle juurde, mis on kurvastav. Kui vaadata ringi kehvemapoolsetes käsitööblogides või käsitöölaatadel või ilmunud raamatute peale, siis näen, kui palju on andekaid ja tehniliselt küllaltki kvaliteetseid tegijaid, kuid sellega asi piirdub. Kahju, et nii palju energiat raisatakse pealispinna loomisele, aga sisu jääb nõrgaks. Ilusad värvid või mustrid kuhjatakse kokku lihtsalt meeldimise põhjal, võttes ühe elemendi ühest piirkonnast või ajastust, teise kusagilt mujalt, omamata tõelist sidet oma inspiratsiooniallika ehk rahvapärandiga. Meie kultuuris vältimatu must-be, mustjassinise (indigo-, e potisinise) asemel võetakse rukkilille ja muid lahjasid siniseid, mis mõjuvad võõralt. Madarapunane asendatakse külma ja kärtsu veripunasega, vahel beebiroosaga. Palju näen (vist) norrapäraseid pöidlakiiludega labakindaid ja et peopesadesse kirjatakse teist kirja. Mis Eesti kinnas see selline on? Ainult Mustjala ja Anseküla sõrmikutesse on peale pöialt kirjatud peopesadesse väiksemat kirja, ei mujal.

Niisiis segatakse kokku algupärane (kuni umbes aastani 1900 loodu, ja seegi mitmesse perioodi jaotatav) ja nõukogude-aegne või kes teab, mis. Või segatakse kokku endale meelepärased mustrid küll Koselt, küll Hallistest.. Suures osas taandub asi ainult visuaalsele poolele. Ja ma ei ütlekski midagi, kui selliseid kindaid vaid iseendale kootaks ja ei uhkeldataks nendega internetis või koguni ei avaldataks paberil.

 Jah, elavaid pärimusekandjaid on meie hulgas ülivähe ja needki ei reklaami end. Pärimusekandjana tuleb siinkohal mõista inimest, kellele rahvuslik käsitöö ja muu pärimuskultuuri alla käiv on elustiil, kui lähtuda Kairi Leivo määratlusest, millest ta kirjutas Sirbis seoses folkloorifestivalide seisundiga ja mis mind õigupoolest kannustaski seda enda sees kauakantud mõtisklust välja kirjutama. Kuna tõelisi pärandmeistreid on vähe, on seda enam suurem vastutus neil, kes tahavad end eeskujuks seada. Ma tean, et ma olen ilmselt väga konservatiivne, vanameelne, kuri. Aga kui sa kudumise kui elatusallika, blogimise või mõne muu avaliku asjaga tegelema hakkad, siis on see otseselt suure pildi mõjutamine. Tegelikult tuleks enesele aru anda, et rahvuslike komponentide kasutamine nõuab distsipliini, ajalist ja materiaalset investeeringut, tahet, aga kõige rohkem teadmishimu ja austust. Kõige hullemaks salavaenlaseks meie rahva pärimusliku tarbekunsti vastu pean ma seda, kui imeilusad värvikooslused ja kirjade paigutus EI anna edasi aastasadu kogunenud süvakihtide teadmust kompositsioonist, kohalikkusest jne. Palju lihtsam on koledate asjadega – siis paistab ka vaatajale kohe silma, et tegu on hobikatsetusega. Aga ilusa kesta taha peitumine on palju kavalam moodus tähelepanu tõelistest väärtustest eemale juhtida.. Ma siiski ei usu, et seda teadlikult tehakse. 

Millised on eesti värvid? Mismoodi kombineerida kindakirju? Kas ja mil määral ja kuidas võiks kududa/tikkida oma kinnastesse teiste esemete kirju? Püüan neid teemasid edaspidi lähemalt käsitleda. Eesti värvidest kirjutan Saara Kirjastuse kudu-triloogia esimeses osas. Seniks aga mõelgem nende küsimuste peale. Need on olemuslikud küsimused, millele tuleks vastata enne, kui hakata eesti asja kuduma. Muidugi ei laiene see tavalistele, rahvusvahelise esteetikaga esemetele või iseenda rõõmuks tehtule, küll aga tahan mina näpuga viibutada, kui asi muutub süstemaatiliseks ja pidurdamatuks ja mitte keegi ei julge midagi öelda. Või ei panda tähele?

Ma tean, et hirmutan selle jutuga inimesi. Väike šokiteraapia ei tee paha. Kes siis veel meie pärandit kasutada võib kui mitte meie ise? Aga enne tuleks õppida, või siis piirduda oma kodu seintega. Lisatud 27.08: kodu mõiste edasiarendust vt siit.

Lõpetuseks lisan siia tunnustava nimekirja blogidest (ilmselt on neid veel), mille autorid tegelevad muu hulgas ka kindakudumisega. Puhtjuhuslikult on siia sattunud paljuski need, kes on oma kaunid esemed koolitöödena teostanud. Kiitus ja pai! Palun tehke ikka edasi!

http://enelinp.blogspot.com/

http://villatee.blogspot.com/

http://karu-mammi.blogspot.com/

http://handicratt.wordpress.com/

http://www.isetegija.net/index.php?ind=blog&op=home&idu=24725

http://kuduloom.blogspot.com/

http://eleriinpress.wordpress.com/

http://katakoob.wordpress.com/

Siis on veel rida inimesi, kes teevad väga kõikuva kvaliteediga asju – kõiguvad kauniduse ja sisukuse skaalal ühest äärmusest teise, nii et päris eeskujuks ei saa hetkel soovitada, aga olen kindel, et küll nad arenevad ja varsti võib neid ära nimetada.

Häädemeeste meestekad



ERM A 310:41 Häädemeeste



Labakinnastest said sõrmkindad. Kuna originaalid olid ülipeenest lõngast, siis mustrikordade arv on tänapäevase 8/2 lõnga juures muidugi mõista väiksem. Sellegipoolest oli silmustearv 112.

This is an example of how mittens became gloves. As the original yarn was extra fine compared to my usual one, there are less pattern repeats in the gloves (112 stitches). 
The original pair is from west-southern Estonia.



Karani muhud/Muhu gloves for Karan

Variatsioon Muhu teemadel - sedakorda rändasid kindad Kanadasse. Olen ükskord varem ka midagi taolist teinud, kuid nagu ikka, ei taha ma ühtegi paari täpipealt korrata, seega kujundasin uue mustri ja randme. Kinnaste põhitoonideks on Madelt saadud veidi jämedamat sorti ühekordne lambamust ja Tuulikeselt saadud 8/2 krapioranž. Kuna tal hetkel polnud valikus kõige kärtsumat oranži, mis muide on originaaloranžile üsna ligilähedane, leppisin mahedama tooniga.
Kirjaga oli kõvasti nuputamist. Silmuseid oli mul küll kenake hulk - 104, aga ajalooliste eeskujudega (160 silmust ringil) ikkagi võrdlust ei kannatanud ja tuli teha kohandused-vähendused. Kuna ka tellija käsi oli väiksemat sorti, ei olnud mõttetööst pääsu.
Alguses kudusin kirjamotiivide vahed palju selgepiirilisemad, nii et üldmulje jäi lõpuks üpris ruuduline, kuid siis otsustasin neid vahesid täiendada ülesilmamise teel. Visuaalne kvaliteet paranes minu arust kordades. Ei ole asja, millest ei saaks asja!
Võrdluseks panen siinkohal välja ka ühe ajaloolise Muhu meestekinda foto, et oleks selgem, mis on minu kinnastes teisiti. Et vanasti tehti need kindad pulmadeks ja igapäevaselt ei kantud, siis on need kaunis ebamugavad. Ranne ei veni ja mõnikord on neid hiljem külje pealt katki lõigatud, et kätte mahutada. Seepärast tegin oma kinnastele sakilise ehk vingulise varre, mida saab hõlpsalt kätte tõmmata. See on ajalooliselt küll hilisem variant, aga mis teha - alati ei pea tingimata kõike piinliku täpsusega kordama. Traditsioon elab edasi siis, kui asi on kantav. Seepärast ei kahandanud ma ka sõrmeotsi Muhu moodi ehk spiraalselt, vaid jäin ikka oma varda-alguses-ületõstmisvariandi juurde. Nii jäävad ka sõrmeotsad kirjalised, mitte ühevärvilised, nagu vanasti (spiraalselt ei saa kirja loogiliselt jätkata, vaid tekkib abstraktne mudru).

ERM 18826 Muhu

These gloves I knitted to Canada. They are similar to what I had knitted before but of course I made some changes in design in order to make it more interesting for myself.
The madder orange I purchased from Tuulike and dark sheepbrown from Made.
As there were 160 stitches per round used in original Muhu men's gloves I had to create new pattern that was going to suit to 104 stitches. As you can see I made totally different wrist part because this one was more elastic and comfortable to wear compared to the original cuffs that they sometimes just cut broken from the side in order to get into hand! These type of gloves were never used daily, those were meant to be wedding gifts instead. There can be found pink or brown similar gloves as well.